LOODUSAINETE AINEKAVA
| loodusainete-ainekava.pdf |
Kinnitatud direktori KK nr.25, 12.detsember 2013.a.
1. Loodusteaduslik pädevus.Loodusteaduslik pädevus väljendub loodusteaduste- ja tehnoloogiaalases kirjaoskuses, mis hõlmab oskust vaadelda, mõista ning selgitada loodus-, tehis- ja sotsiaalses keskkonnas (edaspidi keskkond) eksisteerivaid objekte ja protsesse, analüüsida keskkonda kui terviksüsteemi, märgata selles esinevaid probleeme ning kasutada neid lahendades loodusteaduslikku meetodit, võtta vastu igapäevaelulisi keskkonnaalaseid pädevaid otsuseid ja prognoosida nende mõju, arvestades nii loodusteaduslikke kui ka sotsiaalseid aspekte, tunda huvi loodusteaduste kui maailmakäsitluse aluse ja areneva kultuurinähtuse vastu, väärtustada looduslikku mitmekesisust ning vastutustundlikku ja säästvat eluviisi.
1) tunneb huvi keskkonna, selle uurimise ning loodusteaduste ja tehnoloogia valdkonna vastu ning on motiveeritud elukestvaks õppeks;
2) vaatleb, analüüsib ning selgitab keskkonna objekte ja protsesse, leiab nendevahelisi seoseid ning teeb üldistavaid järeldusi, rakendades loodusainetes omandatud teadmisi ja oskusi;
3) oskab märgata ja lahendada loodusteaduslikke probleeme, kasutades loodusteaduslikku meetodit, ning esitada saadud järeldusi kirjalikult ja suuliselt;
4) oskab teha igapäevaelulisi looduskeskkonnaga seotud pädevaid otsuseid, arvestades loodusteaduslikke, majanduslikke, eetilis-moraalseid seisukohti ja õigusakte ning prognoosida otsuste mõju;
5) kasutab loodusteaduste- ja tehnoloogialase info hankimiseks erinevaid, sh elektroonilisi allikaid, analüüsib ja hindab kriitiliselt neis sisalduva info õigsust ning rakendab seda probleeme lahendades;
6) on omandanud süsteemse ülevaate looduskeskkonnas toimuvatest peamistest protsessidest ning mõistab loodusteaduste arengut kui protsessi, mis loob uusi teadmisi ja annab selgitusi ümbritseva kohta ning millel on praktilisi väljundeid;
7) mõistab loodusainete omavahelisi seoseid ja erisusi, on omandanud ülevaate valdkonna elukutsetest ning rakendab loodusainetes saadud teadmisi ja oskusi elukutsevalikus;
8) väärtustab keskkonda kui tervikut, sellega seotud vastutustundlikku ja säästvat eluviisi ning järgib tervislikke eluviise.
3. Ainevaldkonna õppeainedLoodusainete valdkonna õppeained on loodusõpetus, bioloogia, geograafia, füüsika ja keemia.
Loodusõpetust õpitakse alates 1. – 7.klassis, bioloogiat ja geograafiat alates 7.- 9.klassis ning füüsikat ja keemiat alates 8.-9. klassis.
Loodusainete nädalatundide jaotumine klassiti nädalas:
Valdkonna õppeainetega kujundatakse loodusteaduste- ja tehnoloogiaalast kirjaoskust, mis moodustab loodusteadusliku pädevuse. Loodusteaduslikes õppeainetes käsitletakse keskkonna bioloogiliste, geograafiliste, keemiliste, füüsikaliste ja tehnoloogiliste objektide ning protsesside omadusi, seoseid ja vastasmõjusid. Seejuures hõlmab keskkond nii looduslikku kui ka majanduslikku, sotsiaalsest ja kultuurilist komponenti. Loodusainete esitus ning sellega seotud õpilasekeskne õpiprotsess tugineb sotsiaalsele konstruktivismile, kus keskkonnast lähtuvate probleemide lahendamisega omandatakse tervikülevaade loodusteaduslikest faktidest ja teooriatest ning nendega seotud rakendustest ja elukutsetest, mis arendab õpilaste loodusteaduslikku maailmakäsitlust, paneb aluse elukestvale õppele ning abistab neid elukutsevalikus.
Olulisel kohal on sisemiselt motiveeritud ja loodusvaldkonnast huvituva õpilase kujundamine, kes märkab ja teadvustab keskkonnaprobleeme, oskab neid lahendada, langetada pädevaid otsuseid ning prognoosida nende mõju loodus- ja sotsiaalkeskkonnale. Õppimise keskmes on loodusteaduslike probleemide lahendamine loodusteaduslikule meetodile tuginevas uurimuslikus õppes, mis hõlmab objektide või protsesside vaatlust, probleemide määramist, taustinfo kogumist ja analüüsimist, uurimisküsimuste ja hüpoteeside sõnastamist, katsete ja vaatluste planeerimist ning tegemist, saadud andmete analüüsi ja järelduste tegemist ning kokkuvõtete suulist ja kirjalikku esitamist. Sellega kaasneb uurimuslike oskuste omandamine ning õpilaste kõrgemate mõtlemistasandite areng. Lisaks ühe lahendiga loodusteaduslikele probleemidele arendatakse mitme võrdväärse lahendiga probleemide lahendamise oskust. Nende hulka kuuluvad dilemmaprobleemid, mida lahendades arvestatakse peale loodusteaduslike seisukohtade ka inimühiskonnast lähtuvaid (majanduslikke, seadusandlikke ning eetilis-moraalseid) seisukohti.
Ainevaldkonnasisene lõiming kujundab õpilaste integreeritud arusaamist loodusest kui terviksüsteemist, milles esinevad vastastikused seosed ning põhjuslikud tagajärjed. Ühtlasi saadakse ülevaade inimtegevuse positiivsest ja negatiivsest mõjust looduskeskkonnale, teadvustatakse kohalikke ja globaalseid keskkonnaprobleeme, õpitakse väärtustama jätkusuutlikku ning vastutustundlikku eluviisi, sh loodusressursside ratsionaalset ja säästvat kasutamist, ning kujundatakse tervislikke eluviise.
Loodusõpetus kujundab alusteadmised ja -oskused teiste loodusteaduslike ainete (bioloogia, füüsika, geograafia ja keemia) õppimiseks ning loob aluse teadusliku mõtlemisviisi kujunemisele. Loodusõpetus aitab õpilastel omandada üldised alused looduskeskkonna terviklikuks tajumiseks ning esmaste seoste mõistmiseks inimese ja tema elukeskkonna vahel. Õpilane õpib märkama ning eesmärgistatult vaatlema elus- ja eluta looduse objekte ning nähtusi, andmeid koguma ja analüüsima ning nende põhjal järeldusi tegema. Praktiliste tegevuste kaudu õpitakse leidma probleemidele erinevaid lahendusi ja analüüsima nende võimalikke tagajärgi.
Bioloogia kujundab õpilastel tervikarusaama eluslooduse põhilistest objektidest ja protsessidest ning elus- ja eluta looduse vastastikustest seostest. Sellega omandatakse elukeskkonnaga seotud probleemide lahendamise oskus ning suurendatakse õpilaste sotsiaalset toimetulekut. Ühtlasi omandatakse positiivne hoiak kõige elava ja ümbritseva suhtes, väärtustatakse looduslikku mitmekesisust ning vastutustundlikku ja säästvat eluviisi.
Geograafia on lõimiv õppeaine, mis lisaks loodusainetele on seotud sotsiaalainete ja matemaatikaga ning kujundab õpilaste arusaama looduses ja ühiskonnas toimuvatest nähtustest ja protsessidest, nende ruumilisest levikust ning vastastikustest seostest. Geograafias pööratakse erilist tähelepanu õpilaste keskkonnateadlikkuse kujunemisele. Keskkonna mõistet käsitletakse koosnevana looduslikust, majanduslikust, sotsiaalsest ja kultuurilisest komponendist.
Füüsikat õppides omandavad õpilased arusaama põhilistest füüsikalistest protsessidest ning füüsikaseaduste rakendamise võimalustest tehnika ja tehnoloogia arengus. Õpilaste väärtushinnangute kujundamiseks seostatakse probleemide lahendusi teaduse ajaloolise arenguga: käsitletakse füüsikute osa teadusloos ning füüsika ja selle rakenduste tähendust inimkonna elus üldise kultuuriloolise konteksti seisukohast.
Keemias omandavad õpilased teadmisi ainete omadustest ja oskusi keemilistes nähtustes orienteeruda ning suutlikkuse mõista eluslooduses ja inimtegevuses toimuvate keemiliste protsesside seaduspärasusi. Õpilased õpivad mõistma keemiliste nähtuste füüsikalist olemust, looduslike protsesside keemilist tagapõhja, seoseid ainete koostise ja ehituse ning ainete omaduste vahel. Arendatakse eksperimenteerimisoskust ja olmekeemia ohutu kasutamise oskusi.
Loodusaineid õppides areneb õpilastel lugemise, kirjutamise, teksti mõistmise ning suulise ja kirjaliku teksti loomise oskus ehk emakeelepädevus.
Matemaatikapädevuse kujunemist toetavad loodusained eelkõige uurimusliku õppe kaudu, arendades loovat ja kriitilist mõtlemist. Uurimuslikus õppes on oluline koht andmete analüüsil ja tõlgendamisel, tulemuste esitamisel tabelite, graafikute ja diagrammidena. Loodusnähtuste seoseid uurides rakendatakse matemaatilisi mudeleid. Õppides mõistma looduse kui süsteemi funktsioneerimise lihtsamaid seaduspärasusi ning inimese ja tehnika mõju looduskeskkonnale, areneb õpilaste tehnoloogiline pädevus. Füüsikateadmised loovad teoreetilise aluse, et mõista seoseid looduse, tehnika ja tehnoloogia vahel. Tehnoloogilist pädevust arendatakse, kasutades õppes tehnoloogilisi, sh IKT vahendeid.
Kunstipädevuse kujunemist toetavad uurimistulemuste vormistamine, esitluste tegemine, näitustel käimine, looduse ilu väärtustamine õppekäikudel jms.
Õpilaste võõrkeeltepädevuse kujunemisele aitab kaasa erinevate võõrkeelsete teatmeallikate kasutamine, et leida vajalikku infot. Loodusteadulikud ained kasutavad võõrsõnu, mille algkeele tähendus on vaja teadvustada.
Loodusteaduslikel ainetel on kandev roll läbiva teema „Keskkond ja jätkusuutlik areng“ elluviimisel.
Teema „Elukestev õpe ja karjääri planeerimine“. Loodusteadusharidus on osa üldharidusest, mis on oluline õpilaste arengule. Loodusainetes omandatud teadmised, oskused ja hoiakud lõimituna teistes õppeainetes omandatuga on aluseks sisemiselt motiveeritud elukestvale õppimisele. Loodusaineid õpetades kasvatatakse õpilaste teadlikkust karjäärivõimalustest ning vahendatakse neile teavet edasiõppimisvõimaluste kohta loodusteaduslikel erialadel.
Läbivat teemat „Teabekeskkond“ käsitletakse seonduvalt eri infoallikatest teabe kogumise, teabe kriitilise hindamise ning kasutamisega.
Loodusained toetavad läbivat teemat „Tehnoloogia ja innovatsioon“ IKT rakendamise kaudu aineõpetuses.
Teema „Tervis ja ohutus“. Loodusainete õppimine aitab õpilastel mõista tervete eluviiside ja tervisliku toitumise tähtsust ning mõista keskkonna ja tervise seoseid. Teoreetilise aluse õigele tervisekäitumisele annavad eelkõige bioloogia ja keemia. Loodusainete õppimine praktiliste tööde kaudu arendab õpilaste oskust rakendada ohutusnõudeid.
Teema „Väärtused ja kõlblus“. Loodusteaduslike teadmiste ja oskuste alusel kujunevad elu ning elukeskkonna säilitamiseks vajalikud väärtushinnangud.
Läbiva teema „Kodanikualgatus ja ettevõtlikkus“ elluviimist toetavad loodusained eelkõige keskkonnateemade õpetamise kaudu. Kodanikuõiguste ja -kohustuse tunnetamine seostub keskkonnaküsimustega.
Läbiv teema „Kultuuriline identiteet“ lõimub loodusteaduste kaudu, mis moodustavad teatud osa kultuurist, kuhu on oma panuse andnud ka Eestiga seotud loodusteadlased. Maailma kultuuriline mitmekesisus lõimub rahvastikuteemadega geograafias.
1) tunneb huvi looduse vastu, huvitub looduse uurimisest ja loodusainete õppimisest;
2) oskab sihipäraselt vaadelda loodusobjekte, teha praktilisi töid ning esitada tulemusi;
3) rakendab loodusteaduslikke probleeme lahendades teaduslikku meetodit õpetaja juhendamisel;
4) omab teadmisi looduslikest objektidest ja nähtustest ning elusa ja eluta keskkonna seostest;
5) mõistab inimtegevuse ja looduskeskkonna seoseid, näitab üles empaatiat ümbritseva suhtes ning väljendab hoolivust ja respekti kõigi elusolendite suhtes;
6) oskab leida loodusteaduslikku infot, mõistab loetavat ja oskab luua lihtsat loodusteaduslikku teksti;
7) rakendab õpitud loodusteaduste- ning tehnoloogiaalaseid teadmisi ja oskusi igapäevaelus;
8) väärtustab elurikkust ja säästvat arengut.
7.2. Õppeaine kirjeldusLoodusõpetus on integreeritud õppeaine, mis kujundab baasteadmised ja -oskused teiste loodusteadusainete (bioloogia, füüsika, loodusgeograafia, keemia) õppimiseks ning paneb aluse loodusteaduste- ja tehnoloogiaalase kirjaoskuse kujunemisele. Loodusõpetuses omandatud teadmised, oskused ja hoiakud lõimituna teistes õppeainetes omandatuga on aluseks seesmiselt motiveeritud elukestvale õppele.
Loodusteaduste- ja tehnoloogiaalase kirjaoskuse kujundamine loodusõpetuses seostub järgmiste põhivaldkondadega:
1) loodusteaduslikud teadmised – hõlmavad nii loodusteadustealaseid teadmisi (teadmised loodusest, arusaamine põhilistest loodusteaduslikest kontseptsioonidest ja teooriatest) kui ka teadmisi loodusteaduste kohta (teaduslik uurimine, teaduslikud seletused, loodusteaduste ja tehnoloogia olemus);
2) praktilised oskused ja loodusteadusliku meetodi rakendamine – oskus sõnastada teadusküsimusi või -hüpoteese, mida on võimalik katse teel kontrollida; kavandada katseid andmete kogumiseks; teha praktilisi töid, kasutades mõõteriistu ja katseseadmeid ohutult; analüüsida andmeid; teha järeldusi tulemuste ja teaduslike arusaamade põhjal; sõnastada üldistusi ning esitada tulemusi;
3) loodusteaduslike küsimustega tegelemist toetavad hoiakud ja väärtushinnangud – usk oma võimekusse ja enesekindlus loodusainete õppimisel; huvi loodusteaduste õppimise ja loodusteadusliku karjääri vastu; valmisolek tegelda loodusteaduslike küsimustega ja oskus rakendada loodusteaduslikke ning tehnoloogiaalaseid teadmisi ja oskusi igapäevaelu probleemide lahendamisel; vastutuse võtmine säästva arengu eest.
Loodusõpetuse õppimisel on õpilaste peamisteks tunnetusobjektideks looduse objektid, nähtused ja protsessid ning nendevahelised seosed. Loodusõpetuse õppimise kaudu kujuneb õpilastel arusaam loodusest kui tervikust. Loodusõpetuses pannakse alus looduslike objektide ja nendevaheliste seoste märkamise oskusele. Õpitakse mõistma looduse toimimise seaduspärasusi, inimese sõltuvust looduskeskkonnast ning inimtegevuse mõju looduskeskkonnale. Loodusõpetust õppides kujuneb arusaam, et igal nähtusel on põhjus ja igasugune muutus looduses kutsub esile teisi muutusi, mis võivad olla soovitud või soovimatud. Omandatakse positiivne hoiak kõige elava suhtes. Arendatakse tahet ja valmisolekut kaitsta looduskeskkonda ning kujundatakse säästvaid väärtushinnanguid ja hoiakuid.
Loodusõpetus arendab kriitilist ja loovat mõtlemist – õpilane õpib eesmärgistatult märkama ja vaatlema, küsimusi esitama, andmeid koguma ja süstematiseerima, analüüsima ning järeldusi ja üldistusi tegema; õpilane õpib leidma probleemidele alternatiivseid lahendusi ning prognoosima erinevate lahendusviiside ja otsuste tagajärgi. Loodusõpetus toetab kirjutamise, lugemise, teksti mõistmise ja nii suulise kui ka kirjaliku teksti loomise oskuste arengut.
Õppetöö läbiviimisel orienteerutakse looduse vahetule kogemisele ning eakohastele tegevustele. Oluline on õpilaste praktiline tegevus looduse objektidega või nende mudelitega. Õppeprotsessi planeerimisel lähtutakse püstitatud probleemide teaduslikkusest ja nende olulisusest õpilastele. Õpikeskkond on valdavalt aktiivne, õpilaskeskne ja probleemipõhine. Õpe on seotud igapäevaeluga ning on õpilase jaoks relevantne. Olulist tähelepanu pööratakse sisemise õpimotivatsiooni kujunemisele.
I kooliastmes õpitakse tundma põhiliselt lähiümbrust ning igapäevaelu nähtusi. Uusi teadmisi ja oskusi kujundades keskendutakse peamiselt looduse vahetule kogemisele ning praktilisele tegevusele. Kooliastme lõpuks jõutakse loodusnähtuste kirjeldamiselt lihtsamate seoste loomiseni ja järelduste tegemiseni. Kujuneb huvi looduse vastu ning oskus looduses käituda. I kooliastmes võib kasutada aineõpetusliku tööviisi kõrval üld- ja aineõpetuse kombineeritud varianti. Peamiste praktiliste tegevustena, mis tagavad kooliastme õpitulemuste saavutamise, tehakse uurimuslikke ja praktilisi töid: objektide, sh looduslike objektide vaatlemist, võrdlemist, rühmitamist, mõõtmist, katsete tegemist; kollektsiooni koostamist ning plaani kasutamist.
II kooliastmes arendatakse edasi loodusteaduslikke uurimisoskusi. Kujuneb oskus teaduslikult ja loovalt mõelda ning probleeme lahendada, sõnastada katse abil kontrollitavaid väiksema mahuga teadusküsimusi või -hüpoteese. Kujunevad keskkonnahoiakud.
III kooliastmes õpitakse objekte ja nähtusi kvantitatiivselt kirjeldama ning süvendatakse informatsiooni analüütilise töötlemise oskusi. Jätkuvalt kujundatakse pädevusi, et sügavamalt mõista loodusainetes käsitletavaid nähtusi ja meetodeid.
II ja III kooliastmes on tähtis hoida õpilaste õpimotivatsiooni, kujundada huvi loodusteaduste õppimise ja loodusteadustega seotud elukutsete vastu ning arusaamu loodusteaduste ja tehnoloogia tähtsusest meie igapäevaelus. Õpikeskkond peab võimaldama õpilastel olla loovad. Oluline on planeerida õpilaste huvidest ja kogemustest lähtuvaid uurimuslikke õppeülesandeid. Uurimisoskusi arendades pööratakse eraldi tähelepanu uuringute planeerimisele ja tegemisele ning tulemuste analüüsile, tõlgendamisele ja esitamisele. Lisaks praktilisele ja uurimuslikule tegevusele lahendatakse mitmesuguseid teoreetilisi ülesandeid, mis tagavad kõrgemat järku mõtlemisoskuste arengu. Koduste töödega kinnistatakse klassis õpitut ning rakendatakse klassis omandatud teadmust igapäevaelu tegevustes. Hoiakuliste pädevuste kujundamiseks rakendatakse erinevaid õppemeetodeid, sh situatsiooni- ja rollimänge.
7.3. 1.klass
Õpitulemused
1) eristab elusat ja elutut,
2) oskab õpetaja juhendamisel vaadelda, erinevusi ja sarnasusi märgata ning objekte
kirjeldada, tunnuste alusel rühmitada
3) oskab mõõta aega ( aastaajad, öö, päev, ööpäev, tund, nädal)
4) teab soojusallikaid
5) mõistab, et elu Maal sõltub Päikesest
6) tunneb ja oskab kirjeldada kodu- ja metsloomi
7) märkab muutusi taime ja loomariigis vastavalt sesoonsusele
8) teab oma kodukoha asukohta Eesti kaardil
9) oskab kirjeldada oma kooliteed
Õppesisu
1) Inimese meeled ja avastamine
2) Elus ja eluta. Asjad ja materjalid. Vedelikud ja tahked ained.
3) Aastaajad
4) Aastaaegade vaheldumine looduses seoses soojuse ja valguse muutumisega.
5) Taimed, loomad ja seened erinevatel aastaaegadel.
6) Minu kodukoht Eestis
7) Tutvumine plaanide, kaartide ja piltidega.
8) Koolitee kujutamine plaanil.
9) Kodukoha loodus, taimed ja loomad.
10)Tutvumine kodu(kooli)ümbrusega õppekäikudel.
7.4. 2.klass
Õpitulemused
Õppesisu
7.5. 3.klass
Õpitulemused
Väärtused ja hoiakud
1) tunneb huvi looduse ja selle uurimise vastu ning kasutab julgelt loovust ja fantaasiat;
2) mõistab, et inimene on osa loodusest ning inimeste elu sõltub loodusest; suhtub loodusesse
säästvalt;
3) märkab looduse ilu ja erilisust ning väärtustab oma kodukoha elurikkust ja maastikulist
mitmekesisust;
4) hoolib elusolenditest ja nende vajadustest;
5) liigub looduses turvaliselt, kahjustamata loodusväärtusi ja iseennast.
Uurimisoskused
1) teeb lihtsamaid loodusvaatlusi ning uurimuslikke tegevusi;
2) sõnastab oma meelte abil saadud kogemusi ning nähtuste ja objektide omadusi;
3) teeb lihtsate vahenditega praktilisi töid, järgides juhendeid ja ohutusnõudeid;
4) vormistab vaatlusinfo, teeb järeldusi ning esitleb neid;
5) kasutab õppetekstides leiduvaid loodusteaduslikke mõisteid suulises ja kirjalikus kõnes;
6) kasutab õpitud loodusteaduslikke teadmisi ja oskusi igapäevaelus otsuseid tehes.
Loodusvaatlused
1) teeb ilmavaatlusi, iseloomustab ilma ning valib ilmale vastava välisriietuse;
2) kirjeldab looduslikke ja tehislikke objekte erinevate meeltega saadud teabe alusel;
3) märkab muutusi looduses ning seostab neid aastaaegade vaheldumisega;
4) toob näiteid erinevate organismide eluavalduste ja omavaheliste seoste kohta erinevatel
aastaaegadel;
5) toob näiteid looduses toimuvate aastaajaliste muutuste tähtsuse kohta inimese elus;
6) tunneb kodukoha levinumaid taime- ja loomaliike;
7) käitub loodushoidlikult ning järgib koostegutsemise reegleid.
Loodusnähtused
1) eristab elus- ja eluta looduse objekte ja nähtusi ning vaatleb, nimetab, kirjeldab ja rühmitab
neid;
2) eristab tahkeid ja vedelaid aineid ning omab ohutunnet tundmatute ainete vastu;
3) teeb juhendi järgi lihtsamaid praktilisi töid, järgides ohutusnõudeid;
4) kaalub kehi, mõõdab temperatuuri ja pikkusi korrektselt, valides sobivaid mõõtmisvahendeid;
5) selgitab kompassi töö põhimõtet, toetudes katsele magnetiga;
6) teeb katsega kindlaks elektrit juhtivad ja mittejuhtivad ained ning rakendab saadud
teadmisi elektririistade ohutul kasutamisel;
7) oskab ette näha liikumisega seotud ohuolukordi; teab, millest sõltub liikuva keha
peatamise aeg ja teepikkus.
Organismide mitmekesisus ja elupaigad
1) kirjeldab taimede, loomade ja seente välisehitust, seostab seda elukeskkonnaga ning toob
näiteid nende tähtsuse kohta looduses;
2) eristab seeni, taimi ja loomi toitumise, kasvamise ning liikumisvõime järgi;
3) teab, et ühte liiki kuuluvad organismid on sarnased;
4) eristab kala, kahepaikset, roomajat, lindu ja imetajat ning selgrootut, sh putukat;
5) kirjeldab õpitud loomaliikide eluviise ja elupaiku;
6) eristab õistaime, okaspuud, sõnajalg- ja sammaltaime;
7) teab seente mitmekesisust, eristab söödavaid ja mürgiseid kübarseeni ning oskab vältida
mürgiste seentega seotud ohtusid;
8) arvestab taimede ja loomade vajadusi ning suhtub neisse vastutustundlikult;
9) toob näiteid erinevate organismide seoste kohta looduses ning koostab õpitud liikidest
lihtsamaid toiduahelaid;
10) tunneb põhjalikult ühte taime-, seene- või loomaliiki, tuginedes koostatud uurimuslikule
ülevaatele.
Inimene
1) kirjeldab inimese välisehitust, kasutades mõõtmistulemusi;
2) järgib tervisliku toitumise põhimõtteid ja hügieeninõudeid ning väärtustab tervislikke
eluviise;
3) teadvustab inimese vajadusi, tarbib vastutustundlikult, väldib enda ja teiste tervise
kahjustamist ning toimib keskkonda hoidvalt;
4) toob näiteid, kuidas inimene sõltub loodusest ning muudab oma tegevusega loodust;
5) võrdleb inimeste elu maal ja linnas.
Plaan ja kaart
1) saab aru lihtsast plaanist või kaardist ning leiab kooliümbruse plaanilt tuttavaid objekte;
2) mõistab, et kaardi järgi on võimalik tegelikkust tundma õppida;
3) näitab Eesti kaardil oma kodukohta, suuremaid kõrgustikke, saari, poolsaari, lahtesid,
jõgesid, järvi ja linnu;
4) määrab kompassi abil põhja- ja lõunasuunda;
5) kirjeldab Eesti kaardi järgi objektide asukohti, kasutades ilmakaari.
Õppesisu
7.6. 4.klass
Õpitulemused
Elu mitmekesisus Maal
1) oskab kasutada valgusmikroskoopi;
2) teab, et kõik organismid koosnevad rakkudest;
3) selgitab ühe- ja hulkraksete erinevust;
4) nimetab bakterite eluavaldusi ning tähtsust looduses ja inimese elus;
5) võrdleb taimede, loomade, seente ja bakterite eluavaldusi;
6) toob näiteid taimede ja loomade kohastumise kohta kõrbes, vihmametsas, mäestikes ning jäävööndis.
Inimene
1) nimetab inimese elundkondade tähtsamaid elundeid, kirjeldab nende ülesandeid ja talitluse üldisi põhimõtteid ning vastastikuseid seoseid;
2) teab, et inimene ja tema eellased kuuluvad loomariiki;
3) seostab inimese ja teiste organismide elundeid nende funktsioonidega;
4) võrdleb inimest selgroogsete loomadega;
5) analüüsib lihtsa katse või mudeli järgi inimese elundi või elundkonna talitust;
6) toob näiteid taimede, loomade, seente ja bakterite tähtsuse kohta inimese elus;
7) põhjendab tervisliku eluviisi põhimõtteid ning koostab tervisliku päevamenüü.
Õppesisu
Elu mitmekesisus Maal.
Organismide mitmekesisus: ühe- ja hulkraksed organismid. Organismide eluavaldused: toitumine, hingamine, paljunemine, kasvamine, arenemine, reageerimine keskkonnatingimustele. Elu erinevates keskkonnatingimustes. Elu areng Maal.
Mõisted: rakk, üherakne organism, bakter, hulkrakne organism, toitumine, hingamine, paljunemine, kasvamine, arenemine, keskkonnatingimused, kõrb, vihmamets, mäestik, jäävöönd, kivistised, hiidsisalikud ehk dinosaurused.
Praktilised tööd
1. Erinevate rakkude vaatlemine ja võrdlemine.
2. Raku mudeli ehitamine või uurimine multimeedia materjalide abil.
3. Seemnete idanemise uurimine erinevates keskkonnatingimustes.
4. Taimede ja loomade kohanemise uurimine muutuvates keskkonnatingimustes.
5. Organismide eluavalduste uurimine looduses.
Inimene.
Inimese ehitus: elundid ja elundkonnad. Elundkondade ülesanded. Organismi terviklikkus. Tervislikud eluviisid. Inimese põlvnemine. Inimese võrdlus selgroogsete loomadega. Taimed, loomad, seened ja mikroorganismid inimese kasutuses.
Mõisted: elund, kude, elundkond, nahk, lihased, luustik, süda, veresoon, arter, veen, kopsud, maks, magu, soolestik, peensool, jämesool, pärak, meeleelundid, närvid, peaaju, seljaaju, munandid, munasarjad, emakas, viljastumine, näärmed, neerud.
Praktilised tööd
1. Elundi mudeli valmistamine ja/või talitluse uurimine.
2. Katsed ja laboritööd inimese elundite talituse uurimiseks.
3. Ülevaate koostamine inimese seosest ühe taime-, looma-, seeneliigi või bakterirühmaga.
4. Menüü analüüsimine, lähtudes tervisliku toitumise põhimõtetest.
7.7. 5.klass
Õpitulemused
Vesi kui aine, vee kasutamine
1) kirjeldab vee olekuid, nimetab jää sulamis-, vee külmumis- ja keemistemperatuuri;
2) teeb juhendi järgi vee omaduste uurimise ja vee puhastamise katseid;
3) selgitab põhjavee kujunemist ja võrdleb katse abil erinevate pinnaste vee läbilaskvust;
4) kirjeldab joogivee saamise võimalusi ning põhjendab vee säästliku tarbimise vajadust;
5) toob näiteid inimtegevuse mõju ja reostumise tagajärgede kohta veekogudele.
Jõgi ja järv. Vesi kui elukeskkond
1) kirjeldab loodusteadusliku meetodi rakendamist veekogu uurimisel;
2) oskab läbi viia loodusteaduslikku uurimust veekogu kohta ja esitada uurimistulemusi;
3) nimetab ning näitab kaardil Eesti suuremaid jõgesid ja järvi;
4) iseloomustab ja võrdleb kaardi ning piltide järgi etteantud jõgesid (paiknemine, lähe ja
suue, lisajõed, languse ja voolukiiruse seostamine);
5) iseloomustab vett kui elukeskkonda, kirjeldab elutingimuste erinevusi jõgedes ja järvedes
ning selgitab vee ringlemise tähtsust järves;
6) kirjeldab jõe ja järve elukooslust, nimetab jõgede ja järvede tüüpilisemaid liike;
7) toob näiteid taimede ja loomade kohastumise kohta eluks vees ja veekogude ääres;
8) koostab uuritud veekogu toiduahelaid/toiduvõrgustikke.
Õhk
1) mõõdab õues õhutemperatuuri, hindab pilvisust ja tuule kiirust ning määrab pilvetüüpe ja
tuule suunda;
2) võrdleb ilmakaardi järgi ilma (temperatuur, tuule suund, kiirus, pilvisus ja sademed) Eesti
erinevates osades;
3) iseloomustab graafiku põhjal kuu keskmisi temperatuure ja sademete hulka ning tuuleroosi
abil valdavaid tuuli Eestis;
4) kirjeldab pildi või skeemi järgi veeringet;
5) iseloomustab õhku kui elukeskkonda ning kirjeldab elutingimuste erinevusi vees ja õhus;
6) selgitab hapniku rolli põlemisel, kõdunemisel ja organismide hingamisel ning hapniku
tähtsust organismidele;
7) teab, et süsihappegaas tekib põlemisel, kõdunemisel ja organismide hingamisel;
8) toob näiteid õhkkeskkonnaga seotud kohastumuste kohta loomadel ja taimedel;
9) nimetab õhu saastumise põhjusi ja tagajärgi ning toob näiteid, kuidas vältida õhu
saastumist.
Läänemeri elukeskkonnana
1) näitab kaardil Läänemere-äärseid riike ning suuremaid lahtesid, väinu, saari ja poolsaari;
2) võrdleb ilmakaartide, graafikute ja tabelite järgi rannikualade ning sisemaa temperatuure;
3) iseloomustab Läänemere-äärset asustust ja inimtegevust õpitud piirkonna näitel;
4) iseloomustab Läänemerd kui ökosüsteemi;
5) selgitab Läänemere vähese soolsuse põhjusi ja riimveekogu elustiku eripära;
6) võrdleb organismide elutingimusi järves ja meres;
7) kirjeldab erinevate vetikate levikut Läänemeres;
8) määrab lihtsamate määramistabelite järgi Läänemere selgrootuid ja selgroogseid;
9) koostab Läänemerele iseloomulikke toiduahelaid või -võrgustikke;
10) selgitab Läänemere reostumise põhjusi ja kaitsmise võimalusi.
Õppesisu
Vesi kui aine, vee kasutamine
Vee omadused. Vee olekud ja nende muutumine. Vedela ja gaasilise aine omadused. Vee
soojuspaisumine. Märgamine ja kapillaarsus. Põhjavesi. Joogivesi. Vee kasutamine. Vee
reostumine ja kaitse. Vee puhastamine.
Mõisted: aine, tahkis, vedelik, gaas, aurumine, veeldumine, tahkumine, sulamine,
soojuspaisumine, märgamine, kapillaarsus, aine olek, kokkusurutavus, voolavus, lenduvus,
põhjavesi, allikas, joogivesi, setitamine, sõelumine, filtrimine.
Praktilised tööd
1. Vee omaduste uurimine (vee oleku muutumine; vee soojuspaisumine; vee liikumine
soojendamisel; märgamine; kapillaarsus).
2. Erineva vee võrdlemine.
3. Vee liikumine erinevates pinnastes.
4. Vee puhastamine erinevatel viisidel.
5. Vee kasutamise uurimine kodus või koolis.
Jõgi ja järv. Vesi kui elukeskkond
Loodusteaduslik uurimus. Veekogu kui uurimisobjekt. Eesti jõed. Jõgi ja selle osad. Vee
voolamine jões. Veetaseme kõikumine jões. Eesti järved, nende paiknemine. Taimede ja loomade
kohastumine eluks vees. Jõgi elukeskkonnana. Järvevee omadused. Toitainete sisaldus järvede
vees. Elutingimused järves. Jõgede ja järvede elustik. Toiduahelate ja toiduvõrgustike
moodustumine tootjatest, tarbijatest ning lagundajatest. Jõgede ja järvede tähtsus, kasutamine ning
kaitse. Kalakasvatus.
Mõisted: jõgi, jõesäng, suue, lähe, peajõgi, lisajõgi, jõestik, jõe langus, voolukiirus, kärestik, juga,
suurvesi, madalvesi, järv, umbjärv, läbivoolujärv, rannajärv, tootjad, tarbijad, lagundajad,
toiduahel, toiduvõrgustik, hõljum, rohevetikas, vesikirp, veeõitsemine, kaldataim, veetaimed,
lepiskala, röövkala.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Loodusteaduslik uurimus kodukoha veekogu näitel: probleemi püstitamine ja uurimisküsimuste
esitamine, andmete kogumine, analüüs ning tulemuste üldistamine ja esitamine.
2. Kahe Eesti jõe või järve võrdlemine kaardi ning teiste infoallikate järgi.
3. Veeorganismide määramine lihtsamate määramistabelite põhjal.
4. Vesikatku elutegevuse uurimine.
5. Tutvumine eluslooduse häältega, kasutades audiovisuaalseid materjale.
Õhk
Õhu tähtsus. Õhu koostis. Õhu omadused. Õhutemperatuur ja selle mõõtmine. Õhutemperatuuri
ööpäevane muutumine. Õhu liikumine soojenedes. Õhu liikumine ja tuul. Kuiv ja niiske õhk.
Pilved ja sademed. Veeringe. Ilm ja ilmastik. Sademete mõõtmine. Ilma ennustamine.
Hapniku tähtsus looduslikes protsessides: hingamine, põlemine ja kõdunemine. Õhk
elukeskkonnana. Organismide kohastumine õhkkeskkonnaga. Õhu saastumise vältimine.
Mõisted: õhkkond, õhk, gaas, hapnik, süsihappegaas, lämmastik, tuul, tuule kiirus, tuule suund,
kondenseerumine, pilved, sademed, veeringe, ilm, ilmastik, hingamine, põlemine, kõdunemine,
tolmlemine.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Õhu omaduste ja koostise uurimine: küünla põlemine suletud anumas; õhu kokkusurutavus;
õhu paisumine soojenedes, veeauru kondenseerumine.
2. Temperatuuri mõõtmine, pilvisuse ja tuule suuna määramine ning tuule kiiruse hindamine.
3. Erinevate Eesti piirkondade ilma võrdlemine EMHI kodulehe ilmakaartide järgi.
Läänemeri elukeskkonnana
Vesi Läänemeres – merevee omadused. Läänemere asend ja ümbritsevad riigid, suuremad lahed,
väinad, saared, poolsaared. Läänemere mõju ilmastikule. Läänemere rannik. Elutingimused
Läänemeres. Mere, ranniku ja saarte elustik ja iseloomulikud liigid ning nendevahelised seosed.
Mere mõju inimtegevusele ja rannaasustuse kujunemisele. Läänemere reostumine ja kaitse.
Mõisted: vee soolsus, segu, lahus, lahusti, riimvesi, rannajoon, rand, rannik, laug- ja järskrannik,
maa- ja merebriis, rohevetikad, pruunvetikad, punavetikad, põhjaloomastik, siirdekala,
rannikulinnud.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Erineva soolsusega lahuste tegemine, et võrrelda Läänemere ja maailmamere soolsust. Soolase
vee aurustamine.
2. Läänemere kaardi joonistamine mälu järgi (kujutluskaart).
3. Läänemere, selle elustiku, rannikuasustuse ja inimtegevuse iseloomustamine erinevate
teabeallikate abil.
4. Õlireostuse mõju uurimine elustikule.
5. Läänemere probleemide analüüsimine, tuginedes erinevatele allikatele.
7.8. 6.klass
Õpitulemused
Pinnavormid ja pinnamood
1) kirjeldab samakõrgusjoonte järgi pinnavormi kuju, absoluutset ja suhtelist kõrgust ning
nõlvade kallet
2) kirjeldab kaardi järgi oma kodumaakonna ja Eesti pinnamoodi, nimetades ning näidates
pinnavorme kaardil;
3) toob näiteid mandrijää mõju kohta Eesti pinnamoe kujunemisele;
4) selgitab pinnamoe mõju inimtegevusele ja toob näiteid inimtegevuse mõju kohta
koduümbruse pinnamoele.
Muld elukeskkonnana
1) kirjeldab ja võrdleb erinevaid mullaproove, nimetades mulla koostisosi;
2) põhjendab katsega, et mullas on õhku ja vett;
3) selgitab muldade kujunemist ja mulla tähtsust looduses;
4) tunneb mullakaeves ära huumushorisondi;
5) kirjeldab huumuse teket ja selle osa aineringes.
Aed ja põld elukeskkonnana
1) selgitab fotosünteesi tähtsust orgaanilise aine tekkes;
2) kirjeldab mullaelustikku ning toob näiteid seoste kohta erinevate mullaorganismide vahel;
3) toob esile aia- ja põllukoosluse sarnasused ning selgitab inimese rolli nende koosluste
kujunemises;
4) tunneb õpitud kultuurtaimi ja rühmitab neid;
5) koostab õpitud liikidest toiduahelaid ja toiduvõrgustikke;
6) toob näiteid saagikust mõjutavate tegurite kohta;
7) võrdleb keemilist ja biotõrjet ning põhjendab, miks tasub eelistada mahepõllumajanduse
tooteid;
8) toob näiteid muldade kahjustumise põhjuste ja nende tagajärgede kohta;
9) toob näiteid põllumajandussaaduste osa kohta igapäevases toidus.
Asula elukeskkonnana
1) näitab kaardil Eesti maakonnakeskusi ja suuremaid linnu;
2) võrdleb erinevate teabeallikate järgi oma koduasulat mõne teise asulaga;
3) iseloomustab elutingimusi asulas ning toob näiteid inimkaaslejate loomade kohta;
4) koostab asulat iseloomustavaid toiduahelaid;
5) võrdleb keskkonnatingimusi maa-asulas ja linnas;
6) toob näiteid asula elustikku ja inimese tervist kahjustavate tegurite kohta;
7) hindab kodukoha õhu seisundit samblike esinemise põhjal;
8) teeb ettepanekuid keskkonnaseisundi parandamiseks koduasulas.
Mets elukeskkonnana
1) kirjeldab metsa kui ökosüsteemi, sh keskkonnatingimusi metsas;
2) võrdleb männi ja kuuse kohastumusi;
3) iseloomustab ja võrdleb peamisi metsatüüpe kasvutingimuste järgi;
4) võrdleb metsatüüpide erinevates rinnetes kasvavaid taimi;
5) koostab metsakooslust iseloomustavaid toiduahelaid ja toiduvõrgustikke;
6) selgitab, kuidas kaitsta elurikkust metsas;
7) selgitab loodus- ja majandusmetsade kujunemist, nimetab säästva metsanduse põhimõtteid.
Soo elukeskkonnana
1) iseloomustab kaardi järgi soode paiknemist Eestis ja oma kodumaakonnas;
2) oskab põhjendada Eesti sooderohkust;
3) selgitab soode kujunemist ja arengut;
4) seostab raba kui elukeskkonna eripära turbasambla ehituse ja omadustega;
5) võrdleb taimede kasvutingimusi madalsoos ja rabas;
6) koostab soo kooslust iseloomustavaid toiduahelaid;
7) selgitab soode tähtsust ja kaitse vajadust.
Eesti loodusvarad
1) nimetab taastuvaid ja taastumatuid loodusvarasid Eestis ning toob nende kasutamise
näiteid;
2) oskab eristada graniiti, paekivi, põlevkivi, liiva, kruusa, savi ja turvast;
3) toob näiteid taastuvenergia tootmise ja kasutamise võimaluste kohta oma kodukohas;
4) selgitab mõistliku tarbimise vajadust, lähtudes seosest loodusvarad – tarbimine – jäätmed.
Loodus- ja keskkonnakaitse Eestis
1) selgitab looduskaitse vajalikkust, toob näiteid kaitsealade, kaitsealuste liikide ja
üksikobjektide kohta;
2) iseloomustab kaardi järgi kaitsealade paiknemist Eestis, sh oma kodukohas;
3) põhjendab niidu kui Eesti liigirikkaima koosluse elurikkust ja kaitsmise vajalikkust;
4) selgitab keskkonnakaitse vajalikkust;
5) põhjendab olmeprügi sortimise ja töötlemise vajadust ning sordib olmeprügi;
6) analüüsib enda ja oma pere tarbimist ning hindab selle mõju keskkonnale;
7) toob näiteid kodukoha ja Eesti keskkonnaprobleemide kohta ning pakub nende
lahendamise võimalusi.
Õppesisu
Pinnavormid ja pinnamood
Pinnavormid, nende kujutamine kaardil. Kodukoha ja Eesti pinnavormid ning pinnamood.
Suuremad kõrgustikud, madalikud ja tasandikud, Põhja-Eesti paekallas. Mandrijää osa pinnamoe
kujunemises. Pinnamoe mõju inimtegevusele ja inimese kujundatud pinnavormid.
Mõisted: pinnavorm, küngas, org, nõgu, mägi, nõlv, jalam, samakõrgusjoon, suhteline ja
absoluutne kõrgus, kõrgustik, tasandik, madalik, paekallas, pinnamood, mandrijää, voor, moreen,
rändrahn.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Künka mudeli koostamine ning künka kujutamine kaardil samakõrgusjoontega.
2. Koduümbruse pinnavormide ja pinnamoe iseloomustamine.
Muld elukeskkonnana
Mulla koostis. Muldade teke ja areng. Mullaorganismid. Aineringe. Mulla osa kooslustes.
Mullakaeve. Vee liikumine mullas.
Mõisted: muld, aineringe, kivimite murenemine, mulla tahke osa, mullasõmerad, mullaõhk,
mullavesi, huumus, huumushorisont, liivmuld, savimuld.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Mullaproovide võtmine, kirjeldamine ja võrdlemine. Komposti valmistamine.
2. Mulla vee- ja õhusisalduse katseline kindlaksmääramine.
3. Mulla ja turba võrdlemine.
4. Mullakaeve kirjeldamine ühe õpitava koosluse (aia, põllu, metsa, niidu) näitel.
Aed ja põld elukeskkonnana
Mulla viljakus. Aed kui kooslus. Fotosüntees. Aiataimed. Viljapuu- ja juurviljaaed, iluaed. Põld
kui kooslus. Keemilise tõrje mõju loodusele. Mahepõllundus. Inimtegevuse mõju mullale. Mulla
reostumine ja hävimine. Mulla kaitse.
Mõisted: fotosüntees, orgaaniline aine, väetis, viljavaheldus, liblikõielised, mügarbakterid,
sümbioos, kultuurtaim, umbrohi, kahjurid, taimehaigused, keemiline tõrje, biotõrje,
mahepõllumajandus, köögi- ja puuvili, sort, maitsetaim, ravimtaim, iluaed.
Praktilised tööd
1. Komposti tekkimise uurimine.
2. Ühe aia- või põllutaimega seotud elustiku uurimine.
3. Aia- ja põllukultuuride iseloomustamine ning võrdlemine, kasutades konkreetseid näidisobjekte
või veebipõhiseid õppematerjale.
4. Uurimus aia- ja põllusaaduste osast igapäevases menüüs või uurimus ühe
põllumajandussaaduse (sh loomakasvatussaaduse) töötlemisest toiduaineks.
Asula elukeskkonnana
Elukeskkond maa-asulas ja linnas. Eesti linnad. Koduasula plaan. Elutingimused asulas. Taimed ja
loomad asulas.
Mõisted: tehiskooslus, asula plaan, parasiit, inimkaasleja loom, prahitaim, park.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Eestit või oma kodumaakonda tutvustava ülevaate koostamine.
2. Õppekäik asula elustikuga tutvumiseks.
3. Keskkonnaseisundi uurimine koduasulas.
4. Minu unistuste asula – keskkonnahoidliku elukeskkonna mudeli koostamine.
Mets elukeskkonnana
Elutingimused metsas. Mets kui elukooslus. Eesti metsad. Metsarinded. Nõmme-, palu-, laane- ja
salumets. Eesti metsade iseloomulikud liigid, nendevahelised seosed. Metsade tähtsus ja
kasutamine. Puidu töötlemine. Metsade kaitse.
Mõisted: ökosüsteem, põlismets, loodusmets, majandusmets, jahiulukid, sõralised, tippkiskja,
metsarinded, metsatüübid: nõmmemets, palumets, salumets, laanemets.
Praktilised tööd:
1. Tutvumine metsa kui koosluse ja selle elustikuga.
2. Eesti metsade valdavate puuliikide võrdlemine, kasutades näidisobjekte või veebipõhiseid
õppematerjale.
3. Uurimus: mets igapäevaelus / metsaga seotud tarbeesemed.
Soo elukeskkonnana
Soo elukeskkonnana. Soode teke ja paiknemine. Soode areng: madalsoo, siirdesoo ja raba. Elutingimused
soos. Soode elustik. Soode tähtsus. Turba kasutamine. Kütteturba tootmise tehnoloogia.
Mõisted: madalsoo, siirdesoo, raba, älves, laugas, turbasammal, turvas.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine:
1. Sookoosluse uurimine õppekäigu, mudelite või veebimaterjalide põhjal.
2. Turbasambla omaduste uurimine.
3. Kollektsiooni koostamine õppeekskursioonil.
4. Metsloomade tegutsemisjälgede uurimine
Eesti loodusvarad
Eesti loodusvarad, nende kasutamine ja kaitse. Loodusvarad energiaallikatena. Eesti maavarad,
nende kaevandamine ja kasutamine. Kaevanduste ja karjääride kasutamisega seotud
keskkonnaprobleemid.
Mõisted: loodusvarad, taastuvad ja taastumatud loodusvarad, maavarad, setted, liiv, kruus, savi,
turvas, kivim, lubjakivi, graniit, põlevkivi, karjäär, maa-alune kaevandus, energia, soojus- ja
elektrienergia.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Setete ja kivimite iseloomustamine ning võrdlemine.
2. Perekonna/kooli energiatarbimise uurimus.
3. Ülevaate koostamine loodusvarade kasutamisest oma kodukohas.
Loodus- ja keskkonnakaitse Eestis
Inimese mõju keskkonnale. Looduskaitse Eestis. Bioloogilise mitmekesisuse kaitse. Kaitsealad.
Niit kui Eesti liigirikkaim kooslus. Kodukoha looduskeskkonna muutumine inimtegevuse
tagajärjel. Jäätmekäitlus. Säästev tarbimine.
Mõisted: looduskaitse, bioloogiline mitmekesisus, looduslik niit, kultuurniit, puisniit,
pärandkooslus, keskkonnakaitse, jäätmed, ökomärgis, kaitsealused üksikobjektid, kaitsealad:
looduskaitsealad, rahvuspargid, maastikukaitsealad.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Kodukoha ettevõtte keskkonnamõju uurimine või ülevaate koostamine kodukoha ühest
keskkonnaprobleemist.
2. Individuaalse tegevuskava koostamine keskkonnahoidlikuks käitumiseks.
3. Erinevate infoallikate põhjal ülevaate koostamine ühe kaitsealuse liigi või kaitseala kohta.
4. Õppekäik kaitsealale.
7.9. 7.klass
Õpitulemused
Kehade kvantitatiivne kirjeldamine
1) kirjeldab kehade omaduste iseloomustamist arvuliselt ja mõõtmise abil;
2) mõõdab või määrab keha pikkust, pindala, ruumala, massi ja aine tihedust.
Ained ja segud
1) teab, et kõik ained koosnevad osakestest: aatomitest, ioonidest või molekulidest ning molekulid koosnevad aatomitest;
2) oskab valmistada lahust ja kirjeldada aine lahustumist vees; toob näiteid lahustuvatest ainetest ja lahustest ning teab lahuste tähtsust looduses;
3) kirjeldab segude lahutamise võimalusi ja põhjendab valitud meetodeid.
Liikumine ja jõud
1) kirjeldab mehaanilist liikumist trajektoori ja kiiruse järgi, määrab keha liikumise kiiruse ning toob näiteid kehade liikumise kohta keskkonnas;
2) mõõdab või määrab keha kiirust ja keskmist kiirust, läbitud teepikkust ning raskusjõudu;
3) põhjendab keha liikumise kiiruse ja suuna muutumist jõu olemasoluga, toob näiteid igapäevaelust; põhjendab raskusjõust põhjustatud nähtusi;
4) esitab teepikkuse sõltuvuse ajast graafiliselt, eristades põhjuse-tagajärje seost.
Tahkis, vedelik, gaas
1) põhjendab aineosakeste vastastikmõjuga tahkiste kuju säilivust ja kõvadust, vedelike voolavust ning gaaside lenduvust;
2) põhjendab ainete iseeneslikku segunemist ja toob näiteid ainete iseenesliku segunemise kohta looduses;
3) kirjeldab soojuspaisumise olemust ning toob näiteid soojuspaisumise rakenduste ja tähtsuse kohta looduses.
Mehaaniline töö ja energia
1) vormistab ja lahendab arvutusülesandeid töö ja energia arvutamiseks, teisendades valemeid;
2) toob näiteid mehaanilise energia muundumise kohta;
3) määrab energiat ja tööd.
Soojusülekanne
1) põhjendab soojuse kandumist ühelt kehalt teisele soojusjuhtivuse, konvektsiooni ja kiirguse abil, toob näiteid soojusülekande praktilise rakenduse ja esinemise kohta looduses;
2) seostab aineosakeste soojusliikumist ja temperatuuri;
3) põhjendab energiasäästu vajadust ning toob näiteid soojuskao vähendamise võimaluste kohta;
4) toob näiteid päikesekiirguse kui alternatiivenergia kasutamise kohta.
Aine olekute muutumine
1) kirjeldab kaste, udu ja härmatise tekkimist;
2) rakendab seaduspärasusi: aine sulamiseks, aurumiseks ja sublimeerumiseks kulub soojust; tahkumisel, kondenseerumisel ja härmastumisel vabaneb soojust.
Õppesisu
Kehade kvantitatiivne kirjeldamine
Keha. Kehade omadusi. Mõõtmine. Mõõtemääramatus. Pikkuse, pindala ja ruumala mõõtmine. Kaalumine, mass. Aine tihedus. Näiteid kauguse mõõtmise kohta. Näiteid tihedusest põhjustatud nähtuste kohta.
Põhimõisted: mõõtmine, mõõtühik, mõõteriist, füüsikaline suurus, mõõtesilinder, pikkus, pindala, ruumala, mass, tihedus, gradueerimine.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Pikkuse mõõtmine.
2. Korrapärase kujuga keha pindala ja ruumala määramine mõõtmiste ja arvutuste kaudu.
3. Mittekorrapärase kujuga keha pindala määramine ühikruudu meetodil.
4. Mõõtenõu gradueerimine.
5. Mittekorrapärase kujuga keha ruumala määramine sukeldusmeetodil.
6. Kaalumine (massi mõõtmine).
7. Aine tiheduse määramine.
Ained ja segud.
Ained ja materjalid, nende omadused. Ainete koosnemine osakestest. Aatomi ja aatomituuma ehitus. Keemilised elemendid. Liht- ja liitained: nt vesinik, hapnik, süsinik, vesi ja süsihappegaas ning nende sümbolid ja molekulivalemid. Keemiline reaktsioon – uute ainete tekke protsess. Puhas aine. Ainete segu. Segud ja lahused: õhk kui segu, segunevad ja mittesegunevad vedelikud, tahkete ja gaasiliste ainete lahustumine vedelikes. Segust või lahusest ainete eraldamine. Tutvustada kasutatavaid laborinõusid ja vajalikku ohutustehnikat.
Põhimõisted: aineosake, molekul, aatom, elektronkate, aatomituum, elektron, prooton, neutron, puhas aine, ainete segu, lahus, küllastunud lahus.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Keemilise reaktsiooni tunnustega tutvumine vee elektrolüüsi kaudu.
2. Küllastunud lahuse valmistamine, segu lahutamine koostisosadeks.
Liikumine ja jõud.
Nähtus. Nähtuste kvantitatiivne kirjeldamine. Mehaaniline liikumine. Ühtlane ja mitteühtlane liikumine. Graafik st-teljestikus. Jõud ja kehade liikumine. Raskusjõu ja massi seos. Põhjuse-tagajärje seos ja selle esitamine graafikul. Võrdeline sõltuvus matemaatikas (y = ax) ja loodusteadustes (F = mg). Dünamomeetri tööpõhimõte: vedru pikenemise ja jõu võrdelisus. Näiteid liikumise ja raskusjõuga seotud nähtuste kohta. Kehade elektriseerimine. Positiivne ja negatiivne elektrilaeng.
Põhimõisted: mehaaniline liikumine, trajektoor, teepikkus, aeg, kiirus, keskmine kiirus, spidomeeter, jõud, dünamomeeter, raskusjõud, elektrilaeng, elektrijõud.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Reaktsiooniaja määramine.
2. Keha keskmise kiiruse määramine.
3. Dünamomeetri gradueerimine.
4. Raskusjõu ja massi seose uurimine.
5. Kehade elektriseerimine ja laetud kehade vastastikmõju.
Tahkis, vedelik, gaas
Aine olekud. Aineosakeste liikumine – soojusliikumine. Ainete iseeneslik segunemine. Aineosakeste vastastikmõju. Soojuspaisumine. Temperatuuri mõõtmine. Soojuspaisumine ja aine tihedus. Soojuspaisumine ja loodusnähtused. Soojuspaisumise arvestamine tehnoloogias.
Põhimõisted: tahkis, vedelik, gaas, soojusliikumine, soojuspaisumine, termomeeter, temperatuuri püsipunkt, Celsiuse temperatuuriskaala.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Ainete iseenesliku segunemise uurimine.
2. Soojuspaisumise uurimine. Aine tiheduse muutumine soojuspaisumisel.
3. Termomeetri gradueerimine.
Mehaaniline töö ja energia
Mehaaniline töö ja energia. Mehaanilise energia muundumine ja jäävus.
Põhimõisted: mehaaniline töö, mehaaniline energia, kineetiline energia, potentsiaalne energia.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Töö määramine trepist ülesminekul.
2. Kineetilise ja potentsiaalse energia määramine.
Soojusülekanne
Keha siseenergia. Soojuse eraldumine põlemisel. Aineosakeste soojusliikumise ja temperatuuri seos. Soojusülekande liigid: soojusjuhtivus, konvektsioon, soojuskiirgus. Soojuslik tasakaal. Päikesekiirgus. Õhutemperatuuri ööpäevase muutumise põhjused. Soojusülekanne looduses ja inimtegevuses.
Põhimõisted: keha siseenergia, põlemine, soojusülekanne, soojusjuhtivus, konvektsioon, soojuskiirgus, soojuslik tasakaal.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Soojuse eraldumine põlemisel.
2. Vee soojenemise uurimine.
3. Päikesekollektori mudeli ehitamine.
4. Õhutemperatuuri ööpäevane muutumine eri aastaaegadel (veebipõhine, ilmajaama andmete analüüs).
Aine olekute muutumine
Sulamine ja tahkumine. Aurumine ja kondenseerumine. Veeaur õhus. Küllastunud niiskus. Sublimeerumine ja härmastumine. Kaste, udu ja härmatis. Siseenergia muutumine aine oleku muutumisel. Vee paisumine külmumisel ja sellega seotud nähtused looduses.
Põhimõisted: sulamine, tahkumine, sulamistemperatuur, aurumine, keemine, keemistemperatuur, küllastunud olek, kondenseerumine, destilleerimine, sublimatsioon, härmastumine.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Soojuse kulumine aine sulamiseks ja aurumiseks.
2. Keemise vaatlemine.
7.10. ÕppetegevusÕppetegevust kavandades ja korraldades:
1) lähtutakse õppekava alusväärtustest, üldpädevustest, õppeaine eesmärkidest, õppesisust ja oodatavatest õpitulemustest ning toetatakse lõimingut teiste õppeainete ja läbivate teemadega;
2) taotletakse, et õpilase õpikoormus (sh kodutööde maht) on mõõdukas, jaotub õppeaasta ulatuses ühtlaselt ning jätab piisavalt aega nii huvitegevuseks kui ka puhkuseks;
3) võimaldatakse nii üksi- kui ka ühisõpet, mis toetavad õpilaste kujunemist aktiivseteks ja iseseisvateks õppijateks;
4) kasutatakse diferentseeritud õpiülesandeid, mille sisu ja raskusaste toetavad individualiseeritud käsitlust ning suurendavad õpimotivatsiooni;
5) rakendatakse nüüdisaegseid info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatel põhinevaid õpikeskkondi ning õppematerjale ja -vahendeid;
6) toetatakse aktiivõpet praktiliste ja uurimuslike tööde kaudu jne.
7.11. Füüsiline õpikeskkond1. Praktiliste tööde läbiviimiseks korraldab kool vajaduse korral õppe rühmades.
2. Kool korraldab valdava osa õpet klassis, kus on soe ja külm vesi, valamud, elektripistikud ning spetsiaalse kattega töölauad.
3. Kool võimaldab õuesõpet ning korraldab õppekäike.
4. Kool võimaldab ainekavas nimetatud praktiliste tööde tegemiseks katsevahendid ja -materjalid ning arvuti kahe õpilase kohta.
5. Kool võimaldab ainekavale vastavad demonstratsioonivahendid.
7.12. HindamineVõsu Koolis lähtutakse õpilaste õppeprotsessi hindamisel kujundava hindamise põhimõtetest. Kujundav hindamine keskendub eelkõige õpilase arengu võrdlemisele tema varasemate saavutustega. Kujundava hindamise käigus analüüsitakse õpilase teadmisi, oskusi, hoiakuid, väärtushinnanguid ja käitumist, antakse tagasisidet õpilase seniste tulemuste ning vajakajäämiste kohta, innustatakse ja suunatakse õpilast edasisel õppimisel ning kavandatakse edasise õppimise eesmärgid ja teed.
Õppetunni vältel saab õpilane suulist või kirjalikku tagasisidet õppeainet ja ainevaldkonda puudutavate teadmiste ja oskuste kohta. Kogu õppepäeva vältel annavad pedagoogid õpilasele tagasisidet, et toetada õpilase käitumise, hoiakute ja väärtushinnangute kujunemist. Tagasiside kirjeldab õigel ajal ja võimalikult täpselt õpilase tugevaid külgi ja vajakajäämisi ning sisaldab ettepanekuid edaspidisteks tegevusteks, mis toetavad õpilase arengut.Tagasiside antakse põhiliselt suulise või kirjaliku selgitusena. Õpetajad reageerivad juhtumitele, mis on vastuolus üldtunnustatud väärtuste ning heade tavadega, tehes koostööd direktsiooniga, lapsevanematega jt. tugisüsteemidega.
Õpilane kaasatakse enesehindamisse, et arendada tema oskust eesmärke seada ning oma õppimist ja käitumist eesmärkide alusel analüüsida ning tõsta õpimotivatsiooni.
Üheaegselt kujundava hindamisega võrreldakse õpilase ainealaseid teadmisi ja oskusi õppe aluseks olevas ainekavas toodud oodatavate õpitulemustega ja tema õppele püstitatud eesmärkidega. Ainealaseid teadmisi ja oskusi võib hinnata nii õppe käigus kui ka õppeteema lõppedes.
Hindamisel viie palli süsteemis:
1) hindega „5” ehk „väga hea” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui saavutatud õpitulemused vastavad õpilase õppe aluseks olevatele taotletavatele õpitulemustele täiel määral ja ületavad neid;
2) hindega „4” ehk „hea” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui saavutatud õpitulemused vastavad üldiselt õpilase õppe aluseks olevatele taotletavatele õpitulemustele;
3) hindega „3” ehk „rahuldav” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui saavutatud õpitulemused võimaldavad õpilasel edasi õppida või kooli lõpetada ilma, et tal tekiks olulisi raskusi hakkamasaamisel edasisel õppimisel või edasises elus;
4) hindega „2” ehk „puudulik” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui õpilase areng nende õpitulemuste osas on toimunud, aga ei võimalda oluliste raskusteta hakkamasaamist edasisel õppimisel või edasises elus;
5) hindega „1” ehk „nõrk” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui saavutatud õpitulemused ei võimalda oluliste raskusteta hakkamasaamist edasisel õppimisel või edasises elus ning kui õpilase areng nende õpitulemuste osas puudub.
Viie palli süsteemis hinnatavate kirjalike tööde koostamisel ja hindamisel lähtutakse põhimõttest, et kui kasutatakse punktiarvestust ja õpetaja ei ole andnud teada teisiti, koostatakse tööd nii, et hindega „5” hinnatakse õpilast, kes on saavutanud 90–100% maksimaalsest võimalikust punktide arvust, hindega „4” 75–89%, hindega „3” 50–74%, hindega „2” 20–49% ning hindega „1” 0–19%.
Võsu Kooli I klassis kasutatakse õpilase hindamisel kirjeldavaid sõnalisi hinnanguid, millel puudub numbriline ekvivalent.
Kui hindamisel tuvastatakse kõrvalise abi kasutamine või mahakirjutamine, võib kirjalikku tööd, suulist vastust , praktilist tegevust või selle tulemust hinnata hindega „nõrk”.
Kui kirjalikku tööd, suulist vastust , praktilist tegevust või selle tulemust on hinnatud hindega „puudulik” või „nõrk” või on hinne jäänud panemata, antakse õpilasele võimalus järelevastamiseks või järeltöö sooritamiseks. Järelevastamise ja järeltööde sooritamiseks on õpilasel aega 10 õppepäeva arvates hinde teadasaamise kuupäevast. Õpetaja võib tähtaega pikendada mõjuvatel põhjustel.
1) tunneb huvi bioloogia ja teiste loodusteaduste vastu ning saab aru nende tähtsusest ja seostest igapäevaelus ning inimühiskonna ja tehnoloogia arengus;
2) suhtub vastutustundlikult elukeskkonnasse, väärtustades bioloogilist mitmekesisust, jätkusuutlikku ja vastutustundlikku eluviisi ning säästva arengu põhimõtteid;
3) on omandanud ülevaate elusloodusest, selle olulisematest protsessidest, organismide omavahelistest suhetest ja seostest eluta keskkonnaga ning kasutab korrektset bioloogiaalast sõnavara;
4) lahendab probleeme, rakendades selleks muu hulgas loodusteaduslikku meetodit, ning langetab otsuseid, tuginedes teaduslikele, sotsiaalsetele, majanduslikele, eetilis-moraalsetele seisukohtadele ja õigusaktidele;
5) planeerib, teeb ja analüüsib loodusteaduslikke uuringuid ning esitab saadud tulemusi;
6) kasutab erinevaid infoallikaid ning hindab kriitiliselt neis sisalduvat teavet;
7) kasutab bioloogiat õppides tehnoloogiavahendeid, sh IKT võimalusi;
8) saab ülevaate bioloogiaga seotud elukutsetest ning bioloogiateadmiste ja -oskuste vajalikkusest erinevates töövaldkondades;
9) arendab loodusteaduste- ja tehnoloogiaalast kirjaoskust, loovust ja süsteemset mõtlemist ning on motiveeritud elukestvaks õppeks.
8.2 Õppeaine kirjeldusBioloogia kuulub loodusainete valdkonda ning sellel on oluline koht õpilaste loodusteaduste- ja tehnoloogiaalase kirjaoskuse kujunemises. Bioloogia õppimine tugineb loodusõpetuse tundides omandatud teadmistele, oskustele ja hoiakutele, kuid seostub tihedalt ka geograafias, füüsikas, keemias ja matemaatikas õpitavaga; selle kaudu kujuneb õpilastel oluline asjatundlikkus, omandatakse positiivne hoiak kõige elava suhtes ning väärtustatakse säästvat ja vastutustundlikku eluviisi. Tähtsal kohal on igapäevaeluga seonduvate probleemide lahendamise ja pädevate otsuste tegemise oskused, mis suurendavad õpilaste toimetulekut looduslikus ning sotsiaalses keskkonnas. Bioloogias omandatud teadmised, oskused ja hoiakud lõimitult teistes õppeainetes omandatuga on alus sisemiselt motiveeritud elukestvale õppimisele.
Koolibioloogia olulisi eesmärke on saada probleemide lahendamise kaudu tervikülevaade eluslooduse mitmekesisuse, ehituse ja talitluse, pärilikkuse, evolutsiooni ja ökoloogia ning elukeskkonna kaitse printsiipidest, omandada bioloogia haruteadustes kasutatavad põhimõisted ning tutvustada inimese eripära ja tervislikke eluviise. Bioloogiateadmised omandatakse suurel määral teaduslikule meetodile tuginevate uurimuslike ülesannete kaudu, mille vältel õpilased saavad probleemide püstitamise, hüpoteeside sõnastamise, katsete või vaatluste planeerimise ja korraldamise ning tulemuste analüüsi ja tõlgendamise oskused. Tähtsal kohal on uurimistulemuste suuline ja kirjalik esitamine, kaasates verbaalseid ning visuaalseid esitusvorme.
Õppes lähtutakse õpilase kui isiksuse individuaalsetest iseärasustest ja tema võimete mitmekülgsest arendamisest. Ühtlasi kujundatakse positiivset hoiakut bioloogia kui loodusteaduse suhtes, mis arvestab igapäevaelu probleemide lahendamisel nii teaduslikke, majanduslikke, sotsiaalseid ja eetilis-moraalseid aspekte ning õigusakte.
Õppimine on probleemipõhine ja õpilaskeskne. Erinevaid koostöövorme arendades arvestatakse õpilaste ealisi ja individuaalseid iseärasusi. Üks aktiivõppe põhimõtteid järgiva õpitegevuse rõhuasetusi on teaduslikule meetodile tugineva uurimusliku käsitluse rakendamine, lahendades looduslikust, tehnoloogilisest ja sotsiaalsest keskkonnast tulenevaid probleeme; sellega kaasneb õpilaste kõrgemate mõtlemistasandite areng. Õpilased saavad ülevaate bioloogia põhilistest saavutustest, seaduspärasustest, teooriatest ning tulevikusuundumustest – see aitab neid ka tulevases elukutsevalikus. Õppides omandatakse erinevate, sh elektroonsete teabeallikate kasutamise ja nendes leiduva teabe tõepärasuse hindamise oskus. Kõige sellega kujundatakse õpilaste bioloogiateadmisi ja -oskusi, mis võimaldavad neil erinevaid loodusnähtusi ja protsesse mõista, selgitada ning prognoosida.
Õppes pööratakse suurt tähelepanu õpilaste sisemise õpimotivatsiooni kujunemisele. Selle suurendamiseks kasutatakse mitmekesiseid aktiivõppevorme ja -võtteid: probleem- ja uurimuslikku õpet, projektõpet, rollimänge, diskussioone, ajurünnakuid, mõistekaartide koostamist, õuesõpet, õppekäike jne. Õppimise kõigis etappides kasutatakse tänapäevaseid tehnoloogilisi vahendeid ja IKT võimalusi.
8.3 7.KLASS
Õpitulemused
Bioloogia uurimisvaldkond
Selgroogsete loomade aine- ja energiavahetus
1) analüüsib kehasisese ja kehavälise viljastumise ning lootelise arengu eeliseid selgroogsete loomade rühmadel ning toob selle kohta näiteid;
2) toob näiteid selgroogsete loomade kohta, kel esineb kehasisene või kehaväline viljastumine;
3) hindab otsese ja moondega arengu olulisust ning toob selle kohta näiteid;
4) võrdleb noorte selgroogsete loomade eri rühmade toitmise, kaitsmise ja õpetamise olulisust.
Taimede tunnused ja eluprotsessid
1) võrdleb eri taimerühmadele iseloomulikku välisehitust, paljunemisviisi, kasvukohta ja levikut;
2) analüüsib taimede osa looduse kui terviksüsteemi jätkusuutlikkuse tagamisel ja inimtegevuses ning toob selle kohta näiteid;
3) selgitab, kuidas on teadmised taimedest vajalikud erinevate elukutsete esindajatele;
4) eristab looma- ja taimerakku ning nende peamisi osi joonistel ja mikrofotodel;
5) analüüsib õistaimede organite ehituse sõltuvust nende ülesannetest, taime kasvukohast ning paljunemis- ja levimisviisist; seostab taimeorganite talitlust ainete liikumisega taimes;
6) koostab ja analüüsib skeeme fotosünteesi lähteainetest, lõpp-produktidest ja protsessi mõjutavatest tingimustest ning selgitab fotosünteesi osa taimede, loomade, seente ja bakterite elutegevuses;
7) analüüsib sugulise ja mittesuguliste paljunemise eeliseid erinevate taimede näitel, võrdleb erinevaid paljunemis-, tolmlemis- ja levimisviise ning toob nende kohta näiteid;
8) suhtub taimedesse kui elusorganismidesse vastutustundlikult.
Õppesisu
Bioloogia uurimisvaldkond
Bioloogia sisu ja seos teiste loodusteadustega ning roll tänapäeva tehnoloogia arendamisel. Bioloogia peamised uurimismeetodid: vaatlused ja eksperimendid. Loodusteadusliku meetodi etapid ja rakendamine. Organismide jaotamine loomadeks, taimedeks, seenteks, algloomadeks ja bakteriteks, nende välistunnuste võrdlus. Eri organismirühmade esindajate eluavaldused.
Põhimõisted: bioloogia, organism, vaatlus, eksperiment.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Märgpreparaadi valmistamine ning erinevate objektide võrdlemine mikroskoobiga.
2. Eri organismirühmade välistunnuste võrdlemine reaalsete objektide või veebist saadud info alusel.
Selgroogsete loomade tunnused
Loomade jaotamine selgrootuteks ja selgroogseteks. Selgroogsete loomade välistunnuste seos elukeskkonnaga. Selgroogsete loomade peamised meeleorganid orienteerumiseks elukeskkonnas. Selgroogsete loomade juhtivate meelte sõltuvus loomade eluviisist. Imetajate, lindude, roomajate, kahepaiksete ja kalade osa looduses ning inimtegevuses. Loomade püügi, jahi ning kaitsega seotud reeglid. Selgroogsete loomade roll ökosüsteemides.
Põhimõisted: selgroogne loom, selgrootu loom, meeleelund, elukeskkond, elupaik.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
Selgroogsete loomade elutegevuse analüüsimine ja nende mitmekesisuse kaardistamine kooli lähiümbruses.
Selgroogsete loomade aine- ja energiavahetus
Aine- ja energiavahetuse põhiprotsessid. Toiduobjektidest tingitud erinevused taim- ja loomtoidulistel ning segatoidulistel selgroogsetel loomadel. Toidu hankimise viisid ja nendega seonduvad kohastumused. Selgroogsete loomade seedeelundkonna eripära sõltuvalt toidust: hammaste ehitus, soolestiku pikkus ja toidu seedimise aeg.
Selgroogsete loomade erinevate rühmade hingamiselundite ehituse ja talitluse mitmekesisus: lõpused vees ja kopsud õhkkeskkonnas elavatel organismidel, kopsude eripära lindudel, naha kaudu hingamine.
Püsi- ja kõigusoojaste loomade kehatemperatuuri muutused. Selgroogsete loomade eri rühmade südame ja vereringe võrdlus ning ebasoodsate aastaaegade üleelamise viisid.
Põhimõisted: ainevahetus, hingamine, seedimine, organ, süda, suur vereringe, väike vereringe, lõpus, kops, õhukott, magu, soolestik, kloaak, püsisoojane, kõigusoojane, loomtoidulisus, taimtoidulisus, segatoidulisus, lepiskala, röövkala, röövloom, saakloom.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
Valikuliselt uurimuslik töö arvutikeskkonnas toidu või hapniku mõjust organismide elutegevusele.
Selgroogsete loomade paljunemine ja areng
Selgroogsete loomade paljunemist mõjutavad tegurid. Kehasisese viljastumise võrdlus kehavälisega. Erinevate selgroogsete loomade kehasisese ja kehavälise lootelise arengu võrdlus. Sünnitus ja lootejärgne areng. Moondega ja otsese arengu võrdlus. Järglaste eest hoolitsemine (toitmine, kaitsmine, õpetamine) erinevatel selgroogsetel loomadel ning hoolitsemisvajaduse seos paljunemise ja arengu eripäraga.
Põhimõisted: lahksugulisus, suguline paljunemine, munarakk, seemnerakk, viljastumine, kehasisene viljastumine, kehaväline viljastumine, haudumine, otsene areng, moondega areng.
Taimede tunnused ja eluprotsessid
Taimede peamised ehituslikud ja talitluslikud erinevused võrreldes selgroogsete loomadega. Õis-, paljasseemne-, sõnajalg- ja sammaltaimede ning vetikate välisehituse põhijooned. Taimede osa looduses ja inimtegevuses. Taimede uurimise ja kasvatamisega seotud elukutsed. Eri taimerühmadele iseloomuliku paljunemise, kasvukoha ja leviku võrdlus.
Taimeraku võrdlus loomarakuga. Taime- ja loomaraku peamiste osade ehitus ning talitlus.
Õistaimede organite ehituse ja talitluse kooskõla. Fotosünteesi üldine kulg, selle tähtsus ja seos hingamisega. Tõusev ja laskuv vool taimedes. Suguline ja mittesuguline paljunemine, putuk- ja tuultolmlejate taimede võrdlus, taimede kohastumus levimiseks, sh loom- ja tuulleviks. Seemnete idanemiseks ja taimede arenguks vajalikud tingimused.
Põhimõisted: rakk, rakukest, rakumembraan, rakutuum, mitokonder, klorofüll, kloroplast, kromoplast, vakuool, kude, õhulõhe, tõusev vool, laskuv vool, fotosüntees, anorgaaniline aine, orgaaniline aine, õis, tolmukas, emakas, tolmlemine, seeme, vili, käbi, mittesuguline paljunemine, eoseline paljunemine, eos, vegetatiivne paljunemine.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Taimede mitmekesisuse kaardistamine kooli lähiümbruses.
2. Fotosünteesi mõjutavate tegurite uurimine praktilise töö või arvutimudeliga.
8.4 8.klass
Õpitulemused
Taimede tunnused ja eluprotsessid
1) võrdleb eri taimerühmadele iseloomulikku välisehitust, paljunemisviisi, kasvukohta ja
levikut;
2) analüüsib taimede osa looduse kui terviksüsteemi jätkusuutlikkuse tagamisel ja
inimtegevuses ning toob selle kohta näiteid;
3) selgitab, kuidas on teadmised taimedest vajalikud erinevate elukutsete esindajatele;
4) eristab looma- ja taimerakku ning nende peamisi osi joonistel ja mikrofotodel;
5) analüüsib õistaimede organite ehituse sõltuvust nende ülesannetest, taime kasvukohast
ning paljunemis- ja levimisviisist; seostab taimeorganite talitlust ainete liikumisega taimes;
6) koostab ja analüüsib skeeme fotosünteesi lähteainetest, lõpp-produktidest ja protsessi
mõjutavatest tingimustest ning selgitab fotosünteesi osa taimede, loomade, seente ja
bakterite elutegevuses;
7) analüüsib sugulise ja mittesuguliste paljunemise eeliseid erinevate taimede näitel, võrdleb
erinevaid paljunemis-, tolmlemis- ja levimisviise ning toob nende kohta näiteid;
suhtub taimedesse kui elusorganismidesse vastutustundlikult.
Seente tunnused ja eluprotsessid
1) võrdleb seeni taimede ja selgroogsete loomadega;
2) iseloomustab seente ehituslikku ja talitluslikku mitmekesisust ning toob selle kohta näiteid;
3) selgitab seente ja samblike paljunemise viise ning arenguks vajalikke tingimusi;
4) analüüsib parasiitluse ja sümbioosi osa looduses;
5) selgitab samblikke moodustavate seente ja vetikate vastasmõju;
6) põhjendab, miks samblikud saavad asustada kasvukohti, kus taimed ei kasva;
7) analüüsib seente ja samblike osa looduses ja inimtegevuses ning toob selle kohta näiteid;
8) väärtustab seeni ja samblikke eluslooduse oluliste osadena.
Selgrootute loomade tunnused ja eluprotsessid
1) võrdleb erinevate selgrootute loomade kohastumusi seoses elukeskkonnaga;
2) analüüsib erinevate selgrootute loomade osa looduses ja inimtegevuses ning toob selle
kohta näiteid;
3) seostab liikumisorganite ehitust selgrootute loomade eri rühmadele iseloomulike
liikumisviiside ja elupaigaga;
4) analüüsib selgrootute loomade rühmade esindajate erinevate meelte arengutaseme seost
elupaiga ja toitumisviisiga;
5) analüüsib lahk- ja liitsugulisuse eeliseid selgrootute loomade erinevatel rühmadel;
6) hindab otsese, täis- ja vaegmoondelise arengu eeliseid ning toob nende kohta näiteid;
7) selgitab parasiitse eluviisiga organismide arengu vältel peremeesorganismi, toiduobjekti
ja/või elupaiga vahetamise olulisust;
väärtustab selgroogseid loomi eluslooduse olulise osana.
Mikroorganismide ehitus ja eluprotsessid
1) võrdleb bakterite ja algloomade ehitust loomade ja taimedega ning viiruste ehituslikku
eripära rakulise ehitusega;
2) selgitab bakterite ja algloomade levikut erinevates elupaikades, sh aeroobses ja
anaeroobses keskkonnas;
3) analüüsib ning selgitab bakterite ja algloomade tähtsust looduses ning inimtegevuses;
4) selgitab toidu bakteriaalse riknemise eest kaitsmise viise;
5) hindab kiire paljunemise ja püsieoste moodustumise olulisust bakterite levikul;
6) teab, kuidas vältida inimese sagedasemaid bakter- ja viirushaigusi, ning väärtustab
tervislikke eluviise;
7) selgitab mikroorganismidega seotud elukutseid;
8) väärtustab bakterite tähtsust looduses ja inimese elus.
Ökoloogia ja keskkonnakaitse
1) selgitab populatsioonide, liikide, ökosüsteemide ja biosfääri struktuuri ning toob selle
kohta näiteid;
2) selgitab loodusliku tasakaalu kujunemist ökosüsteemides, hindab inimtegevuse positiivset
ja negatiivset mõju populatsioonide ja ökosüsteemide muutumisele ning võimalusi
lahendada keskkonnaprobleeme;
3) analüüsib diagrammidel ja tabelites esitatud infot ökoloogiliste tegurite mõju kohta
organismide arvukusele;
4) hindab liigisisese ja liikidevahelise konkurentsi tähtsust loomade ning taimede näitel;
5) lahendab biomassi püramiidi ülesandeid;
6) lahendab bioloogilise mitmekesisuse kaitsega seotud dilemma probleeme;
7) väärtustab bioloogilist mitmekesisust ning suhtub vastutustundlikult ja säästvalt
erinevatesse ökosüsteemidesse ning elupaikadesse.
Õppesisu
Taimede tunnused ja eluprotsessid
Taimede peamised ehituslikud ja talitluslikud erinevused võrreldes selgroogsete loomadega. Õis-,
paljasseemne-, sõnajalg- ja sammaltaimede ning vetikate välisehituse põhijooned. Taimede osa
looduses ja inimtegevuses. Taimede uurimise ja kasvatamisega seotud elukutsed. Eri
taimerühmadele iseloomuliku paljunemise, kasvukoha ja leviku võrdlus.
Taimeraku võrdlus loomarakuga. Taime- ja loomaraku peamiste osade ehitus ning talitlus.
Õistaimede organite ehituse ja talitluse kooskõla. Fotosünteesi üldine kulg, selle tähtsus ja seos
hingamisega. Tõusev ja laskuv vool taimedes. Suguline ja mittesuguline paljunemine, putuk- ja
tuultolmlejate taimede võrdlus, taimede kohastumus levimiseks, sh loom- ja tuulleviks. Seemnete
idanemiseks ja taimede arenguks vajalikud tingimused.
Põhimõisted: rakk, rakukest, rakumembraan, rakutuum, mitokonder, klorofüll, kloroplast,
kromoplast, vakuool, kude, õhulõhe, tõusev vool, laskuv vool, fotosüntees, anorgaaniline aine,
orgaaniline aine, õis, tolmukas, emakas, tolmlemine, seeme, vili, käbi, mittesuguline paljunemine,
eoseline paljunemine, eos, vegetatiivne paljunemine.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Taimede mitmekesisuse kaardistamine kooli lähiümbruses.
2. Fotosünteesi mõjutavate tegurite uurimine praktilise töö või arvutimudeliga.
Seente tunnused ja eluprotsessid
Seente välisehituse ja peamiste talitluste võrdlus taimede ja loomadega. Seente välisehituse
mitmekesisus tavalisemate kott- ja kandseente näitel. Seente paljunemine eoste ja pungumise teel.
Toitumine surnud ja elusatest organismidest, parasitism ja sümbioos. Eoste levimisviisid ja
idanemiseks vajalikud tingimused. Käärimiseks vajalikud tingimused. Inimeste ja taimede
nakatumine seenhaigustesse ning selle vältimine.
Samblikud kui seente ja vetikate kooseluvorm. Samblike mitmekesisus, nende erinevad
kasvuvormid ja kasvukohad. Samblike toitumise eripära, uute kasvukohtade esmaasustamine.
Seente ja samblike osa looduses ning inimtegevuses.
Põhimõisted: ainurakne, hulkrakne, käärimine, pungumine, sümbioos, mükoriisa.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Seente välistunnuste võrdlemine, kasutades näidisobjekte või veebipõhiseid õppematerjale.
2. Seente ehituse uurimine mikroskoobiga.
3. Uurimuslik töö hallitus- või pärmseente arengut mõjutavate tegurite leidmiseks.
4. Praktiline töö või arvutimudeli kasutamine õhu saastatuse hindamiseks samblike leviku alusel.
Selgrootute loomade tunnused ja eluprotsessid
Selgrootute loomade üldiseloomustus ja võrdlus selgroogsetega. Käsnade, ainuõõssete, usside,
limuste, lülijalgsete ja okasnahksete peamised välistunnused, levik ning tähtsus looduses ja
inimese elus. Lülijalgsete (koorikloomade, ämblikulaadsete ja putukate) välisehituse võrdlus.
Tavalisemate putukarühmade ja limuste välistunnuste erinevused.
Vabalt elavate ning parasiitse eluviisiga selgrootute loomade kohastumused hingamiseks ja
toitumiseks. Selgrootute hingamine lõpuste, kopsude ja trahheedega. Selgrootute loomade
erinevad toidu hankimise viisid ja organid.
Usside, limuste ning lülijalgsete liit- ja lahksugulisus. Peremeesorganismi ja vaheperemehe
vaheldumine usside arengus. Paljunemise ja arengu eripära otsese, täismoondelise ning
vaegmoondelise arenguga loomadel.
Põhimõisted: trahhee, lihtsilm, liitsilm, suised, kombits, tundel, liitsugulisus, täismoondega areng,
vaegmoondega areng, vastne, parasitism, peremees, vaheperemees.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Selgrootute loomarühmade iseloomulike välistunnuste võrdlemine, kasutades näidisobjekte või
veebipõhiseid õppematerjale.
2. Lülijalgsete loomade välistunnuste võrdlemine luubi või mikroskoobiga.
3. Praktiline töö või arvutimudeli kasutamine keskkonna saastatuse hindamiseks selgrootute
leviku alusel.
Mikroorganismide ehitus ja eluprotsessid
Bakterite ja algloomade põhitunnuste võrdlus loomade ning taimedega. Vabalt elavate ja parasiitse
eluviisiga mikroorganismide levik ning tähtsus. Bakterite aeroobne ja anaeroobne eluviis ning
parasitism. Käärimiseks vajalikud tingimused. Bakterite paljunemine ja levik. Bakterhaigustesse
nakatumine ja haiguste vältimine. Bakterite osa looduses ja inimtegevuses.
Viiruste ehituslik ja talitluslik eripära. Viirustega nakatumine, peiteaeg, haigestumine ja
tervenemine.
Mikroorganismidega seotud elukutsed.
Põhimõisted: bakter, algloom, viirus, pulseeriv vakuool, silmtäpp, pooldumine, aeroobne eluviis,
anaeroobne eluviis.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Bakterite leviku hindamine bakterikultuuri kasvatamisega.
2. Bakterite elutegevust mõjutavate tegurite uurimine arvutimudeliga.
Ökoloogia ja keskkonnakaitse
Organismide jaotamine liikidesse. Populatsioonide, ökosüsteemi ja biosfääri struktuur. Looduslik
tasakaal.
Eluta ja eluslooduse tegurid (ökoloogilised tegurid) ning nende mõju eri organismirühmadele.
Biomassi juurdekasvu püramiidi moodustumine ning toiduahela lülide arvukuse leidmine.
Inimmõju populatsioonidele ja ökosüsteemidele. Bioloogilise mitmekesisuse tähtsus. Liigi- ja
elupaigakaitse Eestis. Inimtegevus keskkonnaprobleemide lahendamisel.
Põhimõisted: liik, populatsioon, levila, ökosüsteem, kooslus, eluta looduse tegurid, eluslooduse
tegurid, aineringe, konkurents, looduslik tasakaal, keskkonnakaitse, looduskaitse, bioloogiline
mitmekesisus, biosfäär.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Praktiline uuring populatsioonide arvukuse sõltuvuse kohta ökoloogilistest teguritest.
2. Arvutimudeliga seoste leidmine toiduahela lülide arvukuse ja biomassi juurdekasvu vahel.
3. Biomassi püramiidi ülesannete lahendamine.
4. Loodusliku tasakaalu muutumise seaduspärasuste uurimine arvutimudeliga.
8.5. 9.klass
Õpitulemused
Inimese elundkonnad
1) seostab inimese elundkondi nende põhiülesannetega;
2) selgitab naha ülesandeid;
3) analüüsib naha ehituse ja talitluse kooskõla kompimis-, kaitse-, termoregulatsiooni- ja
eritusfunktsiooni täites;
4) väärtustab naha tervishoiuga seotud tervislikku eluviisi.
Luud ja lihased
1) eristab joonisel või mudelil inimese skeleti peamisi luid ning lihaseid;
2) võrdleb imetaja, linnu, kahepaikse, roomaja ja kala luustikku;
3) seostab luude ja lihaste ehitust ning talitlust;
4) selgitab luudevaheliste ühenduste tüüpe ja toob nende kohta näiteid;
5) võrdleb sile-, vööt- ja südamelihaste ehitust ning talitlust;
6) selgitab luumurru ning lihase venituse ja rebendi olemust ning nende tekkepõhjusi;
7) analüüsib treeningu mõju tugi- ja liikumiselundkonnale;
8) peab oluliseks enda tervislikku treenimist.
Vereringe
1) analüüsib inimese vereringeelundkonna jooniseid ja skeeme ning selgitab nende alusel
elundkonna talitlust;
2) seostab erinevate veresoonte ja vere koostisosade ehituslikku eripära nende talitlusega;
3) selgitab viiruste põhjustatud muutusi raku elutegevuses ning immuunsüsteemi osa bakterja
viirushaiguste tõkestamisel ning neist tervenemisel;
4) väärtustab tervislikke eluviise, mis väldivad HIViga nakatumist;
5) selgitab treeningu mõju vereringeelundkonnale;
6) seostab inimese sagedasemaid südame- ja veresoonkonnahaigusi nende tekkepõhjustega;
7) väärtustab südant, vereringeelundkonda ja immuunsüsteemi tugevdavat ning säästvat
eluviisi.
Seedimine ja eritamine
1) koostab ja analüüsib seedeelundkonna ehituse jooniseid ja skeeme ning selgitab nende
alusel toidu seedimist ja toitainete imendumist;
2) selgitab valkude, rasvade, süsivesikute, vitamiinide, mineraalainete ja vee ülesandeid
inimorganismis ning nende üle- või alatarbimisega kaasnevaid probleeme;
3) hindab neerude, kopsude, naha ja soolestiku osa jääkainete eritamisel;
4) järgib tervisliku toitumise põhimõtteid.
Hingamine
1) analüüsib hingamiselundkonna ehituse ja talitluse kooskõla;
2) koostab ning analüüsib jooniseid ja skeeme hingamiselundkonna ehitusest ning sisse- ja
väljahingatava õhu koostisest ning selgitab nende alusel hingamise olemust;
3) analüüsib treeningu mõju hingamiselundkonnale;
4) selgitab hingamiselundite levinumate haiguste tekkepõhjusi ja haiguste vältimise
võimalusi;
Paljunemine ja areng
1) võrdleb naise ja mehe suguelundkonna ehitust ning talitlust;
2) võrdleb inimese muna- ja seemnerakkude ehitust ning arengut;
3) selgitab sagedasemate suguhaiguste levimise viise ja neisse haigestumise vältimise
võimalusi;
4) analüüsib munaraku viljastumist mõjutavaid tegureid;
5) lahendab pere planeerimisega seotud dilemmaprobleeme;
6) selgitab muutusi inimese loote arengus;
7) seostab inimorganismi anatoomilisi vanuselisi muutusi talitluslike muutustega;
8) hindab ennast ja teisi säästvat seksuaalelu.
Talitluste regulatsioon
1) selgitab kesk- ja piirdenärvisüsteemi põhiülesandeid;
2) seostab närviraku ehitust selle talitlusega;
3) koostab ja analüüsib refleksikaare skeeme ning selgitab nende alusel selle talitlust;
4) seostab erinevaid sisenõrenäärmeid nende toodetavate hormoonidega;
5) kirjeldab hormoonide ülesandeid ja toob nende kohta näiteid;
6) selgitab närvisüsteemi ja hormoonide osa elundkondade talitluste regulatsioonis;
7) suhtub kriitiliselt närvisüsteemi kahjustavate ainete tarbimisse.
Infovahetus väliskeskkonnaga
1) analüüsib silma osade ja suuraju nägemiskeskuse koostööd nägemisaistingu tekkimisel
ning tõlgendamisel;
2) selgitab kaug- ja lühinägelikkuse tekkepõhjusi ning nägemishäirete vältimise ja
korrigeerimise viise;
3) seostab kõrva ehitust kuulmis- ja tasakaalumeelega;
4) võrdleb ning seostab haistmis- ja maitsmismeelega seotud organite ehitust ning talitlust;
5) väärtustab meeleelundeid säästvat eluviisi.
Pärilikkus ja muutlikkus
1) analüüsib pärilikkuse ja muutlikkuse osa inimese tunnuste näitel;
2) selgitab DNA, geenide ning kromosoomide seost ja osa pärilikkuses ning geenide
pärandumist ja avaldumist;
3) lahendab dominantsete ja retsessiivsete geenialleelide avaldumisega seotud lihtsamaid
geneetikaülesandeid;
4) hindab päriliku ja mittepäriliku muutlikkuse osa inimese tunnuste näitel ning analüüsib
diagrammidel ja tabelites esitatud infot mittepäriliku muutlikkuse ulatusest;
5) hindab organismide geneetilise muutmise võimalusi, tuginedes teaduslikele ja teistele
olulistele seisukohtadele;
6) analüüsib pärilike ja päriliku eelsoodumusega haiguste vältimise võimalusi;
7) kirjeldab geenitehnoloogia tegevusvaldkondi ning sellega seotud elukutseid;
8) suhtub mõistvalt inimeste pärilikku ja mittepärilikku mitmekesisusse.
Evolutsioon
1) selgitab bioloogilise evolutsiooni olemust ja toob selle kohta näiteid;
2) toob näiteid evolutsiooni tõendite kohta;
3) seostab olelusvõitlust loodusliku valikuga;
4) analüüsib liikide tekke ja muutumise üldist kulgu;
5) hindab suuremate evolutsiooniliste muutuste osa organismide mitmekesistumises ja
levikus;
6) võrdleb inimese ja teiste selgroogsete evolutsiooni;
7) seostab evolutsiooniteooria seisukohti loodusteaduste arenguga.
Õppesisu
Inimese elundkonnad
Inimese elundkondade põhiülesanded. Naha ehitus ja ülesanded infovahetuses väliskeskkonnaga.
Põhimõisted: tugi- ja liikumiselundkond, seedeelundkond, närvisüsteem, vereringe,
hingamiselundkond, erituselundkond, suguelundkond, nahk.
Luud ja lihased
Luude ja lihaste osa inimese ning teiste selgroogsete loomade tugi- ja liikumiselundkonnas. Luude
ehituslikud iseärasused. Luudevaheliste ühenduste tüübid ja tähtsus. Inimese luustiku võrdlus
teiste selgroogsete loomadega.
Lihaste ehituse ja talitluse kooskõla. Luu- ja lihaskoe mikroskoopiline ehitus ning selle seos
talitlusega. Treeningu mõju tugi- ja liikumiselundkonnale. Luumurdude, lihasvenituste ja -
rebendite olemus ning tekkpõhjused.
Põhimõisted: toes, luu, lihas, liiges.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Loomsete kudede ehituse võrdlemine mikroskoobiga.
2. Uurimuslik töö lihasväsimuse tekke ja treenituse seosest.
Vereringe
Südame ning suure ja väikese vereringe osa inimese aine- ja energiavahetuses. Inimese ja teiste
imetajate vereringeelundkonna erisused võrreldes teiste selgroogsete loomadega. Erinevate
veresoonte ehituslik ja talitluslik seos. Vere koostisosade ülesanded.
Vere osa organismi immuunsüsteemis. Immuunsuse kujunemine: lühi- ja pikaajaline immuunsus.
Immuunsüsteemi ja vaktsineerimise osa bakter- ja viirushaiguste vältimisel. Immuunsüsteemi
häired, allergia, AIDS.
Treeningu mõju vereringeelundkonnale. Südamelihase ala- ja ülekoormuse tagajärjed. Veresoonte
lupjumise ning kõrge ja madala vererõhu põhjused ja tagajärjed.
Põhimõisted: veresoon, arter, veen, kapillaar, arteriaalne veri, venoosne veri, vererõhk,
elektrokardiogramm, hemoglobiin, punane vererakk, valge vererakk, vereliistak, vereplasma,
hüübimine, lümf, lümfisõlm, antikeha, immuunsus, immuunsüsteem, HIV, AIDS.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
Uurimuslik töö füüsilise koormuse mõjust pulsile või vererõhule.
Seedimine ja eritamine
Inimese seedeelundkonna ehitus ja talitlus. Organismi energiavajadust mõjutavad tegurid.
Tervislik toitumine, üle- ja alakaalulisuse põhjused ning tagajärjed. Neerude üldine tööpõhimõte
vere püsiva koostise tagamisel. Kopsude, naha ja soolestiku eritamisülesanne.
Põhimõisted: ensüüm, vitamiin, sülg, maks, sapp, peensool, jämesool, neer, uriin.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Inimese energiavajadust mõjutavate tegurite uurimine praktilise tööga või arvutimudeliga.
2. Isikliku toitumisharjumuse analüüs.
Hingamine
Hingamiselundkonna ehituse ja talitluse seos. Sisse- ja väljahingatava õhu koostise võrdlus.
Hapniku ülesanne rakkudes. Organismi hapnikuvajadust määravad tegurid ja hingamise
regulatsioon. Treeningu mõju hingamiselundkonnale. Hingamiselundkonna levinumad haigused
ning nende ärahoidmine.
Põhimõisted: hingetoru, kopsutoru, kopsusomp, hingamiskeskus, rakuhingamine.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
Praktilise töö või arvutimudeliga kopsumahu, hingamissügavuse ja -sageduse ning omastatava
hapniku hulga seoste uurimine.
Paljunemine ja areng
Mehe ja naise suguelundkonna ehituse ning talitluse võrdlus. Muna- ja seemnerakkude küpsemine.
Suguelundkonna tervishoid, suguhaiguste levik, haigestumise vältimise võimalused. Munaraku
viljastumine, loote areng, raseduse kulg ja sünnitus. Pere planeerimine, abordiga kaasnevad riskid.
Inimorganismi talitluslikud muutused sünnist surmani.
Põhimõisted: emakas, munasari, seemnesari, munand, ovulatsioon, sperma, munajuha, loode,
platsenta, nabanöör, sünnitamine, kliiniline surm, bioloogiline surm.
Talitluste regulatsioon
Kesk- ja piirdenärvisüsteemi ehitus ning ülesanded. Närviraku ehitus ja raku osade ülesanded.
Refleksikaare ehitus ja talitlus. Närvisüsteemi tervishoid.
Peamiste sisenõrenäärmete toodetavate hormoonide ülesanded.
Elundkondade koostöö inimese terviklikkuse tagamisel. Närvisüsteemi ja hormoonide osa
elundkondade talitluste regulatsioonis.
Põhimõisted: peaaju, seljaaju, närv, närvirakk, retseptor, närviimpulss, dendriit, neuriit, refleks,
sisenõrenäärmed, hormoon.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Uurimuslik töö reaktsioonikiirust mõjutavate tegurite määramiseks ja õpilaste
reaktsioonikiiruste võrdlemiseks.
2. Refleksikaare töö uurimine arvutimudeliga.
Infovahetus väliskeskkonnaga
Silma ehituse ja talitluse seos. Nägemishäirete vältimine ja korrigeerimine. Kõrvade ehituse seos
kuulmis- ja tasakaalumeelega. Kuulmishäirete vältimine ja korrigeerimine. Haistmis- ja
maitsmismeelega seotud organite ehituse ja talitluse seosed.
Põhimõisted: pupill, lääts, võrkkest, vikerkest, kollatähn, kepike, kolvike, lühinägevus,
kaugelenägevus, väliskõrv, keskkõrv, sisekõrv, kõrvalest, trummikile, kuulmeluud, kuulmetõri,
tigu, poolringkanalid.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Uurimuslik töö meeleelundite tundlikkuse määramiseks.
2. Nägemisaistingu tekke ja kuulmise uurimine arvutimudeliga.
Pärilikkus ja muutlikkus
Pärilikkus ja muutlikkus organismide tunnuste kujunemisel. DNA, geenide ja kromosoomide osa
pärilikkuses. Geenide pärandumine ja nende määratud tunnuste avaldumine. Lihtsamate
geneetikaülesannete lahendamine. Päriliku muutlikkuse tähtsus.
Mittepäriliku muutlikkuse tekkepõhjused ja tähtsus. Organismide pärilikkuse muutmise
võimalused ning sellega kaasnevad teaduslikud ja eetilised küsimused. Pärilike ja päriliku
eelsoodumusega haiguste võrdlus ning haigestumise vältimine. Geenitehnoloogia tegevusvaldkond
ja sellega seotud elukutsed.
Põhimõisted: pärilik muutlikkus, mittepärilik muutlikkus, mutatsioon, kromosoom, DNA, geen,
dominantsus, retsessiivsus, geenitehnoloogia.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Pärilikkuse seaduspärasuste avaldumise ja muutlikkuse tekkemehhanismide uurimine
arvutimudeliga.
2. Uurimuslik töö mittepäriliku muutlikkuse ulatusest vabalt valitud organismide tunnuste põhjal.
Evolutsioon
Bioloogilise evolutsiooni olemus, põhisuunad ja tõendid. Loodusliku valiku kujunemine
olelusvõitluse tagajärjel. Liikide teke ja muutumine. Kohastumise tähtsus organismide
evolutsioonis. Evolutsiooni olulisemad etapid. Inimese evolutsiooni eripära.
Põhimõisted: evolutsioon, looduslik valik, olelusvõitlus, kohastumine, kohastumus,
ristumisbarjäär, fossiil.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
Evolutsioonitegurite uurimine arvutimudeliga.
8.6. Õppetegevus
Õppetegevust kavandades ja korraldades:
1) lähtutakse õppekava alusväärtustest, üldpädevustest, õppeaine eesmärkidest, õppesisust ja oodatavatest õpitulemustest ning toetatakse lõimingut teiste õppeainete ja läbivate teemadega;
2) lähtutakse sellest, et õpilase õpikoormus (sh kodutööde maht) on mõõdukas, jaotub õppeaasta ulatuses ühtlaselt ning jätab piisavalt aega puhkuseks ja huvitegevusteks;
3) võimaldatakse nii individuaal- kui ka ühisõpet (iseseisvad, paaris- ja rühmatööd, õppekäigud, praktilised tööd, töö arvutipõhiste õpikeskkondadega ning veebimaterjalide ja teiste teabeallikatega), et toetada õpilaste kujunemist aktiivseteks ja iseseisvateks õppijateks;
4) kasutatakse diferentseeritud õppeülesandeid, mille sisu ja raskusaste toetavad individualiseeritud käsitlust ning suurendavad õpimotivatsiooni;
5) rakendatakse nüüdisaegseid info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatel põhinevaid õpikeskkondi ning õppematerjale ja -vahendeid;
6) laiendatakse õpikeskkonda: looduskeskkond, arvutiklass, kooliõu, muuseumid, näitused, ettevõtted jne;
7) kasutatakse erinevaid õppemeetodeid, sh aktiivõpet: rollimängud, arutelud, väitlused, projektõpe, õpimapi ja uurimistöö koostamine, praktilised ja uurimuslikud tööd (nt loodusobjektide ja protsesside vaatlemine ning analüüs, protsesse ja objekte mõjutavate tegurite mõju selgitamine, komplekssete probleemide lahendamine) jne.
8.7. Füüsiline õpikeskkond1. Praktiliste tööde läbiviimiseks korraldab kool vajaduse korral õppe rühmades.
2. Kool korraldab valdava osa õpet klassis, kus on soe ja külm vesi, valamud, elektripistikud, spetsiaalse kattega töölauad ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogilised demonstratsioonilahendused õpetajale.
3. Kool võimaldab ainekavas nimetatud praktiliste tööde tegemiseks katsevahendid ja -materjalid (sh klassi kohta vähemalt 4 mobiilset andmete kogumise komplekti põhiseadme ja erinevate sensoritega).
4. Kool võimaldab ainekavale vastavad demonstratsioonivahendid (sh mikroskoobikaameraga ühendatava mikroskoobi ja binokulaari).
5. Kool võimaldab sobivad hoiutingimused praktiliste tööde ja demonstratsioonide tegemiseks ning vajalike materjalide kogumiseks ja säilitamiseks.
6. Kool võimaldab kooli õppekava järgi vähemalt korra õppeaastas õpet väljaspool kooli territooriumi (looduskeskkonnas, muuseumis või laboris).
7. Kool võimaldab ainekava järgi õppida arvutiklassis, kus saab teha ainekavas loetletud töid.
8.8. HindamineVõsu Koolis lähtutakse õpilaste õppeprotsessi hindamisel kujundava hindamise põhimõtetest. Kujundav hindamine keskendub eelkõige õpilase arengu võrdlemisele tema varasemate saavutustega. Kujundava hindamise käigus analüüsitakse õpilase teadmisi, oskusi, hoiakuid, väärtushinnanguid ja käitumist, antakse tagasisidet õpilase seniste tulemuste ning vajakajäämiste kohta, innustatakse ja suunatakse õpilast edasisel õppimisel ning kavandatakse edasise õppimise eesmärgid ja teed.
Õppetunni vältel saab õpilane suulist või kirjalikku tagasisidet õppeainet ja ainevaldkonda puudutavate teadmiste ja oskuste kohta. Kogu õppepäeva vältel annavad pedagoogid õpilasele tagasisidet, et toetada õpilase käitumise, hoiakute ja väärtushinnangute kujunemist. Tagasiside kirjeldab õigel ajal ja võimalikult täpselt õpilase tugevaid külgi ja vajakajäämisi ning sisaldab ettepanekuid edaspidisteks tegevusteks, mis toetavad õpilase arengut.Tagasiside antakse põhiliselt suulise või kirjaliku selgitusena. Õpetajad reageerivad juhtumitele, mis on vastuolus üldtunnustatud väärtuste ning heade tavadega, tehes koostööd direktsiooniga, lapsevanematega jt. tugisüsteemidega.
Õpilane kaasatakse enesehindamisse, et arendada tema oskust eesmärke seada ning oma õppimist ja käitumist eesmärkide alusel analüüsida ning tõsta õpimotivatsiooni.
Üheaegselt kujundava hindamisega võrreldakse õpilase ainealaseid teadmisi ja oskusi õppe aluseks olevas ainekavas toodud oodatavate õpitulemustega ja tema õppele püstitatud eesmärkidega. Ainealaseid teadmisi ja oskusi võib hinnata nii õppe käigus kui ka õppeteema lõppedes.
Hindamisel viie palli süsteemis:
1) hindega „5” ehk „väga hea” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui saavutatud õpitulemused vastavad õpilase õppe aluseks olevatele taotletavatele õpitulemustele täiel määral ja ületavad neid;
2) hindega „4” ehk „hea” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui saavutatud õpitulemused vastavad üldiselt õpilase õppe aluseks olevatele taotletavatele õpitulemustele;
3) hindega „3” ehk „rahuldav” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui saavutatud õpitulemused võimaldavad õpilasel edasi õppida või kooli lõpetada ilma, et tal tekiks olulisi raskusi hakkamasaamisel edasisel õppimisel või edasises elus;
4) hindega „2” ehk „puudulik” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui õpilase areng nende õpitulemuste osas on toimunud, aga ei võimalda oluliste raskusteta hakkamasaamist edasisel õppimisel või edasises elus;
5) hindega „1” ehk „nõrk” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui saavutatud õpitulemused ei võimalda oluliste raskusteta hakkamasaamist edasisel õppimisel või edasises elus ning kui õpilase areng nende õpitulemuste osas puudub.
Viie palli süsteemis hinnatavate kirjalike tööde koostamisel ja hindamisel lähtutakse põhimõttest, et kui kasutatakse punktiarvestust ja õpetaja ei ole andnud teada teisiti, koostatakse tööd nii, et hindega „5” hinnatakse õpilast, kes on saavutanud 90–100% maksimaalsest võimalikust punktide arvust, hindega „4” 75–89%, hindega „3” 50–74%, hindega „2” 20–49% ning hindega „1” 0–19%.
Kui hindamisel tuvastatakse kõrvalise abi kasutamine või mahakirjutamine, võib kirjalikku tööd, suulist vastust , praktilist tegevust või selle tulemust hinnata hindega „nõrk”.
Kui kirjalikku tööd, suulist vastust , praktilist tegevust või selle tulemust on hinnatud hindega „puudulik” või „nõrk” või on hinne jäänud panemata, antakse õpilasele võimalus järelevastamiseks või järeltöö sooritamiseks. Järelevastamise ja järeltööde sooritamiseks on õpilasel aega 10 õppepäeva arvates hinde teadasaamise kuupäevast. Õpetaja võib tähtaega pikendada mõjuvatel põhjustel.
1) tunneb huvi geograafia ning teiste loodus- ja sotsiaalteaduste vastu ning saab aru nende tähtsusest igapäevaelus ja ühiskonna arengus;
2) on omandanud ülevaate looduses ja ühiskonnas toimuvatest nähtustest ning protsessidest, nende ruumilisest paiknemisest ja vastastikustest seostest;
3) väärtustab nii kodukoha, Eesti kui ka teiste maade looduslikku ja kultuurilist mitmekesisust;
4) mõistab inimtegevuse sõltumist Maa piiratud ressurssidest ja inimtegevuse tagajärgi keskkonnale; suhtub vastutustundlikult keskkonda, järgides säästva arengu põhimõtteid;
5) rakendab loodusteaduslikku meetodit probleeme lahendades, planeerib ja teeb uurimistöid, vaatlusi ja mõõdistamisi ning tõlgendab ja esitab saadud tulemusi;
6) kasutab teabeallikaid ja hindab kriitiliselt neis sisalduvat geograafiainfot ning loeb ja mõtestab lihtsat loodusteaduslikku teksti;
7) on omandanud ülevaate geograafiaga seotud elukutsetest ning mõistab geograafiateadmiste ja -oskuste vajalikkust erinevates töövaldkondades;
8) mõistab loodusteaduste- ja tehnoloogiaalase kirjaoskuse olulisust igapäevaelus, on loov ning motiveeritud elukestvaks õppeks.
9.2. Õppeaine kirjeldus
Geograafia on integreeritud õppeaine, mis kuulub nii loodus- (loodusgeograafia) kui ka sotsiaalteaduste (inimgeograafia) hulka. Geograafia õppimisel areneb õpilaste loodusteaduste- ja tehnoloogiaalane kirjaoskus. Geograafiat õppides tuginetakse loodusõpetuses omandatud teadmistele, oskustele ja hoiakutele ning tehakse tihedat koostööd matemaatika, füüsika, bioloogia, keemia, ajaloo ja ühiskonnaõpetusega. Geograafiat õppides kujuneb arusaam Maast kui tervikust, keskkonna ja inimtegevuse vastastikusest mõjust. Olulisel kohal on igapäevaelu probleemide lahendamise ja põhjendatud otsuste tegemise oskused, mis aitavad toime tulla kiiresti muutuvas ühiskonnas. Geograafias ning teistes loodus- ja sotsiaalainetes omandatud teadmised, oskused ja hoiakud on aluseks sisemiselt motiveeritud elukestvale õppele.
Kooligeograafia peamine eesmärk on näidispiirkondade õppimise kaudu saada ülevaade looduses ja ühiskonnas toimuvatest nähtustest ning protsessidest, nende ruumilisest levikust ja vastastikustest seostest. Rõhutatakse loodusliku ja kultuurilise mitmekesisuse säilimise olulisust ning selle uurimise vajalikkust. Õpilastel kujuneb arusaam teadusest kui protsessist, mis loob teadmisi ning annab selgitusi ümbritseva kohta. Seejuures arenevad õpilaste probleemide lahendamise ja uurimuslikud oskused.
Geograafiat õppides on olulise tähtsusega arusaamise kujunemine inimese ja keskkonna vastastikustest seostest, loodusressursside piiratusest ning nende ratsionaalse kasutamise vajalikkusest. Areneb õpilaste keskkonnateadlikkus, võetakse omaks säästliku eluviisi ja jätkusuutliku arengu idee ning kujunevad keskkonda väärtustavad hoiakud. Keskkonda käsitletakse kõige laiemas tähenduses, mis hõlmab nii loodus-, majandus-, sotsiaalse kui ka kultuurilise keskkonna.
Geograafial on tähtis roll õpilaste väärtushinnangute ja hoiakute kujunemises. Maailma looduse, rahvastiku ja kultuurigeograafia seostatud käsitlemine on aluseks mõistvale ning tolerantsele suhtumisele teiste maade ja rahvaste kultuuri ning traditsioonidesse. Eesti geograafia õppimine loob aluse kodumaa looduse, ajaloo ja kultuuripärandi väärtustamisele.
Globaliseeruva maailma karmistuvas konkurentsis toimetulekuks peab inimene oma eluks, eelkõige õppimiseks, töötamiseks ja puhkamiseks tundma järjest paremini maailma eri piirkondi ning nende majandust, kultuuri ja traditsioone. Geograafiaõpetus aitab kujundada õpilase enesemääratlust aktiivse kodanikuna Eestis, Euroopas ja maailmas.
Geograafiat õppides omandavad õpilased kaardilugemise ja infotehnoloogia kasutamise oskuse, mille vajadus tänapäeva mobiilses ühiskonnas kiiresti kasvab.
Õpitav materjal esitatakse võimalikult probleemipõhiselt ning õpilase igapäevaelu ja kodukohaga seostatult. Õppes lähtutakse õpilaste individuaalsetest iseärasustest ja võimete mitmekülgsest arendamisest, suurt tähelepanu pööratakse õpilaste õpimotivatsiooni kujundamisele. Selle saavutamiseks kasutatakse erinevaid aktiivõppevorme: probleem- ja uurimuslikku õpet, projektõpet, arutelu, ajurünnakuid, rollimänge, õuesõpet, õppekäike jne. Kõigis õppeetappides kasutatakse tehnoloogilisi vahendeid ja IKT võimalusi.
Uurimusliku õppega omandavad õpilased probleemide püstitamise, hüpoteeside sõnastamise, töö planeerimise, vaatluste tegemise, mõõdistamise, tulemuste töötlemise, tõlgendamise ja esitamise oskused. Olulisel kohal on erinevate teabeallikate, sh interneti kasutamise ja neis leiduva teabe kriitilise hindamise oskus.
9.3. 7.klass
Õpitulemused
Kaardiõpetus
1) leiab vajaliku kaardi teatmeteostest või internetist ning kasutab atlase kohanimede registrit;
2) määrab suundi kaardil kaardivõrgu ja looduses kompassi järgi;
3) mõõdab vahemaid kaardil erinevalt esitatud mõõtkava kasutades ning looduses sammupaari abil;
4) määrab etteantud koha geograafilised koordinaadid ja leiab koordinaatide järgi asukoha;
5) määrab ajavööndite kaardi abil kellaaja erinevuse maakera eri kohtades;
6) koostab lihtsa plaani etteantud kohast;
7) kasutab trüki- ja arvutikaarte, tabeleid, graafikuid, diagramme, jooniseid, pilte ja tekste, et leida infot, kirjeldada protsesse ja nähtusi, leida nendevahelisi seoseid ning teha järeldusi.
Geoloogia
1) kirjeldab jooniste abil Maa siseehitust ja toob näiteid selle uurimise võimalustest;
2) iseloomustab etteantud jooniste ja kaartide järgi laamade liikumist ning laamade servaaladel esinevaid geoloogilisi protsesse: vulkanismi, maavärinaid, pinnavormide ja kivimite teket ning muutumist;
3) teab maavärinate ja vulkaanipursete tekkepõhjusi, näitab kaardil nende peamisi esinemispiirkondi, toob näiteid tagajärgede kohta ning oskab võimaliku ohu puhul käituda;
4) toob näiteid inimeste elu ja majandustegevuse kohta seismilistes ning vulkaanilistes piirkondades;
5) selgitab kivimite murenemist, murendmaterjali ärakannet ja settimist ning sette- ja tardkivimite teket;
6) iseloomustab ja tunneb nii looduses kui ka pildil liiva, kruusa, savi, moreeni, graniiti, liivakivi, lubjakivi, põlevkivi ja kivisütt ning toob näiteid nende kasutamise kohta;
7) mõistab geoloogiliste uuringute vajalikkust ja omab ettekujutust geoloogide tööst.
Pinnamood
1) iseloomustab etteantud riigi geograafilist asendit;
2) nimetab ja näitab maailmakaardil suuremaid riike ning linnu;
3) toob näiteid rahvaste kultuurilise mitmekesisuse kohta ning väärtustab eri rahvaste keelt ja traditsioone;
4) leiab kaardilt ja nimetab maailma tihedamalt ja hõredamalt asustatud alad ning iseloomustab rahvastiku paiknemist etteantud riigis;
5) iseloomustab kaardi ja jooniste järgi maailma või mõne piirkonna rahvaarvu muutumist;
6) kirjeldab linnastumist, toob näiteid linnastumise põhjuste ja linnastumisega kaasnevate probleemide kohta.
Õppesisu
Kaardiõpetus
Maa kuju ja suurus. Kaartide mitmekesisus ja otstarve. Üldgeograafilised ja temaatilised kaardid, sh maailma ja Euroopa poliitiline kaart. Trüki- ja arvutikaardid, sh interaktiivsed kaardid. Mõõtkava, vahemaade mõõtmine looduses ja kaardil. Suundade määramine looduses ja kaardil. Asukoht ja selle määramine, geograafilised koordinaadid. Ajavööndid.
Põhimõisted: plaan, kaart, üldgeograafiline ja teemakaart, arvutikaart, interaktiivne kaart, satelliidifoto, aerofoto, asimuut, leppemärgid, mõõtkava, suure- ja väikesemõõtkavaline kaart, kaardi üldistamine, poolus, paralleel, ekvaator, meridiaan, algmeridiaan, geograafiline laius, geograafiline pikkus, geograafilised koordinaadid, kaardivõrk, ajavöönd, maailmaaeg, vööndiaeg, kohalik päikeseaeg, kuupäevaraja.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Praktilised ülesanded kooliümbruse kaardiga. Ilmakaarte ja asimuudi määramine kompassiga. Kaardi järgi objektide leidmine ja asukohta kirjeldamine ning sammupaariga vahemaade mõõtmine.
2. Info leidmiseks interaktiivse kaardi kasutamine (vahemaade mõõtmine, aadressi järgi otsing, koordinaatide määramine, objektide leidmine ja tähistamine).
Geoloogia
Maa siseehitus. Laamad ja laamade liikumine. Maavärinad. Vulkaaniline tegevus. Inimeste elu ja majandustegevus seismilistes ning vulkaanilistes piirkondades. Kivimid ja nende teke.
Põhimõisted: maakoor, vahevöö, tuum, mandriline ja ookeaniline maakoor, laam, kurrutus, magma, vulkaan, magmakolle, vulkaani lõõr, kraater, laava, tegutsev ja kustunud vulkaan, kuumaveeallikas, geiser, maavärin, murrang, seismilised lained, epitsenter, fookus, tsunami, murenemine, murendmaterjal, sete, settekivim, tardkivim, paljand, kivistis ehk fossiil.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Kivimite (liivakivi, lubjakivi, põlevkivi, kivisöe, graniidi) ja setete (liiva, kruusa, savi) iseloomustamine ning võrdlemine.
2. Teabeallikate põhjal lühiülevaate või esitluse koostamine ühest geoloogilisest nähtusest (maavärinast või vulkaanist) või mõne piirkonna iseloomustamine geoloogilisest aspektist.
Pinnamood
Pinnavormid ja pinnamood. Pinnamoe kujutamine kaartidel. Mäestikud ja mägismaad. Inimese elu ja majandustegevus mägise pinnamoega aladel. Tasandikud. Inimese elu ja majandustegevus tasase pinnamoega aladel. Maailmamere põhjareljeef. Pinnamoe ja pinnavormide muutumine aja jooksul.
Põhimõisted: pinnamood ehk reljeef, samakõrgusjoon ehk horisontaal, absoluutne kõrgus, suhteline kõrgus, profiiljoon, pinnavorm, mägi, mäeahelik, mäestik, mägismaa, tasandik, kiltmaa, madalik, alamik, mandrilava, mandrinõlv, ookeani keskmäestik, süvik, erosioon, uhtorg.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
Kaartide ja muude teabeallikate järgi ühe piirkonna pinnavormide ja pinnamoe iseloomustuse koostamine.
Rahvastik
Riigid maailma kaardil. Erinevad rassid ja rahvad. Rahvastiku paiknemine ja tihedus. Maailma rahvaarv ja selle muutumine. Linnastumine.
Põhimõisted: riik, poliitiline kaart, geograafiline asend, rahvastik, rass, rahvastiku tihedus, linnastumine, linn, linnastu.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
Kaartide ja muude teabeallikate järgi ühe riigi üldandmete ja sümboolika leidmine, geograafilise asendi ja rahvastiku paiknemise iseloomustamine.
9.4. 8.klass
Õpitulemused
Kliima
1) teab, mis näitajatega iseloomustatakse ilma ja kliimat;
2) leiab teavet Eesti ja muu maailma ilmaolude kohta ning teeb selle põhjal praktilisi järeldusi
oma tegevust ja riietust planeerides;
3) selgitab päikesekiirguse jaotumist Maal ning teab aastaaegade vaheldumise põhjusi;
4) iseloomustab joonise järgi üldist õhuringlust;
5) selgitab ookeanide, merede ja pinnamoe mõju kliimale;
6) leiab kliimavöötmete kaardil põhi- ja vahekliimavöötmed ning viib tüüpilise
kliimadiagrammi kokku vastava kliimavöötmega;
7) iseloomustab ja võrdleb temaatiliste kaartide ja kliimadiagrammide järgi etteantud kohtade
kliimat ning selgitab erinevuste põhjusi; toob näiteid ilma ja kliima mõjust inimtegevusele.
Veestik
1) seostab etteantud piirkonna veekogude arvukuse ja veetaseme muutused kliimaga;
2) iseloomustab ja võrdleb teabeallikate järgi meresid, sh Läänemerd, ning toob esile
erinevuste põhjused;
3) iseloomustab ja võrdleb jooniste, fotode, sh satelliidifotode ja kaartide põhjal jõgesid ning
vee kulutavat, edasikandvat ja kuhjavat tegevust erinevatel lõikudel;
4) põhjendab teabeallikate, sh kliimadiagrammide abil veetaseme muutumist jões;
5) iseloomustab teabeallikate põhjal järvi ja veehoidlad ning nende kasutamist;
6) iseloomustab veeringet, selgitab vee ja veekogude tähtsust looduses ja inimtegevusele ning
toob näiteid vee kasutamise ja kaitse vajaduse kohta
Loodusvööndid
1) tunneb joonistel ja piltidel ära loodusvööndid ning iseloomustab kaardi järgi nende
paiknemist;
2) iseloomustab loodusvööndite kliimat, veestikku, mullatekke tingimusi, tüüpilisi taimi ja
loomi ning analüüsib nendevahelisi seoseid;
44
3) tunneb ära loodusvööndite tüüpilised kliimadiagrammid ning joonistel ja piltidel maastiku,
taimed, loomad ja mullad;
4) teab kõrgusvööndilisuse tekkepõhjusi ning võrdleb kõrgusvööndilisust eri mäestikes;
5) selgitab liustike tekkepõhjusi ning iseloomustab nende paiknemist ja tähtsust;
6) toob näiteid looduse ja inimtegevuse vastasmõju kohta erinevates loodusvööndites ja
mäestikes;
7) iseloomustab ja võrdleb teabeallikate põhjal etteantud piirkondi: geograafilist asendit,
pinnamoodi, kliimat, veestikku, mullastikku, taimestikku, maakasutust, loodusvarasid,
rahvastikku, asustust, teedevõrku ja majandust ning analüüsib nendevahelisi seoseid.
Õppesisu
Kliima
Ilm ja kliima. Kliimadiagrammid ja kliimakaardid. Kliimat kujundavad tegurid. Päikesekiirguse
jaotumine Maal. Aastaaegade kujunemine. Temperatuuri ja õhurõhu seos. Üldine õhuringlus.
Ookeanide, merede ja pinnamoe mõju kliimale. Kliimavöötmed. Ilma ja kliima mõju
inimtegevusele.
Põhimõisted: ilm, kliima, ilmakaart, kliimakaart, kliimadiagramm, kuu ja aasta keskmine
temperatuur, päikesekiirgus, õhumass, passaadid, mandriline ja mereline kliima, briisid,
lumepiir, tuulepealne ja tuulealune nõlv, kliimavööde.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Internetist ilma andmete leidmine ja nende põhjal ilma iseloomustamine etteantud kohas.
2. Kliima võrdlemine kliimakaartide ja -diagrammide järgi kahes etteantud kohas ning erinevuste
selgitamine.
Veestik
Veeressursside jaotumine Maal. Veeringe. Maailmameri ja selle osad. Temperatuur, soolsus ja
jääolud maailmamere eri osades. Mägi- ja tasandikujõed, vooluvee mõju pinnamoe kujunemisele.
Jõgede veerežiim, üleujutused. Järved ja veehoidlad. Veekogude kasutamine ja kaitse.
Põhimõisted: veeringe, maailmameri, ookean, laht, väin, sisemeri, ääremeri, vee soolsus, lang,
voolukiirus, põrke- ja laugveer, soot, jõeorg, sälk-, lamm- ja kanjonorg, delta, kõrgvesi, madalvesi,
üleujutus, soolajärv.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Jooniste, fotode, sh satelliidifotode ja kaartide järgi vooluvee kulutava ja kuhjava tegevuse
uurimine etteantud jõe erinevatel lõikudel.
2. Teabeallikate järgi ülevaate koostamine etteantud mere kohta.
Loodusvööndid
Looduskomponentide (kliima, muldade, taimkatte, loomastiku, veestiku, pinnamoe) vastastikused
seosed. Loodusvööndid ja nende paiknemise seaduspärasused. Jäävöönd. Tundra. Parasvöötme
okas- ja lehtmets. Parasvöötme rohtla. Vahemereline põõsastik ja mets. Kõrb. Savann.
Ekvatoriaalne vihmamets. Kõrgusvööndilisus erinevates mäestikes. Inimtegevus ja
keskkonnaprobleemid erinevates loodusvööndites ning mäestikes.
Põhimõisted: loodusvöönd, põhja- ja lõunapöörijoon, seniit, põhja- ja lõunapolaarjoon, polaaröö
ja -päev, igikelts, taiga, stepp, preeria, oaas, kõrbestumine, leet-, must- ja punamuld, erosioon,
bioloogiline mitmekesisus, põlisrahvas, kõrgusvööndilisus, kõrgmäestik, metsapiir, mandri- ja
mägiliustik, Arktika, Antarktika.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Teabeallikate põhjal etteantud piirkonna iseloomustuse koostamine, kus on analüüsitud
looduskomponentide vastastikuseid seoseid ning inimtegevust ja keskkonnaprobleeme.
2. Ühe loodusvööndi kohta mõistekaardi koostamine.
9.5. 9.klass
Õpitulemused
Euroopa ja Eesti geograafiline asend, pinnamood ning geoloogia
1) iseloomustab etteantud Euroopa riigi, sh Eesti geograafilist asendit;
2) iseloomustab ja võrdleb kaardi järgi etteantud piirkonna, sh Eesti pinnavorme ja
pinnamoodi;
3) seostab Euroopa suuremaid pinnavorme geoloogilise ehitusega;
4) iseloomustab jooniste, temaatiliste kaartide ning geokronoloogilise skaala järgi Eesti
geoloogilist ehitust;
5) iseloomustab kaardi järgi maavarade paiknemist Euroopas, sh Eestis;
6) iseloomustab mandrijää tegevust pinnamoe kujundajana Euroopas, sh Eestis;
7) nimetab ning leiab Euroopa ja Eesti kaardil mäestikud, kõrgustikud, kõrgemad tipud,
tasandikud: lauskmaad, lavamaad, madalikud, alamikud.
Euroopa ja Eesti kliima
1) iseloomustab Euroopa, sh Eesti kliima regionaalseid erinevusi ja selgitab kliimat
kujundavate tegurite mõju etteantud koha kliimale;
2) iseloomustab ilmakaardi järgi etteantud koha ilma (õhurõhk, kõrg- või madalrõhuala, soe
ja külm front, sademed, tuuled);
3) mõistab kliimamuutuste uurimise olulisust ja toob näiteid tänapäevaste
uurimisvõimaluste kohta;
4) toob näiteid kliimamuutuste võimalike tagajärgede kohta.
Euroopa ja Eesti veestik
1) iseloomustab Läänemere eripära ja keskkonnaprobleeme ning toob näiteid nende
lahendamise võimaluste kohta;
2) kirjeldab ja võrdleb eriilmelisi Läänemere rannikulõike: pank-, laid- ja skäärrannikut;
3) selgitab põhjavee kujunemist ja liikumist, põhjavee kasutamist kodukohas ning põhjaveega
seotud probleeme Eestis;
4) teab soode levikut Euroopas, sh Eestis, ning selgitab soode ökoloogilist ja majanduslikku
tähtsust;
5) iseloomustab Euroopa, sh Eesti rannajoont ja veestikku, nimetab ning näitab Euroopa ja
Eesti kaardil suuremaid lahtesid, väinu, saari, poolsaari, järvi, jõgesid.
Euroopa ja Eesti rahvastik
1) leiab teabeallikatest infot riikide rahvastiku kohta, toob näiteid rahvastiku uurimise ja selle
olulisuse kohta;
2) analüüsib teabeallikate järgi Euroopa või mõne piirkonna, sh Eesti rahvaarvu, selle
muutumist;
3) iseloomustab ja analüüsib teabeallikate, sh rahvastikupüramiidi järgi etteantud riigi, sh
Eesti rahvastikku ja selle muutumist;
46
4) toob näiteid rahvastiku vananemisega kaasnevatest probleemidest Euroopas, sh Eestis,
ning nende lahendamise võimaluste kohta;
5) selgitab rännete põhjusi, toob konkreetseid näiteid Eestist ja mujalt Euroopast;
6) iseloomustab Eesti rahvuslikku koosseisu ning toob näiteid Euroopa kultuurilise
mitmekesisuse kohta.
Euroopa ja Eesti asustus
1) analüüsib kaardi järgi rahvastiku paiknemist Euroopas, sh Eestis;
2) analüüsib linnade tekke, asukoha ja arengu vahelisi seoseid Euroopa, sh Eesti näitel;
3) nimetab linnastumise põhjusi, toob näiteid linnastumisega kaasnevate probleemide kohta
Euroopas, sh Eestis, ja nende lahendamise võimalustest;
4) võrdleb linna ja maa-asulaid ning analüüsib linna- ja maaelu erinevusi;
5) nimetab ja näitab kaardil Euroopa riike ja pealinnu ning Eesti suuremaid linnu.
Euroopa ja Eesti majandus
1) analüüsib loodusressursside, tööjõu, kapitali ja turgude mõju Eesti majandusele ning toob
näiteid majanduse spetsialiseerumise kohta;
2) rühmitab majandustegevused esmasektori, tööstuse ja teeninduse vahel;
3) selgitab energiamajanduse tähtsust, toob näiteid energiaallikate ja energiatootmise mõju
kohta keskkonnale;
4) analüüsib soojus-, tuuma- ja hüdroelektrijaama või tuulepargi kasutamise eeliseid ja
puudusi elektrienergia tootmisel;
5) analüüsib teabeallikate järgi Eesti energiamajandust; iseloomustab põlevkivi kasutamist
energia tootmisel;
6) toob näiteid Euroopa, sh Eesti energiaprobleemide kohta;
7) teab energia säästmise võimalusi ning väärtustab säästlikku energia tarbimist;
8) toob näiteid Euroopa peamiste majanduspiirkondade kohta.
Euroopa ja Eesti põllumajandus ning toiduainetööstus
1) toob näiteid taime- ja loomakasvatusharude kohta;
2) iseloomustab põllumajanduse arengueeldusi Eestis ja põhjendab spetsialiseerumist;
3) iseloomustab mulda kui ressurssi;
4) toob näiteid eri tüüpi põllumajandusettevõtete kohta Euroopas, sh Eestis;
5) toob näiteid kodumaise toidukauba eeliste kohta ja väärtustab Eesti tooteid;
6) toob näiteid põllumajandusega seotud keskkonnaprobleemide ja nende lahendamise
võimaluste kohta.
Euroopa ja Eesti teenindus
1) toob näiteid erinevate teenuste kohta;
2) iseloomustab ja analüüsib teabeallikate järgi etteantud Euroopa riigi, sh Eesti turismi
arengueeldusi ja turismimajandust;
3) toob näiteid turismi positiivsete ja negatiivsete mõjude kohta riigi või piirkonna majandusja
sotsiaalelule ning looduskeskkonnale;
4) analüüsib transpordiliikide eeliseid ja puudusi reisijate ja erinevate kaupade veol;
5) toob näiteid Euroopa peamiste transpordikoridoride kohta;
6) iseloomustab ja analüüsib teabeallikate järgi eri transpordiliikide osa Eesti-sisestes sõitjateja
kaubavedudes;
7) toob näiteid transpordiga seotud keskkonnaprobleemide ja nende lahendamise võimaluste
kohta ning väärtustab keskkonnasäästlikku transpordi kasutamist.
Õppesisu
Euroopa ja Eesti geograafiline asend, pinnamood ning geoloogia
Euroopa ja Eesti asend, suurus ning piirid. Euroopa pinnamood. Pinnamoe seos geoloogilise
ehitusega. Eesti pinnamood. Eesti geoloogiline ehitus ja maavarad. Mandrijää tegevus Euroopa, sh
Eesti pinnamoe kujunemises.
Põhimõisted: loodusgeograafiline ja majandusgeograafiline asend, Eesti põhikaart, maastik, kõrgja
madalmäestik, lauskmaa, kurdmäestik, noor ja vana mäestik, platvorm, kilp, geokronoloogiline
skaala, kõrgustik, madalik, lavamaa, aluspõhi, pinnakate, mandrijää, moreen, moreenküngas, voor,
moreentasandik.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Eesti ja mõne teise Euroopa riigi geograafilise asendi võrdlemine.
2. Teabeallikate põhjal ülevaate koostamine kodumaakonna pinnamoest ja maavaradest ning
seostamine geoloogilise ehitusega.
Euroopa ja Eesti kliima
Euroopa, sh Eesti kliimat kujundavad tegurid. Regionaalsed kliimaerinevused Euroopas. Eesti
kliima. Euroopa ilmakaart. Kliimamuutuste võimalikud tagajärjed Euroopas.
Põhimõisted: samatemperatuurijoon ehk isoterm, õhurõhk, hoovus, läänetuuled, kõrg- ja
madalrõhuala, soe ja külm front, tsüklon, antitsüklon.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
Interneti andmete järgi ilma võrdlemine etteantud kohtades ning erinevuste põhjendamine.
Euroopa ja Eesti veestik
Läänemere eripära ja selle põhjused. Läänemeri kui piiriveekogu, selle majanduslik kasutamine ja
keskkonnaprobleemid. Läänemere eriilmelised rannikud. Põhjavee kujunemine ja liikumine.
Põhjaveega seotud probleemid Eestis. Sood Euroopas, sh Eestis.
Põhimõisted: valgla, veelahe, riimvesi, pankrannik, laidrannik, skäärrannik, luide, maasäär,
rannavall, põhjavesi, veega küllastunud ja küllastamata kihid, põhjavee tase, vett läbilaskvad ning
vett pidavad kivimid ja setted.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
Kodukoha joogivee, selle omaduste ja kasutamise uurimine.
Euroopa ja Eesti rahvastik
Euroopa, sh Eesti rahvaarv ja selle muutumine. Sündimuse, suremuse ja loomuliku iibe erinevused
Euroopa riikides. Rahvastiku soolis-vanuseline koosseis ja rahvastiku vananemisega kaasnevad
probleemid. Ränded ja nende põhjused. Eesti rahvuslik koosseis ja selle kujunemine. Rahvuslik
mitmekesisus Euroopas.
Põhimõisted: rahvaloendus, rahvastikuregister, sündimus, suremus, loomulik iive, rahvastikupüramiid,
rahvastiku vananemine, ränne ehk migratsioon, sisseränne, väljaränne, vabatahtlik
ränne, sundränne, pagulased, rahvuslik koosseis.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Teabeallikate järgi oma maakonna või koduasula rahvastiku analüüsimine.
2. Rahvastikupüramiidi põhjal rahvastiku soolis-vanuselise koosseisu analüüsimine etteantud
Euroopa riigis.
Euroopa ja Eesti asustus
Rahvastiku paiknemine Euroopas. Linnad ja maa-asulad. Linnastumise põhjused ja linnastumine
Euroopas. Rahvastiku paiknemine Eestis. Eesti asulad. Linnastumisega kaasnevad majanduslikud,
sotsiaalsed ja keskkonnaprobleemid.
Põhimõisted: linnastumine, linnastu, valglinnastumine.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
Lühiuurimuse koostamine koduasulast.
Euroopa ja Eesti majandus
Majandusressursid. Majanduse struktuur, uued ja vanad tööstusharud. Energiaallikad, nende
kasutamise eelised ja puudused. Euroopa energiamajandus ja energiaprobleemid. Eesti energiamajandus.
Põlevkivi kasutamine ja keskkonnaprobleemid. Euroopa peamised majanduspiirkonnad.
Põhimõisted: majanduskaardid, majandusressursid, taastuvad ja taastumatud loodusvarad, kapital,
tööjõud, tööjõu kvaliteet, esmasektor, tööstus, teenindus, energiamajandus, energiaallikad: soojus-,
tuuma-, hüdro-, tuule- ja päikeseenergia.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
Kahe Euroopa riigi energiaallikate kasutamise analüüsimine elektrienergia tootmisel.
Euroopa ja Eesti põllumajandus ning toiduainetööstus
Põllumajanduse arengut mõjutavad looduslikud tegurid. Eri tüüpi põllumajandusettevõtted ja
toiduainetööstus Euroopas. Eesti põllumajandus ja toiduainetööstus. Põllumajandusega seotud
keskkonnaprobleemid.
Põhimõisted: taimekasvatus ja loomakasvatus, maakasutus, haritav maa, looduslik rohumaa,
taimekasvuperiood, looma- ja taimekasvatustalud, istandused.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
Toidukaupade päritolu uurimine ning kodu- ja välismaise kauba osatähtsuse hindamine
tootegrupiti.
Euroopa ja Eesti teenindus
Teenindus ja selle jaotumine. Turism kui kiiresti arenev majandusharu. Turismi liigid. Euroopa
peamised turismiressursid. Turismiga kaasnevad keskkonnaprobleemid. Eesti turismimajandus.
Transpordi liigid, nende eelised ja puudused sõitjate ning erinevate kaupade veol. Euroopa
peamised transpordikoridorid. Eesti transport.
Põhimõisted: isiku- ja äriteenused, avaliku ja erasektori teenused, turism, transport, transiitveod.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Teabeallikate põhjal ülevaate koostamine oma linna või maakonna turismiarengu eeldustest ja peamistest vaatamisväärsustest.
2. Reisi marsruudi ja graafiku koostamine, kasutades teabeallikaid.
9.6. Õppetegevus
Õppetegevust kavandades ja korraldades:
1) lähtutakse õppekava alusväärtustest, üldpädevustest, õppeaine eesmärkidest, õppesisust ja oodatavatest õpitulemustest ning toetatakse lõimingut teiste õppeainete ja läbivate teemadega;
2) taotletakse, et õpilase õpikoormus (sh kodutööde maht) on mõõdukas, jaotub õppeaasta ulatuses ühtlaselt ning jätab piisavalt aega nii huvitegevuseks kui ka puhkuseks;
3) võimaldatakse nii individuaal- kui ka ühisõpet (iseseisvad, paaris- ja rühmatööd, õppekäigud, praktilised tööd, töö arvutipõhiste õpikeskkondadega ning veebimaterjalide ja teiste teabeallikatega), mis toetavad õpilaste kujunemist aktiivseteks ning iseseisvateks õppijateks;
4) kasutatakse diferentseeritud õppeülesandeid, mille sisu ja raskusaste toetavad individualiseeritud käsitlust ning suurendavad õpimotivatsiooni;
5) rakendatakse nüüdisaegseid info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatel põhinevaid õpikeskkondi ning õppematerjale ja -vahendeid;
6) laiendatakse õpikeskkonda: looduskeskkond, arvutiklass, kooliümbrus, muuseumid, näitused, ettevõtted jne;
7) kasutatakse erinevaid õppemeetodeid, sh aktiivõpet: rollimängud, arutelud, väitlused, projektõpe, õpimapi ja uurimistöö koostamine, praktilised ja uurimuslikud tööd (nt loodusobjektide ja protsesside vaatlemine ning analüüs, protsesse ja objekte mõjutavate tegurite mõju selgitamine, komplekssete probleemide lahendamine) jne.
9.7. Füüsiline õpikeskkond1. Praktiliste tööde läbiviimiseks korraldab kool vajaduse korral õppe rühmades.
2. Kool korraldab valdava osa õpet klassis, kus on maailmaatlaste ja Eesti atlaste komplekt (iga õpilase kohta atlas) ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogilised demonstratsioonivahendid õpetajale.
3. Kool võimaldab ainekavas nimetatud praktiliste tööde tegemiseks vajalikud vahendid ja materjalid ning demonstratsioonivahendid.
4. Kool võimaldab sobivad hoiutingimused praktiliste tööde ja demonstratsioonide tegemiseks ning vajalike materjalide kogumiseks ja säilitamiseks.
5. Kool võimaldab kooli õppekava järgi vähemalt korra õppeaastas õpet väljaspool kooli territooriumi (looduskeskkonnas, muuseumis jne).
6. Kool võimaldab ainekava järgi õppida arvutiklassis, kus saab teha ainekavas loetletud töid.
9.8. HindamineVõsu Koolis lähtutakse õpilaste õppeprotsessi hindamisel kujundava hindamise põhimõtetest. Kujundav hindamine keskendub eelkõige õpilase arengu võrdlemisele tema varasemate saavutustega. Kujundava hindamise käigus analüüsitakse õpilase teadmisi, oskusi, hoiakuid, väärtushinnanguid ja käitumist, antakse tagasisidet õpilase seniste tulemuste ning vajakajäämiste kohta, innustatakse ja suunatakse õpilast edasisel õppimisel ning kavandatakse edasise õppimise eesmärgid ja teed.
Õppetunni vältel saab õpilane suulist või kirjalikku tagasisidet õppeainet ja ainevaldkonda puudutavate teadmiste ja oskuste kohta. Kogu õppepäeva vältel annavad pedagoogid õpilasele tagasisidet, et toetada õpilase käitumise, hoiakute ja väärtushinnangute kujunemist. Tagasiside kirjeldab õigel ajal ja võimalikult täpselt õpilase tugevaid külgi ja vajakajäämisi ning sisaldab ettepanekuid edaspidisteks tegevusteks, mis toetavad õpilase arengut.Tagasiside antakse põhiliselt suulise või kirjaliku selgitusena. Õpetajad reageerivad juhtumitele, mis on vastuolus üldtunnustatud väärtuste ning heade tavadega, tehes koostööd direktsiooniga, lapsevanematega jt. tugisüsteemidega.
Õpilane kaasatakse enesehindamisse, et arendada tema oskust eesmärke seada ning oma õppimist ja käitumist eesmärkide alusel analüüsida ning tõsta õpimotivatsiooni.
Üheaegselt kujundava hindamisega võrreldakse õpilase ainealaseid teadmisi ja oskusi õppe aluseks olevas ainekavas toodud oodatavate õpitulemustega ja tema õppele püstitatud eesmärkidega. Ainealaseid teadmisi ja oskusi võib hinnata nii õppe käigus kui ka õppeteema lõppedes.
Hindamisel viie palli süsteemis:
1) hindega „5” ehk „väga hea” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui saavutatud õpitulemused vastavad õpilase õppe aluseks olevatele taotletavatele õpitulemustele täiel määral ja ületavad neid;
2) hindega „4” ehk „hea” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui saavutatud õpitulemused vastavad üldiselt õpilase õppe aluseks olevatele taotletavatele õpitulemustele;
3) hindega „3” ehk „rahuldav” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui saavutatud õpitulemused võimaldavad õpilasel edasi õppida või kooli lõpetada ilma, et tal tekiks olulisi raskusi hakkamasaamisel edasisel õppimisel või edasises elus;
4) hindega „2” ehk „puudulik” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui õpilase areng nende õpitulemuste osas on toimunud, aga ei võimalda oluliste raskusteta hakkamasaamist edasisel õppimisel või edasises elus;
5) hindega „1” ehk „nõrk” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui saavutatud õpitulemused ei võimalda oluliste raskusteta hakkamasaamist edasisel õppimisel või edasises elus ning kui õpilase areng nende õpitulemuste osas puudub.
Viie palli süsteemis hinnatavate kirjalike tööde koostamisel ja hindamisel lähtutakse põhimõttest, et kui kasutatakse punktiarvestust ja õpetaja ei ole andnud teada teisiti, koostatakse tööd nii, et hindega „5” hinnatakse õpilast, kes on saavutanud 90–100% maksimaalsest võimalikust punktide arvust, hindega „4” 75–89%, hindega „3” 50–74%, hindega „2” 20–49% ning hindega „1” 0–19%.
Kui hindamisel tuvastatakse kõrvalise abi kasutamine või mahakirjutamine, võib kirjalikku tööd, suulist vastust , praktilist tegevust või selle tulemust hinnata hindega „nõrk”.
Kui kirjalikku tööd, suulist vastust , praktilist tegevust või selle tulemust on hinnatud hindega „puudulik” või „nõrk” või on hinne jäänud panemata, antakse õpilasele võimalus järelevastamiseks või järeltöö sooritamiseks. Järelevastamise ja järeltööde sooritamiseks on õpilasel aega 10 õppepäeva arvates hinde teadasaamise kuupäevast. Õpetaja võib tähtaega pikendada mõjuvatel põhjustel.
Keemia kuulub loodusainete valdkonda ning sellel on oluline koht õpilaste loodusteadusliku ja tehnoloogiaalase kirjaoskuse kujunemisel. Keemiaõpetus tugineb teistes õppeainetes
(loodusõpetuses, füüsikas, bioloogias, matemaatikas jt) omandatud teadmistele, oskustele ja
hoiakutele, toetades samas teiste ainete õpetamist. Keemia õppimise kaudu kujunevad õpilastel olulised pädevused, õpitakse väärtustama elukeskkonda säästvat ühiskonna arengut ning vastutustundlikku ja tervislikku eluviisi.
Keemiaõppega omandavad õpilased lihtsa, kuid tervikliku arusaama looduses ja tehiskeskkonnas kulgevatest ning inimtegevuses kasutatavatest keemilistest protsessidest, nende vastastikustest seostest ja mõjust elukeskkonnale. Tähtsad on igapäevaelu probleemide lahendamise ja asjatundlike otsuste tegemise oskused, mis on aluseks toimetulekule looduslikus ja sotsiaalses keskkonnas.
Keemias omandatud teadmised, oskused ja hoiakud, mis on lõimitud teistes õppeainetes omandatuga, on aluseks sisemiselt motiveeritud elukestvale õppimisele.
Üks keemiaõppe olulisi eesmärke on loodusteaduslikule meetodile tuginevate probleem- ja
uurimuslike ülesannete lahendamise kaudu omandada ülevaade keemiliste protsesside rollist looduses ning tehiskeskkonnas, tänapäevastest tehnoloogia- ja energeetikaprobleemidest ning keemia tulevikusuundumustest, mis ühtlasi abistab õpilasi tulevases elukutsevalikus. Samuti arendab keemiaõpe oskust mõista tervete eluviiside ja tervisliku toitumise tähtsust organismis toimuvate keemiliste protsesside seisukohalt, mõista puhta looduskeskkonna ja tervise seoseid.
Keemia õppimine kujundab õpilaste väärtushinnanguid, vastutustunnet ja austust looduse vastu ning arendab oskust hinnata oma otsustuste või tegevuse otseseid või kaudseid tagajärgi.
Õppetegevus lähtub õpilase kui isiksuse individuaalsetest ja ealistest iseärasustest ning tema
võimete mitmekülgsest arendamisest. Õppetegevuses rakendatakse loodusteaduslikule meetodile tuginevat uurimuslikku lähenemist, lahendades looduslikust, tehnoloogilisest ja sotsiaalsest keskkonnast tulenevaid probleeme.
Õppega arendatakse loomingulise lähenemise, loogilise mõtlemise, põhjuslike seoste mõistmise ning analüüsi- ja üldistamisoskust. Niiviisi kujundatakse ühtlasi positiivne hoiak keemia kui loodusteaduse suhtes.
Uurimusliku õppe käigus omandavad õpilased probleemide püstitamise, hüpoteeside sõnastamise,vaatluste ning katsete planeerimise ja tegemise, nende tulemuste analüüsi ning tõlgendamise oskused.
Tähtsal kohal on uurimistulemuste suuline ja kirjalik esitamine, kasutades erinevaid
verbaalseid ning visuaalseid esitusvorme. Õpilased omandavad oskuse mõista ja koostada
keemiaalast teksti, lahti mõtestada ja korrektselt kasutada keemiasõnavara ning märksüsteemi,
esitada keemiainfot erinevates vormides (verbaalselt, diagrammide ja graafikutena, mudelitena, valemite kujul) ning kasutada erinevaid, sh elektroonseid teabeallikaid.
Praktiliste tööde tegemise kaudu omandavad õpilased vajalikud praktilise töö oskused: õpivad ohutult kasutama laboris ja argielus vajalikke katsevahendeid ning kemikaale, hindama olmekemikaalide ja igapäevaelus ning tehnoloogias kasutatavate materjalide ohtlikkust inimeste tervisele ja looduskeskkonna seisundile.
Keemia arvutusülesannete lahendamine süvendab õpilaste arusaama keemiaprobleemidest ning arendab loogilise mõtlemise ja matemaatika rakendamise oskust, õpetab mõistma keemiliste nähtuste vahelisi kvantitatiivseid seoseid ning tegema nende põhjal järeldusi ja otsustusi.
Millega tegeleb keemia?
1) võrdleb ja liigitab aineid füüsikaliste omaduste põhjal: sulamis- ja keemistemperatuur,
tihedus, kõvadus, elektrijuhtivus, värvus jms (seostab varem loodusõpetuses õpituga);
2) põhjendab keemiliste reaktsioonide esilekutsumise ja kiirendamise võimalusi;
3) järgib põhilisi ohutusnõudeid, kasutades kemikaale laboritöödes ja argielus, ning mõistab
ohutusnõuete järgimise vajalikkust;
4) tunneb tähtsamaid laborivahendeid (nt katseklaas, keeduklaas, kolb, mõõtesilinder, lehter,
uhmer, portselankauss, piirituslamp, katseklaasihoidja, statiiv) ja kasutab neid praktilisi
töid tehes õigesti;
5) eristab lahuseid ja pihuseid, toob näiteid lahuste ning pihuste kohta looduses ja
igapäevaelus;
6) lahendab arvutusülesandeid, rakendades lahuse ja lahustunud aine massi ning lahuse
massiprotsendi seost; põhjendab lahenduskäiku (seostab osa ja terviku suhtega).
Aatomiehitus, perioodilisustabel. Ainete ehitus
1) selgitab aatomiehitust (seostab varem loodusõpetuses õpituga);
2) seostab omavahel tähtsamate keemiliste elementide nimetusi ja tähiseid (sümboleid)
nt H, F, Cl, Br, I, O, S, N, P, C, Si, Na, K, Mg, Ca, Ba, Al, Sn, Pb, Fe, Cu, Zn, Ag, Au,
Hg); loeb õigesti keemiliste elementide sümboleid aine valemis;
3) seostab keemilise elemendi asukohta perioodilisustabelis (A-rühmades) elemendi aatomi
ehitusega (tuumalaeng ehk prootonite arv tuumas, elektronkihtide arv, väliskihi elektronide
arv) ning koostab keemilise elemendi järjenumbri põhjal elemendi elektronskeemi (1.–4.
perioodi A-rühmade elementidel);
4) eristab metallilisi ja mittemetallilisi keemilisi elemente ning põhjendab nende paiknemist
perioodilisustabelis; toob näiteid metallide ja mittemetallide kasutamise kohta
igapäevaelus;
5) eristab liht- ja liitaineid (keemilisi ühendeid), selgitab aine valemi põhjal aine koostist ning
arvutab aine valemi põhjal tema molekulmassi (valemmassi) perioodilisustabelit kasutades;
6) eristab ioone neutraalsetest aatomitest ning selgitab ioonide tekkimist ja iooni laengut;
7) eristab kovalentset ja ioonilist sidet ning selgitab nende erinevust;
8) eristab molekulaarseid (molekulidest koosnevaid) ja mittemolekulaarseid aineid ning toob
nende kohta näiteid.
Hapnik ja vesinik, nende tuntumaid ühendeid
1) põhjendab hapniku rolli põlemisreaktsioonides ning eluslooduses (seostab varem
loodusõpetuses ja bioloogias õpituga);
2) kirjeldab hapniku ja vesiniku põhilisi omadusi;
3) seostab gaasi (hapniku, vesiniku, süsinikdioksiidi jt) kogumiseks sobivaid võtteid vastava
gaasi omadustega (gaasi tihedusega õhu suhtes ja lahustuvusega vees);
4) määrab aine valemi põhjal tema koostiselementide oksüdatsiooniastmeid ning koostab
elemendi oksüdatsiooniastme alusel vastava oksiidi valemi ja nimetuse;
5) koostab reaktsioonivõrrandeid tuntumate lihtainete (nt H2, S, C, Na, Ca, Al jt)
ühinemisreaktsioonide kohta hapnikuga ning toob näiteid igapäevaelus tuntumate oksiidide
kohta (nt H2O, SO2, CO2, SiO2, CaO, Fe2O3);
6) põhjendab vee tähtsust, seostab vee iseloomulikke füüsikalisi omadusi (paisumine
jäätudes, suur erisoojus ja aurustumissoojus) vee rolliga Maa kliima kujundajana (seostab
varem loodusõpetuses ja geograafias õpituga);
7) eristab veesõbralikke (hüdrofiilseid) ja vett-tõrjuvaid (hüdrofoobseid) aineid ning toob
nende kohta näiteid igapäevaelust.
Happed ja alused – vastandlike omadustega ained
1) tunneb valemi järgi happeid, hüdroksiide (kui tuntumaid aluseid) ja soolasid ning koostab
hüdroksiidide ja soolade nimetuste alusel nende valemeid (ja vastupidi);
2) mõistab hapete ja aluste vastandlikkust (võimet teineteist neutraliseerida);
3) hindab lahuse happelisust, aluselisust või neutraalsust lahuse pH väärtuse alusel; määrab
indikaatoriga keskkonda lahuses (neutraalne, happeline või aluseline);
4) toob näiteid tuntumate hapete, aluste ja soolade kasutamise kohta igapäevaelus;
5) järgib leeliste ja tugevate hapetega töötades ohutusnõudeid;
6) koostab ning tasakaalustab lihtsamate hapete ja aluste vaheliste reaktsioonide võrrandeid;
7) mõistab reaktsioonivõrrandite tasakaalustamise põhimõtet (keemilistes reaktsioonides
elementide aatomite arv ei muutu).
Tuntumaid metalle
1) seostab metallide iseloomulikke füüsikalisi omadusi (hea elektri- ja soojusjuhtivus, läige,
plastilisus) metallilise sideme iseärasustega;
2) eristab aktiivseid, keskmise aktiivsusega ja väheaktiivseid metalle; hindab metalli
aktiivsust (aktiivne, keskmise aktiivsusega või väheaktiivne) metalli asukoha järgi
metallide pingereas;
3) teeb katseid metallide ja hapete vaheliste reaktsioonide uurimiseks, võrdleb nende
reaktsioonide kiirust (kvalitatiivselt) ning seostab kiiruse erinevust metallide aktiivsuse
erinevusega;
4) seostab redoksreaktsioone keemiliste elementide oksüdatsiooniastmete muutumisega
reaktsioonis;
5) põhjendab metallide käitumist keemilistes reaktsioonides redutseerijana;
6) koostab reaktsioonivõrrandeid metallide iseloomulike keemiliste reaktsioonide kohta
(metall + hapnik, metall + happelahus);
7) hindab tuntumate metallide ja nende sulamite (Fe, Al, Cu jt) rakendamise võimalusi
igapäevaelus, seostades neid vastavate metallide iseloomulike füüsikaliste ja keemiliste
omadustega;
8) seostab metallide, sh raua korrosiooni aatomite üleminekuga püsivamasse olekusse
(keemilisse ühendisse); nimetab põhilisi raua korrosiooni (roostetamist) soodustavaid
tegureid ja selgitab korrosioonitõrje võimalusi.
Õppesisu
Millega tegeleb keemia?
Keemia meie ümber. Ainete füüsikalised omadused (7. klassi loodusõpetuses õpitu rakendamine
ainete omaduste uurimisel).
Keemilised reaktsioonid, reaktsioonide esilekutsumise ja kiirendamise võimalused.
Põhilised ohutusnõuded. Kemikaalide kasutamine laboritöödes ja argielus. Ohutusnõuete järgimise
vajalikkus.
Tähtsamad laborivahendid (nt katseklaas, keeduklaas, kolb, mõõtesilinder, lehter, uhmer,
portselankauss, piirituslamp, katseklaasihoidja, statiiv) ja nende kasutamine praktilistes töödes.
Lahused ja pihused, pihuste alaliigid (vaht, aerosool, emulsioon, suspensioon), tarded. Lahused ja
pihused looduses ning igapäevaelus.
Lahuste protsendilise koostise arvutused (massi järgi).
Põhimõisted: kemikaal, lahusti, lahustunud aine, pihus, emulsioon, suspensioon, aerosool, vaht,
tarre, lahuse massiprotsent.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Ainete füüsikaliste omaduste uurimine ja kirjeldamine (agregaatolek, sulamis- ja
keemistemperatuur, tihedus vee suhtes, värvus jt).
2. Eri tüüpi pihuste valmistamine (suspensioon, emulsioon, vaht jms), nende omaduste
uurimine.
Aatomiehitus, perioodilisustabel. Ainete ehitus
Aatomi ehitus. Keemilised elemendid, nende tähised. Keemiliste elementide omaduste
perioodilisus, perioodilisustabel. Perioodilisustabeli seos aatomite elektronstruktuuriga:
tuumalaeng, elektronkihtide arv, väliskihi elektronide arv (elektronskeemid). Keemiliste
elementide metallilised ja mittemetallilised omadused, metallilised ja mittemetallilised elemendid
perioodilisustabelis, metallid ja mittemetallid ning nende kasutamine igapäevaelus.
Liht- ja liitained (keemilised ühendid). Molekulid, aine valem. Ettekujutus keemilisest sidemest
aatomite vahel molekulis (kovalentne side). Aatommass ja molekulmass (valemmass).
Ioonide teke aatomitest, ioonide laengud. Aatomite ja ioonide erinevus. Ioonidest koosnevad ained
(ioonsed ained). Ettekujutus ioonilisest sidemest (tutvustavalt).
Molekulaarsed ja mittemolekulaarsed ained (metallide ja soolade näitel).
Põhimõisted: keemiline element, elemendi aatomnumber (järjenumber), väliskihi elektronide arv,
perioodilisustabel, lihtaine, liitaine (keemiline ühend), aatommass, molekulmass (valemmass),
metall, mittemetall, ioon, katioon, anioon, kovalentne side, iooniline side, molekulaarne aine,
mittemolekulaarne aine.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Internetist andmete otsimine keemiliste elementide kohta, nende võrdlemine ja
süstematiseerimine.
2. Molekulimudelite koostamine ja uurimine.
Hapnik ja vesinik, nende tuntumaid ühendeid
Hapnik, selle omadused ja roll põlemisreaktsioonides ning eluslooduses (hapnik kui oksüdeerija).
Põlemisreaktsioonid, oksiidide teke. Oksüdatsiooniaste. Oksiidide nimetused ja valemite
koostamine. Oksiidid igapäevaelus. Ühinemisreaktsioon. Lihtsamate põlemisreaktsioonide
võrrandite koostamine ja tasakaalustamine.
Gaasid, nende omadused ja kogumiseks sobivaid võtteid.
Vesinik, selle füüsikalised omadused. Vesi, vee erilised omadused, vee tähtsus. Vesi lahustina.
Vee toime ainetesse, märgumine (veesõbralikud ja vett-tõrjuvad ained).
Põhimõisted: põlemisreaktsioon, oksiid, oksüdeerija, oksüdeerumine, oksüdatsiooniaste,
ühinemisreaktsioon, märgumine.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Hapniku saamine ja tõestamine, küünla põletamine kupli all.
2. Põlemisreaktsiooni kujutamine molekulimudelite abil.
3. CO2 saamine ja kasutamine tule kustutamisel.
4. Vesiniku saamine ja puhtuse kontrollimine.
Happed ja alused – vastandlike omadustega ained
Happed, nende koostis. Tähtsamad happed. Ohutusnõuded tugevate hapete kasutamise korral.
Hapete reageerimine alustega, neutralisatsioonireaktsioon. Hüdroksiidide (kui tuntumate aluste)
koostis ja nimetused. Ohutusnõuded tugevaid aluseid (leelisi) kasutades. Lahuste pH-skaala, selle
kasutamine ainete lahuste happelisust/aluselisust iseloomustades. Soolad, nende koostis ja
nimetused. Happed, alused ja soolad igapäevaelus.
Põhimõisted: hape, alus, indikaator, neutralisatsioonireaktsioon, lahuste pH-skaala, sool.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
Hapete ja aluste kindlakstegemine indikaatoriga, neutralisatsioonireaktsiooni uurimine.
Tuntumaid metalle
Metallid, metallide iseloomulikud omadused, ettekujutus metallilisest sidemest (tutvustavalt).
Metallide füüsikaliste omaduste võrdlus.
Metallide reageerimine hapnikuga jt lihtainetega. Metallid kui redutseerijad. Keemiliste
elementide oksüdatsiooniastmete muutumine keemilistes reaktsioonides. Metallide reageerimine
hapete lahustega. Ettekujutus reaktsiooni kiirusest (metalli ja happelahuse vahelise reaktsiooni
näitel). Erinevate metallide aktiivsuse võrdlus (aktiivsed, keskmise aktiivsusega ja väheaktiivsed
metallid), metallide pingerea tutvustus.
Tähtsamad metallid ja nende sulamid igapäevaelus (Fe, Al, Cu jt). Metallide korrosioon (raua
näitel).
Põhimõisted: aktiivne, keskmise aktiivsusega ja väheaktiivne metall, metallide pingerida,
redutseerija, redutseerumine, redoksreaktsioon, reaktsiooni kiirus, sulam, metalli korrosioon.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Metallide füüsikaliste omaduste võrdlemine (kõvadus, tihedus, magnetilised omadused vms).
2. Internetist andmete otsimine metallide omaduste ja rakendusvõimaluste kohta, nende
võrdlemine ja süstematiseerimine.
3. Metallide aktiivsuse võrdlemine reageerimisel happe lahusega (nt Zn, Fe, Sn, Cu).
4. Raua korrosiooni uurimine erinevates tingimustes.
Anorgaaniliste ainete põhiklassid
1) seostab omavahel tähtsamate hapete ning happeanioonide valemeid ja nimetusi (HCl,
H2SO4, H2SO3, H2S, HNO3, H3PO4, H2CO3, H2SiO3);
2) analüüsib valemite põhjal hapete koostist, eristab hapnikhappeid ja hapnikuta happeid
ning ühe- ja mitmeprootonilisi happeid;
3) eristab tugevaid ja nõrku happeid ning aluseid; seostab lahuse happelisi omadusi H+-
ioonide ja aluselisi omadusi OH–-ioonide esinemisega lahuses;
4) kasutab aineklasside vahelisi seoseid ainetevahelisi reaktsioone põhjendades ja vastavaid
reaktsioonivõrrandeid koostades (õpitud reaktsioonitüüpide piires: lihtaine + O2, happeline
oksiid + vesi, (tugevalt) aluseline oksiid + vesi, hape + metall, hape + alus, aluseline oksiid
+ hape, happeline oksiid + alus, hüdroksiidi lagunemine kuumutamisel); korraldab neid
reaktsioone praktiliselt;
5) kasutab vajaliku info saamiseks lahustuvustabelit;
6) kirjeldab ja analüüsib mõnede tähtsamate anorgaaniliste ühendite (H2O, CO, CO2, SiO2,
CaO, HCl, H2SO4, NaOH, Ca(OH)2, NaCl, Na2CO3, NaHCO3, CaSO4, CaCO3 jt) peamisi
omadusi ning selgitab nende ühendite kasutamist igapäevaelus;
7) analüüsib peamisi keemilise saaste allikaid ja saastumise tekkepõhjusi, saastumisest
tingitud keskkonnaprobleeme (happesademed, raskmetallide ühendid, üleväetamine,
osoonikihi lagunemine, kasvuhooneefekt) ja võimalikke keskkonna säästmise meetmeid.
Lahustumisprotsess, lahustuvus
1) kasutab ainete lahustuvuse graafikut vajaliku info leidmiseks ning arvutuste ja järelduste
tegemiseks;
2) seostab ainete lahustumise soojusefekti aineosakeste vastastiktoime tugevusega
lahustatavas aines ja lahuses (lahustatava aine ja lahusti osakeste vahel);
3) selgitab temperatuuri mõju gaaside ning (enamiku) soolade lahustuvusele vees;
4) lahendab lahuse protsendilisel koostisel põhinevaid arvutusülesandeid (kasutades lahuse,
lahusti, lahustunud aine massi, lahuse ruumala ja tiheduse ning lahuse massiprotsendi
vahelisi seoseid); põhjendab lahenduskäiku.
Aine hulk. Moolarvutused (soovitatav käsitleda põimitult anorgaaniliste ainete
põhiklasside ja lahuste teemaga)
1) tunneb põhilisi aine hulga, massi ja ruumala ühikuid (mol, kmol, g, kg, t, cm3, dm3, m3, ml,
l) ning teeb vajalikke ühikute teisendusi;
2) teeb arvutusi aine hulga, massi ja gaasi ruumala vaheliste seoste alusel, põhjendab neid
loogiliselt;
3) mõistab ainete massi jäävust keemilistes reaktsioonides ja reaktsioonivõrrandi kordajate
tähendust (reageerivate ainete hulkade ehk moolide arvude suhe);
4) analüüsib keemilise reaktsiooni võrrandis sisalduvat (kvalitatiivset ja kvantitatiivset) infot;
5) lahendab reaktsioonivõrranditel põhinevaid arvutusülesandeid, lähtudes
reaktsioonivõrrandite kordajatest (ainete moolsuhtest) ja reaktsioonis osalevate ainete
hulkadest (moolide arvust), tehes vajaduse korral ümberarvutusi ainehulga, massi ja (gaasi)
ruumala vaheliste seoste alusel; põhjendab lahenduskäiku;
6) hindab loogiliselt arvutustulemuste õigsust ning teeb arvutustulemuste põhjal järeldusi ja
otsustusi.
Süsinik ja süsinikuühendid
1) võrdleb ning põhjendab süsiniku lihtainete ja süsinikuoksiidide omadusi;
2) analüüsib süsinikuühendite paljususe põhjust (süsiniku võime moodustada lineaarseid ja
hargnevaid ahelaid, tsükleid, kordseid sidemeid);
3) koostab süsinikuühendite struktuurivalemeid etteantud aatomite (C, H, O) arvu järgi
(arvestades süsiniku, hapniku ja vesiniku aatomite moodustatavate kovalentsete sidemete
arvu);
4) kirjeldab süsivesinike esinemisvorme looduses (maagaas, nafta) ja kasutusalasid (kütused,
määrdeained) ning selgitab nende kasutamise võimalusi praktikas;
5) koostab süsivesinike täieliku põlemise reaktsioonivõrrandeid;
6) eristab struktuurivalemi põhjal süsivesinikke, alkohole ja karboksüülhappeid;
7) koostab mõnedele tähtsamatele süsinikuühenditele (CH4, C2H5OH, CH3COOH)
iseloomulike keemiliste reaktsioonide võrrandeid (õpitud reaktsioonitüüpide piires) ja teeb
katseid nende reaktsioonide uurimiseks;
hindab etanooli füsioloogilist toimet ja sellega seotud probleeme igapäevaelus.
Süsinikuühendite roll looduses, süsinikuühendid materjalidena
1) selgitab keemiliste reaktsioonide soojusefekti (energia eraldumist või neeldumist);
2) hindab eluks oluliste süsinikuühendite (sahhariidide, rasvade, valkude) rolli
elusorganismides ja põhjendab nende muundumise lõppsaadusi organismis (vesi ja
süsinikdioksiid) (seostab varem loodusõpetuses ja bioloogias õpituga);
3) analüüsib süsinikuühendite kasutusvõimalusi kütusena ning eristab taastuvaid ja
taastumatuid energiaallikaid (seostab varem loodusõpetuses õpituga);
4) iseloomustab tuntumaid süsinikuühenditel põhinevaid materjale (kiudained, plastid) ning
analüüsib nende põhiomadusi ja kasutusvõimalusi;
5) mõistab tuntumate olmekemikaalide ohtlikkust ning järgib neid kasutades ohutusnõudeid;
6) mõistab elukeskkonda säästva suhtumise vajalikkust, analüüsib keskkonna säästmise
võimalusi.
Õppesisu
Anorgaaniliste ainete põhiklassid
Oksiidid. Happelised ja aluselised oksiidid, nende reageerimine veega.
Happed. Hapete liigitamine (tugevad ja nõrgad happed, ühe- ja mitmeprootonihapped,
hapnikhapped ja hapnikuta happed). Hapete keemilised omadused (reageerimine metallide,
aluseliste oksiidide ja alustega). Happed argielus.
Alused. Aluste liigitamine (tugevad ja nõrgad alused, hästi lahustuvad ja rasklahustuvad alused) ning keemilised omadused (reageerimine happeliste oksiidide ja hapetega). Hüdroksiidide koostis ja nimetused. Hüdroksiidide lagunemine kuumutamisel. Lagunemisreaktsioonid.
Soolad. Soolade saamise võimalusi (õpitud reaktsioonitüüpide piires), lahustuvustabel.
Vesiniksoolad (söögisooda näitel). Seosed anorgaaniliste ainete põhiklasside vahel.
Anorgaanilised ühendid igapäevaelus. Vee karedus, väetised, ehitusmaterjalid.
Põhilised keemilise saaste allikad, keskkonnaprobleemid: happevihmad (happesademed),
keskkonna saastumine raskmetallide ühenditega, veekogude saastumine, kasvuhoonegaasid,
osoonikihi hõrenemine.
Põhimõisted: happeline oksiid, aluseline oksiid, tugev hape, nõrk hape, hapnikhape, tugev alus (leelis), nõrk alus, lagunemisreaktsioon, vee karedus, raskmetalliühendid.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Erinevate oksiidide ja vee vahelise reaktsiooni uurimine (nt CaO, MgO, SO2 + H2O).
2. Erinevate oksiidide ja hapete või aluste vaheliste reaktsioonide uurimine (nt CuO + H2SO4,
CO2 + NaOH).
3. Internetist andmete otsimine olmekemikaalide happelisuse/aluselisuse kohta, järelduste
tegemine.
4. Erinevat tüüpi hapete ja aluste vaheliste reaktsioonide uurimine.
5. Rasklahustuva hüdroksiidi saamine; hüdroksiidi lagundamine kuumutamisel.
6. Lahuste elektrijuhtivuse võrdlemine.
Lahustumisprotsess, lahustuvus
Lahustumisprotsess, lahustumise soojusefekt (kvalitatiivselt). Ainete lahustuvus vees
(kvantitatiivselt), selle sõltuvus temperatuurist (gaaside ja soolade näitel).
Lahuste koostise arvutused (tiheduse arvestamisega). Mahuprotsent (tutvustavalt).
Põhimõisted: lahustumise soojusefekt (kvalitatiivselt), lahustuvus (kvantitatiivselt), lahuse
tihedus, mahuprotsent.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
Soolade lahustuvuse uurimine erinevatel temperatuuridel.
Aine hulk. Moolarvutused (soovitatav käsitleda põimitult anorgaaniliste ainete
põhiklasside ja lahuste teemaga)
Aine hulk, mool. Molaarmass ja gaasi molaarruumala (normaaltingimustel). Ainekoguste ühikud ja nende teisendused.
Aine massi jäävus keemilistes reaktsioonides. Reaktsioonivõrrandi kordajate tähendus.
Keemilise reaktsiooni võrrandis sisalduva (kvalitatiivne ja kvantitatiivne) info analüüs.
Arvutused reaktsioonivõrrandite põhjal (moolides, vajaduse korral teisendades lähteainete või saaduste koguseid).
Põhimõisted: ainehulk, mool, molaarmass, gaasi molaarruumala, normaaltingimused.
Süsinik ja süsinikuühendid
Süsinik lihtainena. Süsinikuoksiidid. Süsivesinikud. Süsinikuühendite paljusus. Süsiniku võime
moodustada lineaarseid ja hargnevaid ahelaid, tsükleid, kordseid sidemeid. Molekulimudelid ja struktuurivalemid. Ettekujutus polümeeridest. Polümeerid igapäevaelus.
Süsivesinike esinemisvormid looduses (maagaas, nafta) ja kasutusalad (kütused, määrdeained) ning nende kasutamise võimalused.
Süsivesinike täielik põlemine (reaktsioonivõrrandide koostamine ja tasakaalustamine).
Tähtsamatele süsinikuühenditele (CH4, C2H5OH, CH3COOH) iseloomulikud keemiliste
reaktsioonide võrrandid (õpitud reaktsioonitüüpide piires).
Alkoholide ja karboksüülhapete tähtsamad esindajad (etanool, etaanhape), nende tähtsus
igapäevaelus, etanooli füsioloogiline toime.
Põhimõisted: süsivesinik, struktuurivalem, polümeer, alkohol, karboksüülhape.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Lihtsamate süsivesinike jt süsinikuühendite molekulide mudelite koostamine.
2. Süsinikuühendite molekulide mudelite koostamine ja uurimine arvutikeskkonnas (vastava
tarkvara abil).
3. Süsivesinike omaduste uurimine (lahustuvus, märguvus veega).
4. Erinevate süsinikuühendite (nt etanooli ja parafiini) põlemisreaktsioonide uurimine.
5. Etaanhappe happeliste omaduste uurimine (nt etaanhape + sooda, etaanhape + leeliselahus).
Süsinikuühendite roll looduses, süsinikuühendid materjalidena
Energia eraldumine ja neeldumine keemilistes reaktsioonides, ekso- ja endotermilised
reaktsioonid.
Eluks olulised süsinikuühendid (sahhariidid, rasvad, valgud), nende roll organismis. Tervisliku
toitumise põhimõtted, tervislik eluviis.
Süsinikuühendid kütusena. Tarbekeemia saadused, plastid ja kiudained. Olmekemikaalide
kasutamise ohutusnõuded. Keemia ja elukeskkond.
Põhimõisted: eksotermiline reaktsioon, endotermiline reaktsioon, reaktsiooni soojusefekt
(kvalitatiivselt), taastuvad ja taastumatud energiaallikad.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
Rasva sulatamine, rasva lahustuvuse uurimine erinevates lahustites.
Õppetegevust kavandades ja korraldades:
1) lähtutakse õppekava alusväärtustest, üldpädevustest, õppeaine eesmärkidest, õppesisust ja oodatavatest õpitulemustest ning toetatakse lõimingut teiste õppeainete ja läbivate
teemadega;
2) taotletakse, et õpilase õpikoormus (sh kodutööde maht) on mõõdukas, jaotub õppeaasta
ulatuses ühtlaselt ning jätab piisavalt aega puhata ja huvitegevustega tegelda;
3) võimaldatakse õppida individuaalselt ning üheskoos teistega (iseseisvad, paaris- ja
rühmatööd), et toetada õpilaste kujunemist aktiivseteks ning iseseisvateks õppijateks;
4) kasutatakse diferentseeritud õppeülesandeid, mille sisu ja raskusaste toetavad
individualiseeritud käsitlust ning suurendavad õpimotivatsiooni;
5) rakendatakse nüüdisaegseid info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatel põhinevaid
õpikeskkondi ning õppematerjale ja -vahendeid;
6) laiendatakse õpikeskkonda: looduskeskkond, arvutiklass, kooliõu, muuseumid, näitused,
ettevõtted jne;
7) kasutatakse erinevaid õppemetoodeid, sh aktiivõpet: rollimängud, arutelud, diskussioonid, väitlused, projektõpe, õpimapi ja uurimistöö koostamine, praktilised ja uurimuslikud tööd (nt molekulide ja keemiliste reaktsioonide modelleerimine mudelite abil, vaatlused, katsed) jne.
1. Praktiliste tööde läbiviimiseks korraldab kool vajaduse korral õppe rühmades.
2. Kool korraldab valdava osa õpet klassis, kus on tõmbekapp, soe ja külm vesi, valamud,
elektripistikud, spetsiaalse kattega töölauad ning vajalikud info- ja
kommunikatsioonitehnoloogilised demonstratsioonivahendid õpetajale.
3. Kool võimaldab ainekavas nimetatud praktiliste tööde tegemiseks vajalikud katsevahendid ja -materjalid ning demonstratsioonivahendid.
4. Kool võimaldab sobivad hoiutingimused praktiliste tööde ja demonstratsioonide tegemiseks ning vajalike reaktiivide jm materjalide hoidmiseks.
5. Kool võimaldab kooli õppekava järgi vähemalt korra õppeaastas õpet väljaspool kooli
territooriumi (looduskeskkonnas, muuseumis, keemialaboris vmt).
6. Kool võimaldab ainekava järgi õppida arvutiklassis, kus saab teha ainekavas nimetatud töid.
Võsu Koolis lähtutakse õpilaste õppeprotsessi hindamisel kujundava hindamise põhimõtetest. Kujundav hindamine keskendub eelkõige õpilase arengu võrdlemisele tema varasemate saavutustega. Kujundava hindamise käigus analüüsitakse õpilase teadmisi, oskusi, hoiakuid, väärtushinnanguid ja käitumist, antakse tagasisidet õpilase seniste tulemuste ning vajakajäämiste kohta, innustatakse ja suunatakse õpilast edasisel õppimisel ning kavandatakse edasise õppimise eesmärgid ja teed.
Õppetunni vältel saab õpilane suulist või kirjalikku tagasisidet õppeainet ja ainevaldkonda puudutavate teadmiste ja oskuste kohta. Kogu õppepäeva vältel annavad pedagoogid õpilasele tagasisidet, et toetada õpilase käitumise, hoiakute ja väärtushinnangute kujunemist. Tagasiside kirjeldab õigel ajal ja võimalikult täpselt õpilase tugevaid külgi ja vajakajäämisi ning sisaldab ettepanekuid edaspidisteks tegevusteks, mis toetavad õpilase arengut.Tagasiside antakse põhiliselt suulise või kirjaliku selgitusena. Õpetajad reageerivad juhtumitele, mis on vastuolus üldtunnustatud väärtuste ning heade tavadega, tehes koostööd direktsiooniga, lapsevanematega jt. tugisüsteemidega.
Õpilane kaasatakse enesehindamisse, et arendada tema oskust eesmärke seada ning oma õppimist ja käitumist eesmärkide alusel analüüsida ning tõsta õpimotivatsiooni.
Üheaegselt kujundava hindamisega võrreldakse õpilase ainealaseid teadmisi ja oskusi õppe aluseks olevas ainekavas toodud oodatavate õpitulemustega ja tema õppele püstitatud eesmärkidega. Ainealaseid teadmisi ja oskusi võib hinnata nii õppe käigus kui ka õppeteema lõppedes.
Hindamisel viie palli süsteemis:
1) hindega „5” ehk „väga hea” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui saavutatud õpitulemused vastavad õpilase õppe aluseks olevatele taotletavatele õpitulemustele täiel määral ja ületavad neid;
2) hindega „4” ehk „hea” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui saavutatud õpitulemused vastavad üldiselt õpilase õppe aluseks olevatele taotletavatele õpitulemustele;
3) hindega „3” ehk „rahuldav” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui saavutatud õpitulemused võimaldavad õpilasel edasi õppida või kooli lõpetada ilma, et tal tekiks olulisi raskusi hakkamasaamisel edasisel õppimisel või edasises elus;
4) hindega „2” ehk „puudulik” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui õpilase areng nende õpitulemuste osas on toimunud, aga ei võimalda oluliste raskusteta hakkamasaamist edasisel õppimisel või edasises elus;
5) hindega „1” ehk „nõrk” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui saavutatud õpitulemused ei võimalda oluliste raskusteta hakkamasaamist edasisel õppimisel või edasises elus ning kui õpilase areng nende õpitulemuste osas puudub.
Viie palli süsteemis hinnatavate kirjalike tööde koostamisel ja hindamisel lähtutakse põhimõttest, et kui kasutatakse punktiarvestust ja õpetaja ei ole andnud teada teisiti, koostatakse tööd nii, et hindega „5” hinnatakse õpilast, kes on saavutanud 90–100% maksimaalsest võimalikust punktide arvust, hindega „4” 75–89%, hindega „3” 50–74%, hindega „2” 20–49% ning hindega „1” 0–19%.
Kui hindamisel tuvastatakse kõrvalise abi kasutamine või mahakirjutamine, võib kirjalikku tööd, suulist vastust , praktilist tegevust või selle tulemust hinnata hindega „nõrk”.
Kui kirjalikku tööd, suulist vastust , praktilist tegevust või selle tulemust on hinnatud hindega „puudulik” või „nõrk” või on hinne jäänud panemata, antakse õpilasele võimalus järelevastamiseks või järeltöö sooritamiseks. Järelevastamise ja järeltööde sooritamiseks on õpilasel aega 10 õppepäeva arvates hinde teadasaamise kuupäevast. Õpetaja võib tähtaega pikendada mõjuvatel põhjustel.
11. FÜÜSIKA
11.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgid
Põhikooli füüsikaõpetusega taotletakse, et õpilane:
1) tunneb huvi füüsika ja teiste loodusteaduste vastu ning saab aru nende tähtsusest
igapäevaelus ja ühiskonna arengus;
2) on omandanud argielus toimimiseks ja elukestvaks õppimiseks vajalikke füüsikateadmisi
ning protsessioskusi;
3) oskab probleeme lahendades rakendada loodusteaduslikku meetodit;
4) on omandanud ülevaate füüsika keelest ja oskab seda lihtsamatel juhtudel kasutada;
5) arendab loodusteadusliku teksti lugemise ja mõistmise oskust, õpib teatmeteostest ning
internetist leidma füüsikaalast teavet;
6) väärtustab ühiskonna jätkusuutlikku arengut ning suhtub vastutustundlikult loodusesse ja
ühiskonda;
7) on omandanud ülevaate füüsika seosest tehnika ja tehnoloogiaga ning vastavatest
elukutsetest;
8) arendab loodusteaduste- ja tehnoloogiaalast kirjaoskust, loovust ja süsteemset mõtlemist
ning on motiveeritud elukestvaks õppeks.
11.2. Õppeaine kirjeldus
Füüsika kuulub loodusainete valdkonda ning sellel on oluline koht õpilaste loodusteaduste- ja
tehnoloogiaalase kirjaoskuse kujunemises. Füüsika tegeleb loodusnähtuste seletamise ja vastavate mudelite loomisega ning on tihedalt seotud matemaatikaga. Füüsika paneb aluse tehnika ja tehnoloogia mõistmisele ning aitab väärtustada tehnilisi elukutseid.
Füüsikaõpetuses lähtutakse loodusainete (füüsika, keemia, bioloogia, geograafia) lõimimisel
kahest suunast. Vertikaalselt lõimuvad need õppeained ühiste teemade kaudu, nagu areng
(evolutsioon), vastastikmõju, liikumine (muutumine ja muundumine), süsteem ja struktuur;
energia, tehnoloogia, keskkond (ühiskond). Vertikaalset lõimimist toetab valdkonna spetsiifikat arvestades õppeainete horisontaalne lõimumine.
Põhikooli füüsikakursus käsitleb üksnes väikest osa füüsikalistest nähtustest ja loob aluse, millel hiljem tekib tervikpilt füüsikast kui loodusteadusest. Füüsikaõppes seostatakse õpitavat
igapäevaeluga, matemaatiliste oskustega, tehnika ja tehnoloogiaga ning teiste loodusainetega.
Nähtustega tutvumisel eelistatakse katset, probleemide lahendamisel aga loodusteaduslikku
meetodit. Õppeprotsessis kujunevad õpilasel õpioskused, mida vajatakse edukaks (füüsika)õppeks.
Lahendades arvutus-, graafilisi ning probleemülesandeid ja hinnates saadud tulemuste reaalsust, luuakse alus kriitilisele mõtlemisele.
Füüsikat õppides saab õpilane esialgse ettekujutuse füüsika keelest ja õpib seda kasutama.
Õpilaste väärtushinnangud kujunevad probleemide lahendusi teaduse üldise kultuuriloolise
kontekstiga seostades. Seejuures käsitletakse füüsikute osa teadusloos ning füüsika ja selle
rakenduste tähendust inimkonna arengus.
Õpitav materjal esitatakse võimalikult probleemipõhiselt ning õpilase igapäevaeluga seostatult.
Õppes lähtutakse õpilaste individuaalsetest iseärasustest ja võimete mitmekülgsest arendamisest, suurt tähelepanu pööratakse õpilaste õpimotivatsiooni kujundamisele. Selle saavutamiseks kasutatakse erinevaid aktiivõppevorme: probleem- ja uurimuslikku õpet, projektõpet, arutelu, ajurünnakuid, rollimänge, õuesõpet, õppekäike jne. Õppetööd planeerides võib õpetaja muuta käsitletavate teemade järjekorda, seejuures tuleb jälgida, et muudetud teemade järjestus jälgiks õpilaste arengulisi iseärasusi ning õpetamine toimuks abstraktsuse kasvamise printsiibi kohaselt.
Teemade järjekorra muutmisel tuleb tagada motivatsioon füüsika õppimiseks ja seeläbi loodetav parem õpitulemuste saavutamine. Kõigis õppeetappides kasutatakse tehnoloogilisi vahendeid ja IKT võimalusi.
Uurimusliku õppega omandavad õpilased probleemide püstitamise, hüpoteeside sõnastamise, töö planeerimise, vaatluste tegemise, mõõtmise, tulemuste töötlemise, tõlgendamise ja esitamise oskused. Tähtsal kohal on uurimistulemuste suuline ja kirjalik esitamine, kaasates verbaalseid ning visuaalseid esitusvorme. Olulisel kohal on erinevate teabeallikate, sh interneti kasutamise ja neis leiduva teabe kriitilise hindamise oskus.
11.3. 8.KLASS
Õpitulemused
Valgus ja valguse sirgjooneline levimine
Õpilane:
1) selgitab objekti Päike kui valgusallikas olulisi tunnuseid;
2) selgitab mõistete valgusallikas, valgusallikate liigid, liitvalgus olulisi tunnuseid;
3) loetleb valguse spektri, varju ja varjutuste olulisi tunnuseid, selgitab seost teiste nähtustega;
4) teab seose, et optiliselt ühtlases keskkonnas levib valgus sirgjooneliselt, tähendust.
Valguse peegeldumine
Õpilane:
1) teab peegeldumise ja valguse neeldumise olulisi tunnuseid, kirjeldab seost teiste
nähtustega ning kasutab neid praktikas;
2) nimetab mõistete langemisnurk, peegeldumisnurk ja mattpind olulisi tunnuseid;
3) selgitab peegeldumisseadust, s.o valguse peegeldumisel on peegeldumisnurk võrdne
langemisnurgaga, ja selle tähendust, kirjeldab seose õigsust kinnitavat katset ning kasutab
seost praktikas;
4) toob näiteid tasapeegli, kumer- ja nõguspeegli kasutamise kohta.
Valguse murdumine
Õpilane:
1) kirjeldab valguse murdumise olulisi tunnuseid, selgitab seost teiste nähtustega ning
kasutab neid probleemide lahendamisel;
2) selgitab fookuskauguse ja läätse optilise tugevuse tähendust ning mõõtmisviisi, teab
kasutatavat mõõtühikut;
3) kirjeldab mõistete murdumisnurk, fookus, tõeline kujutis ja näiv kujutis olulisi
tunnuseid;
4) selgitab valguse murdumise seaduspärasust, s.o valguse üleminekul ühest keskkonnast
teise murdub valguskiir sõltuvalt valguse kiirusest ainetes kas pinna ristsirge poole või
pinna ristsirgest eemale; selgitab seose Df=1tähendust ning kasutab seost probleemide
lahendamisel;
5) kirjeldab kumerläätse, nõgusläätse, prillide, valgusfiltrite otstarvet ning toob kasutamise
näiteid;
6) viib läbi eksperimendi, mõõtes kumerläätse fookuskaugust või tekitades kumerläätsega
esemest suurendatud või vähendatud kujutise, oskab kirjeldada tekkinud kujutist,
konstrueerida katseseadme joonist, millele kannab eseme, läätse ja ekraani omavahelised
kaugused, ning töödelda katseandmeid.
Mehaanika . Liikumine ja jõud
Õpilane:
1) kirjeldab nähtuse liikumine olulisi tunnuseid ja seost teiste nähtustega;
2) selgitab pikkuse, ruumala, massi, pindala, tiheduse, kiiruse, keskmise kiiruse ja jõu tähendust ning mõõtmisviise, teab kasutatavaid mõõtühikuid;
3) teab seose l = vt tähendust ja kasutab seost probleemide lahendamisel;
4) kasutab liikumisgraafikuid liikumise kirjeldamiseks;
5) teab, et seose vastastikmõju tõttu muutuvad kehade kiirused seda vähem, mida suurem on keha mass;
6) teab seoseVñ = m tähendust ning kasutab seost probleemide lahendamisel;
7) selgitab mõõteriistade mõõtejoonlaud, nihik, mõõtesilinder ja kaalud otstarvet ja kasutamise reegleid ning kasutab mõõteriistu praktikas;
8) viib läbi eksperimendi, mõõtes proovikeha massi ja ruumala, töötleb katseandmeid, teeb katseandmete põhjal vajalikud arvutused ning teeb järelduse tabeliandmete põhjal proovikeha materjali kohta;
9) teab, et kui kehale mõjuvad jõud on võrdsed, siis keha on paigal või liigub ühtlaselt sirgjooneliselt;
10) teab jõudude tasakaalu kehade ühtlasel liikumisel.
Mass kui keha inertsuse mõõt. Aine tihedus. Kehade vastastikmõju. Jõud kui keha kiireneva või
aeglustuva liikumise põhjustaja. Kehale mõjuva jõu rakenduspunkt. Jõudude tasakaal ja keha
liikumine. Liikumine ja jõud looduses ning tehnikas.
Kehade vastastikmõju
Õpilane:
1) kirjeldab nähtuste vastastikmõju, gravitatsioon, hõõrdumine, deformatsioon olulisi
tunnuseid, selgitab seost teiste nähtustega ning kasutab neid nähtusi probleemide
lahendamisel;
2) selgitab Päikesesüsteemi ehitust;
3) nimetab mõistete raskusjõud, hõõrdejõud, elastsusjõud olulisi tunnuseid;
4) teab seose F = m g tähendust ning kasutab seost probleemide lahendamisel;
5) selgitab dünamomeetri otstarvet ja kasutamise reegleid ning kasutab dünamomeetrit
jõudude mõõtmisel;
6) viib läbi eksperimendi, mõõtes dünamomeetriga proovikehade raskusjõudu ja
hõõrdejõudu kehade liikumisel, töötleb katseandmeid ning teeb järeldusi
uurimusküsimuses sisalduva hüpoteesi kehtivuse kohta;
7) toob näiteid jõududest looduses ja tehnikas ning loetleb nende rakendusi.
1. Keha ainelise koostise uurimine (tuntud ainete tiheduse määramine).
2. Raskusjõu ja hõõrdejõu seose uurimine dünamomeetriga.
Rõhumisjõud looduses ja tehnikas
Õpilane:
1) nimetab nähtuse ujumine olulisi tunnuseid ja seoseid teiste nähtustega ning selgitab
seost teiste nähtustega ja kasutamist praktikas;
2) selgitab rõhu tähendust, nimetab mõõtühikuid ja kirjeldab mõõtmise viisi;
3) kirjeldab mõisteid õhurõhk ja üleslükkejõud;
4) sõnastab seosed, et rõhk vedelikes ja gaasides antakse edasi igas suunas ühteviisi
(Pascali seadus) ning et ujumisel ja heljumisel on üleslükkejõud võrdne kehale mõjuva
raskusjõuga;
5) selgitab seoste S
p = F ; p = ñ g h ; Fü = ñ Vg tähendust ja kasutab neid probleemide
lahendamisel;
6) selgitab baromeetri otstarvet ja kasutamise reegleid;
7) viib läbi eksperimendi, mõõtes erinevate katsetingimuste korral kehale mõjuva
üleslükkejõu.
Mehaaniline töö ja energia
Õpilane:
1) selgitab mehaanilise töö, mehaanilise energia ja võimsuse tähendust ning määramisviisi,
teab kasutatavaid mõõtühikuid;
2) selgitab mõisteid potentsiaalne energia, kineetiline energia ja kasutegur;
3) selgitab seoseid, et:
a. keha saab tööd teha ainult siis, kui ta omab energiat;
b. sooritatud töö on võrdne energia muutusega;
c. keha või kehade süsteemi mehaaniline energia ei teki ega kao, energia võib vaid
muunduda ühest liigist teise (mehaanilise energia jäävuse seadus);
d. kogu tehtud töö on alati suurem kasulikust tööst;
e. ükski lihtmehhanism ei anna võitu töös (energia jäävuse seadus lihtmehhanismide
korral);
4) selgitab seoste A = F s ja t; N = A tähendusi ning kasutab neid probleemide
lahendamisel;
5) selgitab lihtmehhanismide kang, kaldpind, pöör, hammasülekanne otstarvet, kasutamise
viise ning ohutusnõudeid.
Võnkumine ja laine
Õpilane:
1) kirjeldab nähtuste võnkumine, heli ja laine olulisi tunnuseid ja seost teiste nähtustega;
2) selgitab võnkeperioodi ja võnkesageduse tähendust ning mõõtmisviisi, teab kasutatavaid mõõtühikuid;
3) nimetab mõistete võnkeamplituud, heli valjus, heli kõrgus, heli kiirus olulisi tunnuseid;
4) viib läbi eksperimendi, mõõtes niitpendli (vedrupendli) võnkeperioodi sõltuvust pendli pikkusest, proovikeha massist ja võnkeamplituudist, töötleb katseandmeid ning teeb järeldusi uurimusküsimuses sisalduva hüpoteesi kohta.
Õppesisu
Valgus ja valguse sirgjooneline levimine
Valgusallikas. Päike. Täht. Valgus kui energia. Valgus kui liitvalgus. Valguse spektraalne koostis.
Valguse värvustega seotud nähtused looduses ja tehnikas. Valguse sirgjooneline levimine. Valguse
kiirus. Vari. Varjutused.
Valguse peegeldumine
Peegeldumisseadus. Tasapeegel, eseme ja kujutise sümmeetrilisus. Mattpind. Esemete nägemine.
Valguse peegeldumise nähtus looduses ja tehnikas. Kuu faaside teke. Kumer- ja nõguspeegel.
Valguse murdumine
Valguse murdumine. Prisma. Kumerlääts. Nõguslääts. Läätse fookuskaugus. Läätse optiline
tugevus. Kujutised. Luup. Silm. Prillid. Kaug- ja lühinägelikkus. Fotoaparaat. Valguse murdumise nähtus looduses ja tehnikas. Kehade värvus. Valguse neeldumine, valgusfilter.
Põhimõisted: täht, täis- ja poolvari, langemis-, murdumis- ning peegeldumisnurk, mattpind,
fookus, lääts, fookuskaugus, optiline tugevus, tõeline kujutis, näiv kujutis, prillid.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Läätsede ja kujutiste uurimine.
2. Läätsede optilise tugevuse määramine.
3. Täis- ja poolvarju uurimine.
4. Valguskiire murdumist kinnitavate nähtuste uurimine.
5. Värvuste ja värvilise valguse uurimine valgusfiltritega.
Mehaanika . Liikumine ja jõud
Mass kui keha inertsuse mõõt. Aine tihedus. Kehade vastastikmõju. Jõud kui keha kiireneva või
aeglustuva liikumise põhjustaja. Kehale mõjuva jõu rakenduspunkt. Jõudude tasakaal ja keha
liikumine. Liikumine ja jõud looduses ning tehnikas.
Kehade vastastikmõju
Gravitatsioon. Päikesesüsteem. Raskusjõud. Hõõrdumine, hõõrdejõud. Kehade elastsus ja plastsus.
Deformeerimine, elastsusjõud. Dünamomeetri tööpõhimõte. Vastastikmõju esinemine looduses ja
selle rakendamine tehnikas.
Rõhumisjõud looduses ja tehnikas
Rõhk. Pascali seadus. Manomeeter. Maa atmosfäär. Õhurõhk. Baromeeter. Rõhk vedelikes
erinevatel sügavustel. Üleslükkejõud. Keha ujumine, ujumise ja uppumise tingimus. Areomeeter.
Rõhk looduses ja selle rakendamine tehnikas.
Mehaaniline töö ja energia
Töö. Võimsus. Energia, kineetiline ja potentsiaalne energia. Mehaanilise energia jäävuse seadus.
Lihtmehhanism, kasutegur. Lihtmehhanismid looduses ja nende rakendamine tehnikas.
Võnkumine ja laine
Võnkumine. Võnkumise amplituud, periood, sagedus. Lained. Heli, heli kiirus, võnkesageduse ja
heli kõrguse seos. Heli valjus. Elusorganismide hääleaparaat. Kõrv ja kuulmine. Müra ja
mürakaitse. Võnkumiste avaldumine looduses ja rakendamine tehnikas.
Põhimõisted: tihedus, kiirus, mass, jõud, gravitatsioon, raskusjõud, hõõrdejõud, elastsusjõud,
rõhk, üleslükkejõud, mehaaniline töö, võimsus, potentsiaalne energia, kineetiline energia,
kasutegur, võnkeamplituud, võnkesagedus, võnkeperiood, heli kõrgus.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Keha ainelise koostise uurimine (tuntud ainete tiheduse määramine).
2. Raskusjõu ja hõõrdejõu seose uurimine dünamomeetriga.
3. Üleslükkejõu uurimine.
4. Pendli võnkumise uurimine.
11.4. 9.KLASS
Õpitulemused
Elektriõpetus
Elektriline vastastikmõju
Õpilane:
1) kirjeldab nähtuste kehade elektriseerimine ja elektriline vastastikmõju olulisi tunnuseid ning selgitab seost teiste nähtustega;
2) loetleb mõistete elektriseeritud keha, elektrilaeng, elementaarlaeng, keha elektrilaeng, elektriväli olulisi tunnuseid;
3) selgitab seoseid, et samanimeliste elektrilaengutega kehad tõukuvad, erinimeliste elektrilaengutega kehad tõmbuvad, ja seoste õigsust kinnitavat katset;
4) viib läbi eksperimendi, et uurida kehade elektriseerumist ja nendevahelist mõju, ning teeb järeldusi elektrilise vastastikmõju suuruse kohta.
Elektrivool
Õpilane:
1) loetleb mõistete elektrivool, vabad laengukandjad, elektrijuht ja isolaator olulisi
tunnuseid;
2) nimetab nähtuste elektrivool metallis ja elektrivool ioone sisaldavas lahuses olulisi
tunnuseid, selgitab seost teiste nähtustega ja kasutamist praktikas;
3) selgitab mõiste voolutugevus tähendust, nimetab voolutugevuse mõõtühiku ning selgitab
ampermeetri otstarvet ja kasutamise reegleid;
4) selgitab seoseid, et juht soojeneb elektrivoolu toimel, elektrivooluga juht avaldab
magnetilist mõju, elektrivool avaldab keemilist toimet ning selgitab seost teiste nähtustega
ja kasutamist praktikas.
Vooluring
Õpilane:
1) selgitab füüsikaliste suuruste pinge, elektritakistus ja eritakistus tähendust ning
mõõtmisviisi, teab kasutatavaid mõõtühikuid;
2) selgitab mõiste vooluring olulisi tunnuseid;
3) selgitab seoseid, et:
a. voolutugevus on võrdeline pingega (Ohmi seadus)
b. jadamisi ühendatud juhtides on voolutugevus ühesuurune I = I1 = I2 = ... ja ahela
kogupinge on üksikjuhtide otstel olevate pingete summa U =U1 +U2 ;
c. rööbiti ühendatud juhtide otstel on pinge ühesuurune U = U1 = U2 = ... ja ahela
kogu voolutugevus on üksikjuhte läbivate voolutugevuste summa I = I1 + I2 ;
d. juhi takistus S R = ñ l
4) kasutab eelnevaid seoseid probleemide lahendamisel;
5) selgitab voltmeetri otstarvet ja kasutamise reegleid;
6) selgitab takisti kasutamise otstarvet ja ohutusnõudeid ning toob näiteid takistite kasutamise kohta;
7) selgitab elektritarviti kasutamise otstarvet ja ohutusnõudeid ning toob näiteid elektritarvitite kasutamise kohta;
8) leiab jada- ja rööpühenduse korral vooluringi osal pinge, voolutugevuse ja takistuse;
9) viib läbi eksperimendi, mõõtes otseselt voolutugevust ja pinget, arvutab takistust, töötleb katseandmeid ning teeb järeldusi voolutugevuse ja pinge vahelise seose kohta.
Elektrivoolu töö ja võimsus
Õpilane:
1) selgitab elektrivoolu töö ja elektrivoolu võimsuse tähendust ning mõõtmisviisi, teab
kasutatavaid mõõtühikuid;
2) loetleb mõistete elektrienergia tarviti, lühis, kaitse ja kaitsemaandus olulisi tunnuseid;
3) selgitab valemite A = I U t, N = IU ja A = N ⋅ t tähendust, seost vastavate nähtustega ja kasutab seoseid probleemide lahendamisel;
4) kirjeldab elektriliste soojendusseadmete otstarvet, töötamise põhimõtet, kasutamise näiteid ja ohutusnõudeid;
5) leiab kasutatavate elektritarvitite koguvõimsuse ning hindab selle vastavust kaitsme väärtusega.
Magnetnähtused
Õpilane:
1) loetleb magnetvälja olulisi tunnuseid;
2) selgitab nähtusi Maa magnetväli, magnetpoolused;
3) teab seoseid, et magnetite erinimelised poolused tõmbuvad, magnetite samanimelised poolused tõukuvad, et magnetvälja tekitavad liikuvad elektriliselt laetud osakesed (elektromagnetid) ja püsimagnetid, ning selgitab nende seoste tähtsust sobivate nähtuste
kirjeldamisel või kasutamisel praktikas;
4) selgitab voolu magnetilise toime avaldumist elektromagneti ja elektrimootori näitel, kirjeldab elektrimootori ja elektrigeneraatori töö energeetilisi aspekte ning selgitab ohutusnõudeid nende seadmete kasutamisel;
5) viib läbi eksperimendi, valmistades elektromagneti, uurib selle omadusi ning teeb järeldusi elektromagneti omaduste vahelise seose kohta.
Soojusõpetus. Tuumaenergia
Aine ehituse mudel. Soojusliikumine
Õpilane:
1) kirjeldab tahkise, vedeliku, gaasi ja osakestevahelise vastastikmõju mudeleid;
2) kirjeldab soojusliikumise ja soojuspaisumise olulisi tunnuseid, seost teiste nähtustega
ning kasutamist praktikas;
3) kirjeldab Celsiuse temperatuuriskaala saamist;
4) selgitab seost, et mida kiiremini liiguvad aineosakesed, seda kõrgem on temperatuur;
5) selgitab termomeeri otstarvet ja kasutamise reegleid.
Soojusülekanne
Õpilane:
1) kirjeldab soojusülekande olulisi tunnuseid, seost teiste nähtustega ja selle kasutamist
praktikas;
2) selgitab soojushulga tähendust ja mõõtmise viisi, teab seejuures kasutatavaid
mõõtühikuid;
3) selgitab aine erisoojuse tähendust, teab seejuures kasutatavaid mõõtühikuid;
4) nimetab mõistete siseenergia, temperatuurimuut, soojusjuhtivus, konvektsioon ja
soojuskiirgus olulisi tunnuseid;
5) sõnastab järgmised seosed ning kasutab neid soojusnähtuste selgitamisel:
a) soojusülekande korral levib siseenergia soojemalt kehalt külmemale;
b) keha siseenergiat saab muuta kahel viisil: töö ja soojusülekande teel;
c) kahe keha soojusvahetuse korral suureneb ühe keha siseenergia täpselt niisama
palju, kui väheneb teise keha siseenergia;
d) mida suurem on keha temperatuur, seda suurema soojushulga keha ajaühikus
kiirgab;
e) mida tumedam on keha pind, seda suurema soojushulga keha ajaühikus kiirgab ja
ka neelab;
f) aastaajad vahelduvad, sest Maa pöörlemistelg on tiirlemistasandi suhtes kaldu;
g) ning kasutab neid seoseid soojusnähtuste selgitamisel;
6) selgitab seoste ( ) 2 1 Q = c m t − t või Q = c m Ät , kus 2 1 Ät = t − t tähendust, seost
soojusnähtustega ja kasutab seoseid probleemide lahendamisel;
7) selgitab termose, päikesekütte ja soojustusmaterjalide otstarvet, töötamise põhimõtet,
kasutamise näiteid ning ohutusnõudeid;
8) viib läbi eksperimendi, mõõtes katseliselt keha erisoojuse, töötleb katseandmeid ning teeb
järeldusi keha materjali kohta.
Aine olekute muutused. Soojustehnilised rakendused
Õpilane:
1) loetleb sulamise, tahkumise, aurumise ja kondenseerumise olulisi tunnuseid, seostab neid
teiste nähtustega ning kasutab neid praktikas;
2) selgitab sulamissoojuse, keemissoojuse ja kütuse kütteväärtuse tähendust ja teab
kasutatavaid mõõtühikuid;
3) selgitab seoste Q = ë m, Q = L m ja Q = r m tähendusi, seostab neid teiste nähtustega
ning kasutab neid probleemide lahendamisel;
4) lahendab rakendusliku sisuga osaülesanneteks taandatavaid kompleksülesandeid.
Tuumaenergia
Õpilane:
1) nimetab aatomi tuuma, elektronkatte, prootoni, neutroni, isotoobi, radioaktiivse
lagunemise ja tuumareaktsiooni olulisi tunnuseid;
2) selgitab seose, et kergete tuumade ühinemisel ja raskete tuumade lõhustamisel vabaneb
energiat, tähendust, seostab seda teiste nähtustega;
3) iseloomustab α-, β- ja γ-kiirgust ning nimetab kiirguste erinevusi;
4) selgitab tuumareaktori ja kiirguskaitse otstarvet, töötamise põhimõtet, kasutamise näiteid
ning ohutusnõudeid;
Õppesisu
Elektriõpetus
Elektriline vastastikmõju
Kehade elektriseerimine. Elektrilaeng. Elementaarlaeng. Elektriväli. Juht. Isolaator. Laetud
kehadega seotud nähtused looduses ja tehnikas.
Elektrivool
Vabad laengukandjad. Elektrivool metallis ja ioone sisaldavas lahuses. Elektrivoolu toimed.
Voolutugevus, ampermeeter. Elektrivool looduses ja tehnikas.
Vooluring
Vooluallikas. Vooluringi osad. Pinge, voltmeeter. Ohmi seadus. Elektritakistus. Eritakistus. Juhi takistuse sõltuvus materjalist ja juhi mõõtmetest. Takisti. Juhtide jada- ja rööpühendus. Jada- ja rööpühenduse kasutamise näited.
Elektrivoolu töö ja võimsus
Elektrivoolu töö. Elektrivoolu võimsus. Elektrisoojendusriist. Elektriohutus. Lühis. Kaitse.
Kaitsemaandus.
Magnetnähtused
Püsimagnet. Magnetnõel. Magnetväli. Elektromagnet. Elektrimootor ja elektrigeneraator kui
energiamuundurid. Magnetnähtused looduses ja tehnikas.
Põhimõisted: elektriseeritud keha, elektrilaeng, elementaarlaeng, elektriväli, elektrivool, vabad laengukandjad, elektrijuht, isolaator, elektritakistus, vooluallikas, vooluring, juhtide jada- ja rööpühendus, voolutugevus, pinge, lüliti, elektrienergia tarviti, elektrivoolu töö, elektrivoolu võimsus, lühis, kaitse, kaitsemaandus, magnetväli.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Kehade elektriseerimise nähtuse uurimine.
2. Juhtide jada- ja rööpühenduse uurimine.
3. Voolutugevuse ja pinge mõõtmine ning takistuse arvutamine.
4. Elektromagneti valmistamine ja uurimine.
Soojusõpetus. Tuumaenergia
Aine ehituse mudel. Soojusliikumine
Gaas, vedelik, tahkis. Aineosakeste kiiruse ja temperatuuri seos. Soojuspaisumine.
Temperatuuriskaalad.
Soojusülekanne
Keha soojenemine ja jahtumine. Siseenergia. Soojushulk. Aine erisoojus. Soojusülekanne.
Soojusjuhtivus. Konvektsioon. Soojuskiirguse seaduspärasused. Termos. Päikeseküte. Energia jäävuse seadus soojusprotsessides. Aastaaegade vaheldumine. Soojusülekanne looduses ja tehnikas.
Aine olekute muutused. Soojustehnilised rakendused
Sulamine ja tahkumine, sulamissoojus. Aurumine ja kondenseerumine, keemissoojus. Kütuse
kütteväärtus. Soojustehnilised rakendused.
Tuumaenergia
Aatomi mudelid. Aatomituuma ehitus. Tuuma seoseenergia. Tuumade lõhustumine ja süntees.
Radioaktiivne kiirgus. Kiirguskaitse. Dosimeeter. Päike. Aatomielektrijaam.
Põhimõisted: soojusliikumine, soojuspaisumine, Celsiuse skaala, siseenergia, temperatuurimuut, soojusjuhtivus, konvektsioon, soojuskiirgus, sulamissoojus, keemissoojus; kütuse kütteväärtus, prooton, neutron, isotoop, radioaktiivne lagunemine, α-, β- ja γ-kiirgus, tuumareaktsioon.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine:
Kalorimeetri tundmaõppimine ja keha erisoojuse määramine.
11.5. Õppetegevus
Õppetegevust kavandades ja korraldades:
1) lähtutakse õppekava alusväärtustest, üldpädevustest, õppeaine eesmärkidest, õppesisust ja
oodatavatest õpitulemustest ning toetatakse lõimingut teiste õppeainete ja läbivate
teemadega;
2) lähtutakse sellest, et õpilase õpikoormus (sh kodutööde maht) on mõõdukas, jaotub
õppeaasta ulatuses ühtlaselt ning jätab piisavalt aega puhkuseks ja huvitegevusteks;
3) võimaldatakse nii individuaal- kui ka ühisõpet (iseseisvad, paaris- ja rühmatööd,
õppekäigud, praktilised tööd, töö arvutipõhiste õpikeskkondadega ning veebimaterjalide ja
teiste teabeallikatega), et toetada õpilaste kujunemist aktiivseteks ja iseseisvateks
õppijateks;
4) kasutatakse diferentseeritud õppeülesandeid, mille sisu ja raskusaste toetavad
individualiseeritud käsitlust ning suurendavad õpimotivatsiooni;
5) rakendatakse nüüdisaegseid info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatel põhinevaid
õpikeskkondi ning õppematerjale ja -vahendeid;
6) laiendatakse õpikeskkonda: looduskeskkond, arvutiklass, kooliõu, muuseumid, näitused,
ettevõtted jne;
7) kasutatakse erinevaid õppemeetodeid, sh aktiivõpet: rollimängud, arutelud, väitlused,
projektõpe, õpimapi ja uurimistöö koostamine, praktilised ja uurimuslikud tööd (nt
loodusobjektide ja protsesside vaatlemine ning analüüs, protsesse ja objekte mõjutavate
tegurite mõju selgitamine, komplekssete probleemide lahendamine) jne.
11.6. Füüsiline õpikeskkond
1. Praktiliste tööde läbiviimiseks korraldab kool vajaduse korral õppe rühmades.
2. Kool korraldab valdava osa õpet klassis, kus on soe ja külm vesi, valamud, elektripistikud,
spetsiaalse kattega töölauad ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogilised
demonstratsioonivahendid õpetajale.
3. Kool võimaldab ainekavas nimetatud praktiliste tööde läbiviimiseks katsevahendid ja -
materjalid ning demonstratsioonivahendid.
4. Kool võimaldab sobivad hoiutingimused praktiliste tööde ja demonstratsioonide
läbiviimiseks vajalike materjalide kogumiseks ja säilitamiseks.
5. Kool võimaldab vastavalt kooli õppekavale vähemalt korra õppeaastas õpet väljaspool kooli territooriumi (looduskeskkonnas, muuseumis ning laboris).
6. Kool võimaldab vastavalt ainekavale õppimist arvutiklassis, kus saab läbi viia ainekavas
loetletud töid.
11.7.Hindamine
Hindamisel lähtutakse vastavatest kooli õppekava üldosa sätetest. Hinnatakse õpilase teadmisi ja oskusi suuliste vastuste (esituste), kirjalike ja/või praktiliste tööde ning praktiliste tegevuste alusel, arvestades õpilase teadmiste ja oskuste vastavust ainekavas taotletud õpitulemustele.
Õpitulemuste hindamisel kasutatakse sõnalisi hinnanguid ja numbrilisi hindeid.
Kirjalikke ülesandeid hinnates arvestatakse eelkõige töö sisu, kuid parandatakse ka õigekirjavead, mida hindamisel ei arvestata.
Õpitulemuste kontrollimise vormid peavad olema mitmekesised ja vastavuses õpitulemustega. Õpilane peab teadma, mida ja millal hinnatakse ning milliseid hindamisvahendeid kasutatakse ja millised on hindamise kriteeriumid.
Füüsika õpitulemusi hinnates on oluline hinnata nii erinevate mõtlemistasandite arendamist
füüsika kontekstis kui ka uurimuslike ja otsuste tegemise oskuste arendamist. Nende suhe hinde moodustumisel võiks kujuneda vastavalt 80% ja 20%. Mõtlemistasandite arendamisel peaks 50% hindest moodustama madalamat järku ning 50% kõrgemat järku mõtlemistasandite oskuste rakendamist eeldavad ülesanded.
Uurimuslikke oskusi võib hinnata nii terviklike uurimuslike tööde käigus kui ka üksikuid oskusi eraldi arendades.
Põhikoolis arendatavad peamiseduurimuslikud oskused on probleemi sõnastamise, taustinfo kogumise, uurimisküsimuste sõnastamise, töövahendite käsitsemise, katse hoolika ja organiseeritud tegemise, mõõtmise, andmekogumise, täpsuse tagamise, ohutusnõuete järgimise, tabelite ja diagrammide koostamise ning analüüsi, järelduste tegemise ning tulemuste esitamise oskused.
1. Loodusteaduslik pädevus.Loodusteaduslik pädevus väljendub loodusteaduste- ja tehnoloogiaalases kirjaoskuses, mis hõlmab oskust vaadelda, mõista ning selgitada loodus-, tehis- ja sotsiaalses keskkonnas (edaspidi keskkond) eksisteerivaid objekte ja protsesse, analüüsida keskkonda kui terviksüsteemi, märgata selles esinevaid probleeme ning kasutada neid lahendades loodusteaduslikku meetodit, võtta vastu igapäevaelulisi keskkonnaalaseid pädevaid otsuseid ja prognoosida nende mõju, arvestades nii loodusteaduslikke kui ka sotsiaalseid aspekte, tunda huvi loodusteaduste kui maailmakäsitluse aluse ja areneva kultuurinähtuse vastu, väärtustada looduslikku mitmekesisust ning vastutustundlikku ja säästvat eluviisi.
- Põhikooli lõpetaja:
1) tunneb huvi keskkonna, selle uurimise ning loodusteaduste ja tehnoloogia valdkonna vastu ning on motiveeritud elukestvaks õppeks;
2) vaatleb, analüüsib ning selgitab keskkonna objekte ja protsesse, leiab nendevahelisi seoseid ning teeb üldistavaid järeldusi, rakendades loodusainetes omandatud teadmisi ja oskusi;
3) oskab märgata ja lahendada loodusteaduslikke probleeme, kasutades loodusteaduslikku meetodit, ning esitada saadud järeldusi kirjalikult ja suuliselt;
4) oskab teha igapäevaelulisi looduskeskkonnaga seotud pädevaid otsuseid, arvestades loodusteaduslikke, majanduslikke, eetilis-moraalseid seisukohti ja õigusakte ning prognoosida otsuste mõju;
5) kasutab loodusteaduste- ja tehnoloogialase info hankimiseks erinevaid, sh elektroonilisi allikaid, analüüsib ja hindab kriitiliselt neis sisalduva info õigsust ning rakendab seda probleeme lahendades;
6) on omandanud süsteemse ülevaate looduskeskkonnas toimuvatest peamistest protsessidest ning mõistab loodusteaduste arengut kui protsessi, mis loob uusi teadmisi ja annab selgitusi ümbritseva kohta ning millel on praktilisi väljundeid;
7) mõistab loodusainete omavahelisi seoseid ja erisusi, on omandanud ülevaate valdkonna elukutsetest ning rakendab loodusainetes saadud teadmisi ja oskusi elukutsevalikus;
8) väärtustab keskkonda kui tervikut, sellega seotud vastutustundlikku ja säästvat eluviisi ning järgib tervislikke eluviise.
3. Ainevaldkonna õppeainedLoodusainete valdkonna õppeained on loodusõpetus, bioloogia, geograafia, füüsika ja keemia.
Loodusõpetust õpitakse alates 1. – 7.klassis, bioloogiat ja geograafiat alates 7.- 9.klassis ning füüsikat ja keemiat alates 8.-9. klassis.
Loodusainete nädalatundide jaotumine klassiti nädalas:
- 1.klassis 1 tund loodusõpetust
- 2.klassis 2 tundi loodusõpetust
- 3.klassis 1 tund loodusõpetust
- 4.klassis 2 tundi loodusõpetust
- 5.klassis 2 tundi loodusõpetust
- 6.klassis 3 tundi loodusõpetust
- 7.klassis 2 tundi loodusõpetust, 2 tundi geograafiat ja 1 tund bioloogiat.
- 8.klassis 1 tund geograafiat, 2 tundi bioloogiat, 2 tundi füüsikat ja 2 tundi keemiat.
- 9.klassis 2 tundi geograafiat, 2 tundi bioloogiat, 2 tundi füüsikat ja 2 tundi keemiat.
- Ainevaldkonna kirjeldus
Valdkonna õppeainetega kujundatakse loodusteaduste- ja tehnoloogiaalast kirjaoskust, mis moodustab loodusteadusliku pädevuse. Loodusteaduslikes õppeainetes käsitletakse keskkonna bioloogiliste, geograafiliste, keemiliste, füüsikaliste ja tehnoloogiliste objektide ning protsesside omadusi, seoseid ja vastasmõjusid. Seejuures hõlmab keskkond nii looduslikku kui ka majanduslikku, sotsiaalsest ja kultuurilist komponenti. Loodusainete esitus ning sellega seotud õpilasekeskne õpiprotsess tugineb sotsiaalsele konstruktivismile, kus keskkonnast lähtuvate probleemide lahendamisega omandatakse tervikülevaade loodusteaduslikest faktidest ja teooriatest ning nendega seotud rakendustest ja elukutsetest, mis arendab õpilaste loodusteaduslikku maailmakäsitlust, paneb aluse elukestvale õppele ning abistab neid elukutsevalikus.
Olulisel kohal on sisemiselt motiveeritud ja loodusvaldkonnast huvituva õpilase kujundamine, kes märkab ja teadvustab keskkonnaprobleeme, oskab neid lahendada, langetada pädevaid otsuseid ning prognoosida nende mõju loodus- ja sotsiaalkeskkonnale. Õppimise keskmes on loodusteaduslike probleemide lahendamine loodusteaduslikule meetodile tuginevas uurimuslikus õppes, mis hõlmab objektide või protsesside vaatlust, probleemide määramist, taustinfo kogumist ja analüüsimist, uurimisküsimuste ja hüpoteeside sõnastamist, katsete ja vaatluste planeerimist ning tegemist, saadud andmete analüüsi ja järelduste tegemist ning kokkuvõtete suulist ja kirjalikku esitamist. Sellega kaasneb uurimuslike oskuste omandamine ning õpilaste kõrgemate mõtlemistasandite areng. Lisaks ühe lahendiga loodusteaduslikele probleemidele arendatakse mitme võrdväärse lahendiga probleemide lahendamise oskust. Nende hulka kuuluvad dilemmaprobleemid, mida lahendades arvestatakse peale loodusteaduslike seisukohtade ka inimühiskonnast lähtuvaid (majanduslikke, seadusandlikke ning eetilis-moraalseid) seisukohti.
Ainevaldkonnasisene lõiming kujundab õpilaste integreeritud arusaamist loodusest kui terviksüsteemist, milles esinevad vastastikused seosed ning põhjuslikud tagajärjed. Ühtlasi saadakse ülevaade inimtegevuse positiivsest ja negatiivsest mõjust looduskeskkonnale, teadvustatakse kohalikke ja globaalseid keskkonnaprobleeme, õpitakse väärtustama jätkusuutlikku ning vastutustundlikku eluviisi, sh loodusressursside ratsionaalset ja säästvat kasutamist, ning kujundatakse tervislikke eluviise.
Loodusõpetus kujundab alusteadmised ja -oskused teiste loodusteaduslike ainete (bioloogia, füüsika, geograafia ja keemia) õppimiseks ning loob aluse teadusliku mõtlemisviisi kujunemisele. Loodusõpetus aitab õpilastel omandada üldised alused looduskeskkonna terviklikuks tajumiseks ning esmaste seoste mõistmiseks inimese ja tema elukeskkonna vahel. Õpilane õpib märkama ning eesmärgistatult vaatlema elus- ja eluta looduse objekte ning nähtusi, andmeid koguma ja analüüsima ning nende põhjal järeldusi tegema. Praktiliste tegevuste kaudu õpitakse leidma probleemidele erinevaid lahendusi ja analüüsima nende võimalikke tagajärgi.
Bioloogia kujundab õpilastel tervikarusaama eluslooduse põhilistest objektidest ja protsessidest ning elus- ja eluta looduse vastastikustest seostest. Sellega omandatakse elukeskkonnaga seotud probleemide lahendamise oskus ning suurendatakse õpilaste sotsiaalset toimetulekut. Ühtlasi omandatakse positiivne hoiak kõige elava ja ümbritseva suhtes, väärtustatakse looduslikku mitmekesisust ning vastutustundlikku ja säästvat eluviisi.
Geograafia on lõimiv õppeaine, mis lisaks loodusainetele on seotud sotsiaalainete ja matemaatikaga ning kujundab õpilaste arusaama looduses ja ühiskonnas toimuvatest nähtustest ja protsessidest, nende ruumilisest levikust ning vastastikustest seostest. Geograafias pööratakse erilist tähelepanu õpilaste keskkonnateadlikkuse kujunemisele. Keskkonna mõistet käsitletakse koosnevana looduslikust, majanduslikust, sotsiaalsest ja kultuurilisest komponendist.
Füüsikat õppides omandavad õpilased arusaama põhilistest füüsikalistest protsessidest ning füüsikaseaduste rakendamise võimalustest tehnika ja tehnoloogia arengus. Õpilaste väärtushinnangute kujundamiseks seostatakse probleemide lahendusi teaduse ajaloolise arenguga: käsitletakse füüsikute osa teadusloos ning füüsika ja selle rakenduste tähendust inimkonna elus üldise kultuuriloolise konteksti seisukohast.
Keemias omandavad õpilased teadmisi ainete omadustest ja oskusi keemilistes nähtustes orienteeruda ning suutlikkuse mõista eluslooduses ja inimtegevuses toimuvate keemiliste protsesside seaduspärasusi. Õpilased õpivad mõistma keemiliste nähtuste füüsikalist olemust, looduslike protsesside keemilist tagapõhja, seoseid ainete koostise ja ehituse ning ainete omaduste vahel. Arendatakse eksperimenteerimisoskust ja olmekeemia ohutu kasutamise oskusi.
- Lõiming
Loodusaineid õppides areneb õpilastel lugemise, kirjutamise, teksti mõistmise ning suulise ja kirjaliku teksti loomise oskus ehk emakeelepädevus.
Matemaatikapädevuse kujunemist toetavad loodusained eelkõige uurimusliku õppe kaudu, arendades loovat ja kriitilist mõtlemist. Uurimuslikus õppes on oluline koht andmete analüüsil ja tõlgendamisel, tulemuste esitamisel tabelite, graafikute ja diagrammidena. Loodusnähtuste seoseid uurides rakendatakse matemaatilisi mudeleid. Õppides mõistma looduse kui süsteemi funktsioneerimise lihtsamaid seaduspärasusi ning inimese ja tehnika mõju looduskeskkonnale, areneb õpilaste tehnoloogiline pädevus. Füüsikateadmised loovad teoreetilise aluse, et mõista seoseid looduse, tehnika ja tehnoloogia vahel. Tehnoloogilist pädevust arendatakse, kasutades õppes tehnoloogilisi, sh IKT vahendeid.
Kunstipädevuse kujunemist toetavad uurimistulemuste vormistamine, esitluste tegemine, näitustel käimine, looduse ilu väärtustamine õppekäikudel jms.
Õpilaste võõrkeeltepädevuse kujunemisele aitab kaasa erinevate võõrkeelsete teatmeallikate kasutamine, et leida vajalikku infot. Loodusteadulikud ained kasutavad võõrsõnu, mille algkeele tähendus on vaja teadvustada.
- Läbivad teemad
Loodusteaduslikel ainetel on kandev roll läbiva teema „Keskkond ja jätkusuutlik areng“ elluviimisel.
Teema „Elukestev õpe ja karjääri planeerimine“. Loodusteadusharidus on osa üldharidusest, mis on oluline õpilaste arengule. Loodusainetes omandatud teadmised, oskused ja hoiakud lõimituna teistes õppeainetes omandatuga on aluseks sisemiselt motiveeritud elukestvale õppimisele. Loodusaineid õpetades kasvatatakse õpilaste teadlikkust karjäärivõimalustest ning vahendatakse neile teavet edasiõppimisvõimaluste kohta loodusteaduslikel erialadel.
Läbivat teemat „Teabekeskkond“ käsitletakse seonduvalt eri infoallikatest teabe kogumise, teabe kriitilise hindamise ning kasutamisega.
Loodusained toetavad läbivat teemat „Tehnoloogia ja innovatsioon“ IKT rakendamise kaudu aineõpetuses.
Teema „Tervis ja ohutus“. Loodusainete õppimine aitab õpilastel mõista tervete eluviiside ja tervisliku toitumise tähtsust ning mõista keskkonna ja tervise seoseid. Teoreetilise aluse õigele tervisekäitumisele annavad eelkõige bioloogia ja keemia. Loodusainete õppimine praktiliste tööde kaudu arendab õpilaste oskust rakendada ohutusnõudeid.
Teema „Väärtused ja kõlblus“. Loodusteaduslike teadmiste ja oskuste alusel kujunevad elu ning elukeskkonna säilitamiseks vajalikud väärtushinnangud.
Läbiva teema „Kodanikualgatus ja ettevõtlikkus“ elluviimist toetavad loodusained eelkõige keskkonnateemade õpetamise kaudu. Kodanikuõiguste ja -kohustuse tunnetamine seostub keskkonnaküsimustega.
Läbiv teema „Kultuuriline identiteet“ lõimub loodusteaduste kaudu, mis moodustavad teatud osa kultuurist, kuhu on oma panuse andnud ka Eestiga seotud loodusteadlased. Maailma kultuuriline mitmekesisus lõimub rahvastikuteemadega geograafias.
- Loodusõpetus
1) tunneb huvi looduse vastu, huvitub looduse uurimisest ja loodusainete õppimisest;
2) oskab sihipäraselt vaadelda loodusobjekte, teha praktilisi töid ning esitada tulemusi;
3) rakendab loodusteaduslikke probleeme lahendades teaduslikku meetodit õpetaja juhendamisel;
4) omab teadmisi looduslikest objektidest ja nähtustest ning elusa ja eluta keskkonna seostest;
5) mõistab inimtegevuse ja looduskeskkonna seoseid, näitab üles empaatiat ümbritseva suhtes ning väljendab hoolivust ja respekti kõigi elusolendite suhtes;
6) oskab leida loodusteaduslikku infot, mõistab loetavat ja oskab luua lihtsat loodusteaduslikku teksti;
7) rakendab õpitud loodusteaduste- ning tehnoloogiaalaseid teadmisi ja oskusi igapäevaelus;
8) väärtustab elurikkust ja säästvat arengut.
7.2. Õppeaine kirjeldusLoodusõpetus on integreeritud õppeaine, mis kujundab baasteadmised ja -oskused teiste loodusteadusainete (bioloogia, füüsika, loodusgeograafia, keemia) õppimiseks ning paneb aluse loodusteaduste- ja tehnoloogiaalase kirjaoskuse kujunemisele. Loodusõpetuses omandatud teadmised, oskused ja hoiakud lõimituna teistes õppeainetes omandatuga on aluseks seesmiselt motiveeritud elukestvale õppele.
Loodusteaduste- ja tehnoloogiaalase kirjaoskuse kujundamine loodusõpetuses seostub järgmiste põhivaldkondadega:
1) loodusteaduslikud teadmised – hõlmavad nii loodusteadustealaseid teadmisi (teadmised loodusest, arusaamine põhilistest loodusteaduslikest kontseptsioonidest ja teooriatest) kui ka teadmisi loodusteaduste kohta (teaduslik uurimine, teaduslikud seletused, loodusteaduste ja tehnoloogia olemus);
2) praktilised oskused ja loodusteadusliku meetodi rakendamine – oskus sõnastada teadusküsimusi või -hüpoteese, mida on võimalik katse teel kontrollida; kavandada katseid andmete kogumiseks; teha praktilisi töid, kasutades mõõteriistu ja katseseadmeid ohutult; analüüsida andmeid; teha järeldusi tulemuste ja teaduslike arusaamade põhjal; sõnastada üldistusi ning esitada tulemusi;
3) loodusteaduslike küsimustega tegelemist toetavad hoiakud ja väärtushinnangud – usk oma võimekusse ja enesekindlus loodusainete õppimisel; huvi loodusteaduste õppimise ja loodusteadusliku karjääri vastu; valmisolek tegelda loodusteaduslike küsimustega ja oskus rakendada loodusteaduslikke ning tehnoloogiaalaseid teadmisi ja oskusi igapäevaelu probleemide lahendamisel; vastutuse võtmine säästva arengu eest.
Loodusõpetuse õppimisel on õpilaste peamisteks tunnetusobjektideks looduse objektid, nähtused ja protsessid ning nendevahelised seosed. Loodusõpetuse õppimise kaudu kujuneb õpilastel arusaam loodusest kui tervikust. Loodusõpetuses pannakse alus looduslike objektide ja nendevaheliste seoste märkamise oskusele. Õpitakse mõistma looduse toimimise seaduspärasusi, inimese sõltuvust looduskeskkonnast ning inimtegevuse mõju looduskeskkonnale. Loodusõpetust õppides kujuneb arusaam, et igal nähtusel on põhjus ja igasugune muutus looduses kutsub esile teisi muutusi, mis võivad olla soovitud või soovimatud. Omandatakse positiivne hoiak kõige elava suhtes. Arendatakse tahet ja valmisolekut kaitsta looduskeskkonda ning kujundatakse säästvaid väärtushinnanguid ja hoiakuid.
Loodusõpetus arendab kriitilist ja loovat mõtlemist – õpilane õpib eesmärgistatult märkama ja vaatlema, küsimusi esitama, andmeid koguma ja süstematiseerima, analüüsima ning järeldusi ja üldistusi tegema; õpilane õpib leidma probleemidele alternatiivseid lahendusi ning prognoosima erinevate lahendusviiside ja otsuste tagajärgi. Loodusõpetus toetab kirjutamise, lugemise, teksti mõistmise ja nii suulise kui ka kirjaliku teksti loomise oskuste arengut.
Õppetöö läbiviimisel orienteerutakse looduse vahetule kogemisele ning eakohastele tegevustele. Oluline on õpilaste praktiline tegevus looduse objektidega või nende mudelitega. Õppeprotsessi planeerimisel lähtutakse püstitatud probleemide teaduslikkusest ja nende olulisusest õpilastele. Õpikeskkond on valdavalt aktiivne, õpilaskeskne ja probleemipõhine. Õpe on seotud igapäevaeluga ning on õpilase jaoks relevantne. Olulist tähelepanu pööratakse sisemise õpimotivatsiooni kujunemisele.
I kooliastmes õpitakse tundma põhiliselt lähiümbrust ning igapäevaelu nähtusi. Uusi teadmisi ja oskusi kujundades keskendutakse peamiselt looduse vahetule kogemisele ning praktilisele tegevusele. Kooliastme lõpuks jõutakse loodusnähtuste kirjeldamiselt lihtsamate seoste loomiseni ja järelduste tegemiseni. Kujuneb huvi looduse vastu ning oskus looduses käituda. I kooliastmes võib kasutada aineõpetusliku tööviisi kõrval üld- ja aineõpetuse kombineeritud varianti. Peamiste praktiliste tegevustena, mis tagavad kooliastme õpitulemuste saavutamise, tehakse uurimuslikke ja praktilisi töid: objektide, sh looduslike objektide vaatlemist, võrdlemist, rühmitamist, mõõtmist, katsete tegemist; kollektsiooni koostamist ning plaani kasutamist.
II kooliastmes arendatakse edasi loodusteaduslikke uurimisoskusi. Kujuneb oskus teaduslikult ja loovalt mõelda ning probleeme lahendada, sõnastada katse abil kontrollitavaid väiksema mahuga teadusküsimusi või -hüpoteese. Kujunevad keskkonnahoiakud.
III kooliastmes õpitakse objekte ja nähtusi kvantitatiivselt kirjeldama ning süvendatakse informatsiooni analüütilise töötlemise oskusi. Jätkuvalt kujundatakse pädevusi, et sügavamalt mõista loodusainetes käsitletavaid nähtusi ja meetodeid.
II ja III kooliastmes on tähtis hoida õpilaste õpimotivatsiooni, kujundada huvi loodusteaduste õppimise ja loodusteadustega seotud elukutsete vastu ning arusaamu loodusteaduste ja tehnoloogia tähtsusest meie igapäevaelus. Õpikeskkond peab võimaldama õpilastel olla loovad. Oluline on planeerida õpilaste huvidest ja kogemustest lähtuvaid uurimuslikke õppeülesandeid. Uurimisoskusi arendades pööratakse eraldi tähelepanu uuringute planeerimisele ja tegemisele ning tulemuste analüüsile, tõlgendamisele ja esitamisele. Lisaks praktilisele ja uurimuslikule tegevusele lahendatakse mitmesuguseid teoreetilisi ülesandeid, mis tagavad kõrgemat järku mõtlemisoskuste arengu. Koduste töödega kinnistatakse klassis õpitut ning rakendatakse klassis omandatud teadmust igapäevaelu tegevustes. Hoiakuliste pädevuste kujundamiseks rakendatakse erinevaid õppemeetodeid, sh situatsiooni- ja rollimänge.
7.3. 1.klass
Õpitulemused
1) eristab elusat ja elutut,
2) oskab õpetaja juhendamisel vaadelda, erinevusi ja sarnasusi märgata ning objekte
kirjeldada, tunnuste alusel rühmitada
3) oskab mõõta aega ( aastaajad, öö, päev, ööpäev, tund, nädal)
4) teab soojusallikaid
5) mõistab, et elu Maal sõltub Päikesest
6) tunneb ja oskab kirjeldada kodu- ja metsloomi
7) märkab muutusi taime ja loomariigis vastavalt sesoonsusele
8) teab oma kodukoha asukohta Eesti kaardil
9) oskab kirjeldada oma kooliteed
Õppesisu
1) Inimese meeled ja avastamine
2) Elus ja eluta. Asjad ja materjalid. Vedelikud ja tahked ained.
3) Aastaajad
4) Aastaaegade vaheldumine looduses seoses soojuse ja valguse muutumisega.
5) Taimed, loomad ja seened erinevatel aastaaegadel.
6) Minu kodukoht Eestis
7) Tutvumine plaanide, kaartide ja piltidega.
8) Koolitee kujutamine plaanil.
9) Kodukoha loodus, taimed ja loomad.
10)Tutvumine kodu(kooli)ümbrusega õppekäikudel.
7.4. 2.klass
Õpitulemused
- õpilane tunneb huvi looduse vastu
- oskab leida lihtsamaid seoseid looduses
- oskab õpitud loomi ja taimi rühmitada, teha järeldusi
- oskab kasutada õpitud mõisteid
- leiab vastuseid etteantud probleemidele, kasutab kirjandust, kogub andmeid
- tunneb koduümbruse loodust
- oskab teha ilmavaatlust
- teab, et inimene muudab oma tegevusega loodust ning peab seetõttu olema vastutustundlik
Õppesisu
- Mets-lehtpuud, okaspuud; põõsad (sh kääbuspõõsad); puhmad; park
- Vee ringlemine; ilm-ilmastikunähtused, ilm ja tervis
- Loomad-looma kirjeldamine; loomapark (põder, metssiga, hunt, pruunkaru)
- Inimene-inimkeha
- Aed-rohttaimed; ühe- ja mitmeaastased taimed; aialoomad; botaanikaaed; aed kui keskkond
- Põld-teraviljad
- Koduloomad; meierei
- Soo-soos elavad loomad; veekogud, veetaimed, veeloomad
7.5. 3.klass
Õpitulemused
Väärtused ja hoiakud
1) tunneb huvi looduse ja selle uurimise vastu ning kasutab julgelt loovust ja fantaasiat;
2) mõistab, et inimene on osa loodusest ning inimeste elu sõltub loodusest; suhtub loodusesse
säästvalt;
3) märkab looduse ilu ja erilisust ning väärtustab oma kodukoha elurikkust ja maastikulist
mitmekesisust;
4) hoolib elusolenditest ja nende vajadustest;
5) liigub looduses turvaliselt, kahjustamata loodusväärtusi ja iseennast.
Uurimisoskused
1) teeb lihtsamaid loodusvaatlusi ning uurimuslikke tegevusi;
2) sõnastab oma meelte abil saadud kogemusi ning nähtuste ja objektide omadusi;
3) teeb lihtsate vahenditega praktilisi töid, järgides juhendeid ja ohutusnõudeid;
4) vormistab vaatlusinfo, teeb järeldusi ning esitleb neid;
5) kasutab õppetekstides leiduvaid loodusteaduslikke mõisteid suulises ja kirjalikus kõnes;
6) kasutab õpitud loodusteaduslikke teadmisi ja oskusi igapäevaelus otsuseid tehes.
Loodusvaatlused
1) teeb ilmavaatlusi, iseloomustab ilma ning valib ilmale vastava välisriietuse;
2) kirjeldab looduslikke ja tehislikke objekte erinevate meeltega saadud teabe alusel;
3) märkab muutusi looduses ning seostab neid aastaaegade vaheldumisega;
4) toob näiteid erinevate organismide eluavalduste ja omavaheliste seoste kohta erinevatel
aastaaegadel;
5) toob näiteid looduses toimuvate aastaajaliste muutuste tähtsuse kohta inimese elus;
6) tunneb kodukoha levinumaid taime- ja loomaliike;
7) käitub loodushoidlikult ning järgib koostegutsemise reegleid.
Loodusnähtused
1) eristab elus- ja eluta looduse objekte ja nähtusi ning vaatleb, nimetab, kirjeldab ja rühmitab
neid;
2) eristab tahkeid ja vedelaid aineid ning omab ohutunnet tundmatute ainete vastu;
3) teeb juhendi järgi lihtsamaid praktilisi töid, järgides ohutusnõudeid;
4) kaalub kehi, mõõdab temperatuuri ja pikkusi korrektselt, valides sobivaid mõõtmisvahendeid;
5) selgitab kompassi töö põhimõtet, toetudes katsele magnetiga;
6) teeb katsega kindlaks elektrit juhtivad ja mittejuhtivad ained ning rakendab saadud
teadmisi elektririistade ohutul kasutamisel;
7) oskab ette näha liikumisega seotud ohuolukordi; teab, millest sõltub liikuva keha
peatamise aeg ja teepikkus.
Organismide mitmekesisus ja elupaigad
1) kirjeldab taimede, loomade ja seente välisehitust, seostab seda elukeskkonnaga ning toob
näiteid nende tähtsuse kohta looduses;
2) eristab seeni, taimi ja loomi toitumise, kasvamise ning liikumisvõime järgi;
3) teab, et ühte liiki kuuluvad organismid on sarnased;
4) eristab kala, kahepaikset, roomajat, lindu ja imetajat ning selgrootut, sh putukat;
5) kirjeldab õpitud loomaliikide eluviise ja elupaiku;
6) eristab õistaime, okaspuud, sõnajalg- ja sammaltaime;
7) teab seente mitmekesisust, eristab söödavaid ja mürgiseid kübarseeni ning oskab vältida
mürgiste seentega seotud ohtusid;
8) arvestab taimede ja loomade vajadusi ning suhtub neisse vastutustundlikult;
9) toob näiteid erinevate organismide seoste kohta looduses ning koostab õpitud liikidest
lihtsamaid toiduahelaid;
10) tunneb põhjalikult ühte taime-, seene- või loomaliiki, tuginedes koostatud uurimuslikule
ülevaatele.
Inimene
1) kirjeldab inimese välisehitust, kasutades mõõtmistulemusi;
2) järgib tervisliku toitumise põhimõtteid ja hügieeninõudeid ning väärtustab tervislikke
eluviise;
3) teadvustab inimese vajadusi, tarbib vastutustundlikult, väldib enda ja teiste tervise
kahjustamist ning toimib keskkonda hoidvalt;
4) toob näiteid, kuidas inimene sõltub loodusest ning muudab oma tegevusega loodust;
5) võrdleb inimeste elu maal ja linnas.
Plaan ja kaart
1) saab aru lihtsast plaanist või kaardist ning leiab kooliümbruse plaanilt tuttavaid objekte;
2) mõistab, et kaardi järgi on võimalik tegelikkust tundma õppida;
3) näitab Eesti kaardil oma kodukohta, suuremaid kõrgustikke, saari, poolsaari, lahtesid,
jõgesid, järvi ja linnu;
4) määrab kompassi abil põhja- ja lõunasuunda;
5) kirjeldab Eesti kaardi järgi objektide asukohti, kasutades ilmakaari.
Õppesisu
- Taimed. Liigirikkus. Seened. Samblikud. Ravimtaimed. Mürktaimed. Taimede tähtsus.
- Loomad. Bakterid. Selgrootud loomad. Selgroogsed loomad. Kalad ja kahepaiksed. Roomajad .Linnud. Imetajad.
- Loomade eluviisid. Eri liiki organismide kooselu. Toiduahel, toiduvõrk.
- Liikumine. Kiirus. Elekter. Magnetid. Kompass.
- Ilmakaared: põhiilmakaared, vaheilmakaared. Plaan. Leppemärgid. Kaart ja kaardi legend. Eesti kaart.
7.6. 4.klass
Õpitulemused
Elu mitmekesisus Maal
1) oskab kasutada valgusmikroskoopi;
2) teab, et kõik organismid koosnevad rakkudest;
3) selgitab ühe- ja hulkraksete erinevust;
4) nimetab bakterite eluavaldusi ning tähtsust looduses ja inimese elus;
5) võrdleb taimede, loomade, seente ja bakterite eluavaldusi;
6) toob näiteid taimede ja loomade kohastumise kohta kõrbes, vihmametsas, mäestikes ning jäävööndis.
Inimene
1) nimetab inimese elundkondade tähtsamaid elundeid, kirjeldab nende ülesandeid ja talitluse üldisi põhimõtteid ning vastastikuseid seoseid;
2) teab, et inimene ja tema eellased kuuluvad loomariiki;
3) seostab inimese ja teiste organismide elundeid nende funktsioonidega;
4) võrdleb inimest selgroogsete loomadega;
5) analüüsib lihtsa katse või mudeli järgi inimese elundi või elundkonna talitust;
6) toob näiteid taimede, loomade, seente ja bakterite tähtsuse kohta inimese elus;
7) põhjendab tervisliku eluviisi põhimõtteid ning koostab tervisliku päevamenüü.
Õppesisu
Elu mitmekesisus Maal.
Organismide mitmekesisus: ühe- ja hulkraksed organismid. Organismide eluavaldused: toitumine, hingamine, paljunemine, kasvamine, arenemine, reageerimine keskkonnatingimustele. Elu erinevates keskkonnatingimustes. Elu areng Maal.
Mõisted: rakk, üherakne organism, bakter, hulkrakne organism, toitumine, hingamine, paljunemine, kasvamine, arenemine, keskkonnatingimused, kõrb, vihmamets, mäestik, jäävöönd, kivistised, hiidsisalikud ehk dinosaurused.
Praktilised tööd
1. Erinevate rakkude vaatlemine ja võrdlemine.
2. Raku mudeli ehitamine või uurimine multimeedia materjalide abil.
3. Seemnete idanemise uurimine erinevates keskkonnatingimustes.
4. Taimede ja loomade kohanemise uurimine muutuvates keskkonnatingimustes.
5. Organismide eluavalduste uurimine looduses.
Inimene.
Inimese ehitus: elundid ja elundkonnad. Elundkondade ülesanded. Organismi terviklikkus. Tervislikud eluviisid. Inimese põlvnemine. Inimese võrdlus selgroogsete loomadega. Taimed, loomad, seened ja mikroorganismid inimese kasutuses.
Mõisted: elund, kude, elundkond, nahk, lihased, luustik, süda, veresoon, arter, veen, kopsud, maks, magu, soolestik, peensool, jämesool, pärak, meeleelundid, närvid, peaaju, seljaaju, munandid, munasarjad, emakas, viljastumine, näärmed, neerud.
Praktilised tööd
1. Elundi mudeli valmistamine ja/või talitluse uurimine.
2. Katsed ja laboritööd inimese elundite talituse uurimiseks.
3. Ülevaate koostamine inimese seosest ühe taime-, looma-, seeneliigi või bakterirühmaga.
4. Menüü analüüsimine, lähtudes tervisliku toitumise põhimõtetest.
7.7. 5.klass
Õpitulemused
Vesi kui aine, vee kasutamine
1) kirjeldab vee olekuid, nimetab jää sulamis-, vee külmumis- ja keemistemperatuuri;
2) teeb juhendi järgi vee omaduste uurimise ja vee puhastamise katseid;
3) selgitab põhjavee kujunemist ja võrdleb katse abil erinevate pinnaste vee läbilaskvust;
4) kirjeldab joogivee saamise võimalusi ning põhjendab vee säästliku tarbimise vajadust;
5) toob näiteid inimtegevuse mõju ja reostumise tagajärgede kohta veekogudele.
Jõgi ja järv. Vesi kui elukeskkond
1) kirjeldab loodusteadusliku meetodi rakendamist veekogu uurimisel;
2) oskab läbi viia loodusteaduslikku uurimust veekogu kohta ja esitada uurimistulemusi;
3) nimetab ning näitab kaardil Eesti suuremaid jõgesid ja järvi;
4) iseloomustab ja võrdleb kaardi ning piltide järgi etteantud jõgesid (paiknemine, lähe ja
suue, lisajõed, languse ja voolukiiruse seostamine);
5) iseloomustab vett kui elukeskkonda, kirjeldab elutingimuste erinevusi jõgedes ja järvedes
ning selgitab vee ringlemise tähtsust järves;
6) kirjeldab jõe ja järve elukooslust, nimetab jõgede ja järvede tüüpilisemaid liike;
7) toob näiteid taimede ja loomade kohastumise kohta eluks vees ja veekogude ääres;
8) koostab uuritud veekogu toiduahelaid/toiduvõrgustikke.
Õhk
1) mõõdab õues õhutemperatuuri, hindab pilvisust ja tuule kiirust ning määrab pilvetüüpe ja
tuule suunda;
2) võrdleb ilmakaardi järgi ilma (temperatuur, tuule suund, kiirus, pilvisus ja sademed) Eesti
erinevates osades;
3) iseloomustab graafiku põhjal kuu keskmisi temperatuure ja sademete hulka ning tuuleroosi
abil valdavaid tuuli Eestis;
4) kirjeldab pildi või skeemi järgi veeringet;
5) iseloomustab õhku kui elukeskkonda ning kirjeldab elutingimuste erinevusi vees ja õhus;
6) selgitab hapniku rolli põlemisel, kõdunemisel ja organismide hingamisel ning hapniku
tähtsust organismidele;
7) teab, et süsihappegaas tekib põlemisel, kõdunemisel ja organismide hingamisel;
8) toob näiteid õhkkeskkonnaga seotud kohastumuste kohta loomadel ja taimedel;
9) nimetab õhu saastumise põhjusi ja tagajärgi ning toob näiteid, kuidas vältida õhu
saastumist.
Läänemeri elukeskkonnana
1) näitab kaardil Läänemere-äärseid riike ning suuremaid lahtesid, väinu, saari ja poolsaari;
2) võrdleb ilmakaartide, graafikute ja tabelite järgi rannikualade ning sisemaa temperatuure;
3) iseloomustab Läänemere-äärset asustust ja inimtegevust õpitud piirkonna näitel;
4) iseloomustab Läänemerd kui ökosüsteemi;
5) selgitab Läänemere vähese soolsuse põhjusi ja riimveekogu elustiku eripära;
6) võrdleb organismide elutingimusi järves ja meres;
7) kirjeldab erinevate vetikate levikut Läänemeres;
8) määrab lihtsamate määramistabelite järgi Läänemere selgrootuid ja selgroogseid;
9) koostab Läänemerele iseloomulikke toiduahelaid või -võrgustikke;
10) selgitab Läänemere reostumise põhjusi ja kaitsmise võimalusi.
Õppesisu
Vesi kui aine, vee kasutamine
Vee omadused. Vee olekud ja nende muutumine. Vedela ja gaasilise aine omadused. Vee
soojuspaisumine. Märgamine ja kapillaarsus. Põhjavesi. Joogivesi. Vee kasutamine. Vee
reostumine ja kaitse. Vee puhastamine.
Mõisted: aine, tahkis, vedelik, gaas, aurumine, veeldumine, tahkumine, sulamine,
soojuspaisumine, märgamine, kapillaarsus, aine olek, kokkusurutavus, voolavus, lenduvus,
põhjavesi, allikas, joogivesi, setitamine, sõelumine, filtrimine.
Praktilised tööd
1. Vee omaduste uurimine (vee oleku muutumine; vee soojuspaisumine; vee liikumine
soojendamisel; märgamine; kapillaarsus).
2. Erineva vee võrdlemine.
3. Vee liikumine erinevates pinnastes.
4. Vee puhastamine erinevatel viisidel.
5. Vee kasutamise uurimine kodus või koolis.
Jõgi ja järv. Vesi kui elukeskkond
Loodusteaduslik uurimus. Veekogu kui uurimisobjekt. Eesti jõed. Jõgi ja selle osad. Vee
voolamine jões. Veetaseme kõikumine jões. Eesti järved, nende paiknemine. Taimede ja loomade
kohastumine eluks vees. Jõgi elukeskkonnana. Järvevee omadused. Toitainete sisaldus järvede
vees. Elutingimused järves. Jõgede ja järvede elustik. Toiduahelate ja toiduvõrgustike
moodustumine tootjatest, tarbijatest ning lagundajatest. Jõgede ja järvede tähtsus, kasutamine ning
kaitse. Kalakasvatus.
Mõisted: jõgi, jõesäng, suue, lähe, peajõgi, lisajõgi, jõestik, jõe langus, voolukiirus, kärestik, juga,
suurvesi, madalvesi, järv, umbjärv, läbivoolujärv, rannajärv, tootjad, tarbijad, lagundajad,
toiduahel, toiduvõrgustik, hõljum, rohevetikas, vesikirp, veeõitsemine, kaldataim, veetaimed,
lepiskala, röövkala.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Loodusteaduslik uurimus kodukoha veekogu näitel: probleemi püstitamine ja uurimisküsimuste
esitamine, andmete kogumine, analüüs ning tulemuste üldistamine ja esitamine.
2. Kahe Eesti jõe või järve võrdlemine kaardi ning teiste infoallikate järgi.
3. Veeorganismide määramine lihtsamate määramistabelite põhjal.
4. Vesikatku elutegevuse uurimine.
5. Tutvumine eluslooduse häältega, kasutades audiovisuaalseid materjale.
Õhk
Õhu tähtsus. Õhu koostis. Õhu omadused. Õhutemperatuur ja selle mõõtmine. Õhutemperatuuri
ööpäevane muutumine. Õhu liikumine soojenedes. Õhu liikumine ja tuul. Kuiv ja niiske õhk.
Pilved ja sademed. Veeringe. Ilm ja ilmastik. Sademete mõõtmine. Ilma ennustamine.
Hapniku tähtsus looduslikes protsessides: hingamine, põlemine ja kõdunemine. Õhk
elukeskkonnana. Organismide kohastumine õhkkeskkonnaga. Õhu saastumise vältimine.
Mõisted: õhkkond, õhk, gaas, hapnik, süsihappegaas, lämmastik, tuul, tuule kiirus, tuule suund,
kondenseerumine, pilved, sademed, veeringe, ilm, ilmastik, hingamine, põlemine, kõdunemine,
tolmlemine.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Õhu omaduste ja koostise uurimine: küünla põlemine suletud anumas; õhu kokkusurutavus;
õhu paisumine soojenedes, veeauru kondenseerumine.
2. Temperatuuri mõõtmine, pilvisuse ja tuule suuna määramine ning tuule kiiruse hindamine.
3. Erinevate Eesti piirkondade ilma võrdlemine EMHI kodulehe ilmakaartide järgi.
Läänemeri elukeskkonnana
Vesi Läänemeres – merevee omadused. Läänemere asend ja ümbritsevad riigid, suuremad lahed,
väinad, saared, poolsaared. Läänemere mõju ilmastikule. Läänemere rannik. Elutingimused
Läänemeres. Mere, ranniku ja saarte elustik ja iseloomulikud liigid ning nendevahelised seosed.
Mere mõju inimtegevusele ja rannaasustuse kujunemisele. Läänemere reostumine ja kaitse.
Mõisted: vee soolsus, segu, lahus, lahusti, riimvesi, rannajoon, rand, rannik, laug- ja järskrannik,
maa- ja merebriis, rohevetikad, pruunvetikad, punavetikad, põhjaloomastik, siirdekala,
rannikulinnud.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Erineva soolsusega lahuste tegemine, et võrrelda Läänemere ja maailmamere soolsust. Soolase
vee aurustamine.
2. Läänemere kaardi joonistamine mälu järgi (kujutluskaart).
3. Läänemere, selle elustiku, rannikuasustuse ja inimtegevuse iseloomustamine erinevate
teabeallikate abil.
4. Õlireostuse mõju uurimine elustikule.
5. Läänemere probleemide analüüsimine, tuginedes erinevatele allikatele.
7.8. 6.klass
Õpitulemused
Pinnavormid ja pinnamood
1) kirjeldab samakõrgusjoonte järgi pinnavormi kuju, absoluutset ja suhtelist kõrgust ning
nõlvade kallet
2) kirjeldab kaardi järgi oma kodumaakonna ja Eesti pinnamoodi, nimetades ning näidates
pinnavorme kaardil;
3) toob näiteid mandrijää mõju kohta Eesti pinnamoe kujunemisele;
4) selgitab pinnamoe mõju inimtegevusele ja toob näiteid inimtegevuse mõju kohta
koduümbruse pinnamoele.
Muld elukeskkonnana
1) kirjeldab ja võrdleb erinevaid mullaproove, nimetades mulla koostisosi;
2) põhjendab katsega, et mullas on õhku ja vett;
3) selgitab muldade kujunemist ja mulla tähtsust looduses;
4) tunneb mullakaeves ära huumushorisondi;
5) kirjeldab huumuse teket ja selle osa aineringes.
Aed ja põld elukeskkonnana
1) selgitab fotosünteesi tähtsust orgaanilise aine tekkes;
2) kirjeldab mullaelustikku ning toob näiteid seoste kohta erinevate mullaorganismide vahel;
3) toob esile aia- ja põllukoosluse sarnasused ning selgitab inimese rolli nende koosluste
kujunemises;
4) tunneb õpitud kultuurtaimi ja rühmitab neid;
5) koostab õpitud liikidest toiduahelaid ja toiduvõrgustikke;
6) toob näiteid saagikust mõjutavate tegurite kohta;
7) võrdleb keemilist ja biotõrjet ning põhjendab, miks tasub eelistada mahepõllumajanduse
tooteid;
8) toob näiteid muldade kahjustumise põhjuste ja nende tagajärgede kohta;
9) toob näiteid põllumajandussaaduste osa kohta igapäevases toidus.
Asula elukeskkonnana
1) näitab kaardil Eesti maakonnakeskusi ja suuremaid linnu;
2) võrdleb erinevate teabeallikate järgi oma koduasulat mõne teise asulaga;
3) iseloomustab elutingimusi asulas ning toob näiteid inimkaaslejate loomade kohta;
4) koostab asulat iseloomustavaid toiduahelaid;
5) võrdleb keskkonnatingimusi maa-asulas ja linnas;
6) toob näiteid asula elustikku ja inimese tervist kahjustavate tegurite kohta;
7) hindab kodukoha õhu seisundit samblike esinemise põhjal;
8) teeb ettepanekuid keskkonnaseisundi parandamiseks koduasulas.
Mets elukeskkonnana
1) kirjeldab metsa kui ökosüsteemi, sh keskkonnatingimusi metsas;
2) võrdleb männi ja kuuse kohastumusi;
3) iseloomustab ja võrdleb peamisi metsatüüpe kasvutingimuste järgi;
4) võrdleb metsatüüpide erinevates rinnetes kasvavaid taimi;
5) koostab metsakooslust iseloomustavaid toiduahelaid ja toiduvõrgustikke;
6) selgitab, kuidas kaitsta elurikkust metsas;
7) selgitab loodus- ja majandusmetsade kujunemist, nimetab säästva metsanduse põhimõtteid.
Soo elukeskkonnana
1) iseloomustab kaardi järgi soode paiknemist Eestis ja oma kodumaakonnas;
2) oskab põhjendada Eesti sooderohkust;
3) selgitab soode kujunemist ja arengut;
4) seostab raba kui elukeskkonna eripära turbasambla ehituse ja omadustega;
5) võrdleb taimede kasvutingimusi madalsoos ja rabas;
6) koostab soo kooslust iseloomustavaid toiduahelaid;
7) selgitab soode tähtsust ja kaitse vajadust.
Eesti loodusvarad
1) nimetab taastuvaid ja taastumatuid loodusvarasid Eestis ning toob nende kasutamise
näiteid;
2) oskab eristada graniiti, paekivi, põlevkivi, liiva, kruusa, savi ja turvast;
3) toob näiteid taastuvenergia tootmise ja kasutamise võimaluste kohta oma kodukohas;
4) selgitab mõistliku tarbimise vajadust, lähtudes seosest loodusvarad – tarbimine – jäätmed.
Loodus- ja keskkonnakaitse Eestis
1) selgitab looduskaitse vajalikkust, toob näiteid kaitsealade, kaitsealuste liikide ja
üksikobjektide kohta;
2) iseloomustab kaardi järgi kaitsealade paiknemist Eestis, sh oma kodukohas;
3) põhjendab niidu kui Eesti liigirikkaima koosluse elurikkust ja kaitsmise vajalikkust;
4) selgitab keskkonnakaitse vajalikkust;
5) põhjendab olmeprügi sortimise ja töötlemise vajadust ning sordib olmeprügi;
6) analüüsib enda ja oma pere tarbimist ning hindab selle mõju keskkonnale;
7) toob näiteid kodukoha ja Eesti keskkonnaprobleemide kohta ning pakub nende
lahendamise võimalusi.
Õppesisu
Pinnavormid ja pinnamood
Pinnavormid, nende kujutamine kaardil. Kodukoha ja Eesti pinnavormid ning pinnamood.
Suuremad kõrgustikud, madalikud ja tasandikud, Põhja-Eesti paekallas. Mandrijää osa pinnamoe
kujunemises. Pinnamoe mõju inimtegevusele ja inimese kujundatud pinnavormid.
Mõisted: pinnavorm, küngas, org, nõgu, mägi, nõlv, jalam, samakõrgusjoon, suhteline ja
absoluutne kõrgus, kõrgustik, tasandik, madalik, paekallas, pinnamood, mandrijää, voor, moreen,
rändrahn.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Künka mudeli koostamine ning künka kujutamine kaardil samakõrgusjoontega.
2. Koduümbruse pinnavormide ja pinnamoe iseloomustamine.
Muld elukeskkonnana
Mulla koostis. Muldade teke ja areng. Mullaorganismid. Aineringe. Mulla osa kooslustes.
Mullakaeve. Vee liikumine mullas.
Mõisted: muld, aineringe, kivimite murenemine, mulla tahke osa, mullasõmerad, mullaõhk,
mullavesi, huumus, huumushorisont, liivmuld, savimuld.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Mullaproovide võtmine, kirjeldamine ja võrdlemine. Komposti valmistamine.
2. Mulla vee- ja õhusisalduse katseline kindlaksmääramine.
3. Mulla ja turba võrdlemine.
4. Mullakaeve kirjeldamine ühe õpitava koosluse (aia, põllu, metsa, niidu) näitel.
Aed ja põld elukeskkonnana
Mulla viljakus. Aed kui kooslus. Fotosüntees. Aiataimed. Viljapuu- ja juurviljaaed, iluaed. Põld
kui kooslus. Keemilise tõrje mõju loodusele. Mahepõllundus. Inimtegevuse mõju mullale. Mulla
reostumine ja hävimine. Mulla kaitse.
Mõisted: fotosüntees, orgaaniline aine, väetis, viljavaheldus, liblikõielised, mügarbakterid,
sümbioos, kultuurtaim, umbrohi, kahjurid, taimehaigused, keemiline tõrje, biotõrje,
mahepõllumajandus, köögi- ja puuvili, sort, maitsetaim, ravimtaim, iluaed.
Praktilised tööd
1. Komposti tekkimise uurimine.
2. Ühe aia- või põllutaimega seotud elustiku uurimine.
3. Aia- ja põllukultuuride iseloomustamine ning võrdlemine, kasutades konkreetseid näidisobjekte
või veebipõhiseid õppematerjale.
4. Uurimus aia- ja põllusaaduste osast igapäevases menüüs või uurimus ühe
põllumajandussaaduse (sh loomakasvatussaaduse) töötlemisest toiduaineks.
Asula elukeskkonnana
Elukeskkond maa-asulas ja linnas. Eesti linnad. Koduasula plaan. Elutingimused asulas. Taimed ja
loomad asulas.
Mõisted: tehiskooslus, asula plaan, parasiit, inimkaasleja loom, prahitaim, park.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Eestit või oma kodumaakonda tutvustava ülevaate koostamine.
2. Õppekäik asula elustikuga tutvumiseks.
3. Keskkonnaseisundi uurimine koduasulas.
4. Minu unistuste asula – keskkonnahoidliku elukeskkonna mudeli koostamine.
Mets elukeskkonnana
Elutingimused metsas. Mets kui elukooslus. Eesti metsad. Metsarinded. Nõmme-, palu-, laane- ja
salumets. Eesti metsade iseloomulikud liigid, nendevahelised seosed. Metsade tähtsus ja
kasutamine. Puidu töötlemine. Metsade kaitse.
Mõisted: ökosüsteem, põlismets, loodusmets, majandusmets, jahiulukid, sõralised, tippkiskja,
metsarinded, metsatüübid: nõmmemets, palumets, salumets, laanemets.
Praktilised tööd:
1. Tutvumine metsa kui koosluse ja selle elustikuga.
2. Eesti metsade valdavate puuliikide võrdlemine, kasutades näidisobjekte või veebipõhiseid
õppematerjale.
3. Uurimus: mets igapäevaelus / metsaga seotud tarbeesemed.
Soo elukeskkonnana
Soo elukeskkonnana. Soode teke ja paiknemine. Soode areng: madalsoo, siirdesoo ja raba. Elutingimused
soos. Soode elustik. Soode tähtsus. Turba kasutamine. Kütteturba tootmise tehnoloogia.
Mõisted: madalsoo, siirdesoo, raba, älves, laugas, turbasammal, turvas.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine:
1. Sookoosluse uurimine õppekäigu, mudelite või veebimaterjalide põhjal.
2. Turbasambla omaduste uurimine.
3. Kollektsiooni koostamine õppeekskursioonil.
4. Metsloomade tegutsemisjälgede uurimine
Eesti loodusvarad
Eesti loodusvarad, nende kasutamine ja kaitse. Loodusvarad energiaallikatena. Eesti maavarad,
nende kaevandamine ja kasutamine. Kaevanduste ja karjääride kasutamisega seotud
keskkonnaprobleemid.
Mõisted: loodusvarad, taastuvad ja taastumatud loodusvarad, maavarad, setted, liiv, kruus, savi,
turvas, kivim, lubjakivi, graniit, põlevkivi, karjäär, maa-alune kaevandus, energia, soojus- ja
elektrienergia.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Setete ja kivimite iseloomustamine ning võrdlemine.
2. Perekonna/kooli energiatarbimise uurimus.
3. Ülevaate koostamine loodusvarade kasutamisest oma kodukohas.
Loodus- ja keskkonnakaitse Eestis
Inimese mõju keskkonnale. Looduskaitse Eestis. Bioloogilise mitmekesisuse kaitse. Kaitsealad.
Niit kui Eesti liigirikkaim kooslus. Kodukoha looduskeskkonna muutumine inimtegevuse
tagajärjel. Jäätmekäitlus. Säästev tarbimine.
Mõisted: looduskaitse, bioloogiline mitmekesisus, looduslik niit, kultuurniit, puisniit,
pärandkooslus, keskkonnakaitse, jäätmed, ökomärgis, kaitsealused üksikobjektid, kaitsealad:
looduskaitsealad, rahvuspargid, maastikukaitsealad.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Kodukoha ettevõtte keskkonnamõju uurimine või ülevaate koostamine kodukoha ühest
keskkonnaprobleemist.
2. Individuaalse tegevuskava koostamine keskkonnahoidlikuks käitumiseks.
3. Erinevate infoallikate põhjal ülevaate koostamine ühe kaitsealuse liigi või kaitseala kohta.
4. Õppekäik kaitsealale.
7.9. 7.klass
Õpitulemused
Kehade kvantitatiivne kirjeldamine
1) kirjeldab kehade omaduste iseloomustamist arvuliselt ja mõõtmise abil;
2) mõõdab või määrab keha pikkust, pindala, ruumala, massi ja aine tihedust.
Ained ja segud
1) teab, et kõik ained koosnevad osakestest: aatomitest, ioonidest või molekulidest ning molekulid koosnevad aatomitest;
2) oskab valmistada lahust ja kirjeldada aine lahustumist vees; toob näiteid lahustuvatest ainetest ja lahustest ning teab lahuste tähtsust looduses;
3) kirjeldab segude lahutamise võimalusi ja põhjendab valitud meetodeid.
Liikumine ja jõud
1) kirjeldab mehaanilist liikumist trajektoori ja kiiruse järgi, määrab keha liikumise kiiruse ning toob näiteid kehade liikumise kohta keskkonnas;
2) mõõdab või määrab keha kiirust ja keskmist kiirust, läbitud teepikkust ning raskusjõudu;
3) põhjendab keha liikumise kiiruse ja suuna muutumist jõu olemasoluga, toob näiteid igapäevaelust; põhjendab raskusjõust põhjustatud nähtusi;
4) esitab teepikkuse sõltuvuse ajast graafiliselt, eristades põhjuse-tagajärje seost.
Tahkis, vedelik, gaas
1) põhjendab aineosakeste vastastikmõjuga tahkiste kuju säilivust ja kõvadust, vedelike voolavust ning gaaside lenduvust;
2) põhjendab ainete iseeneslikku segunemist ja toob näiteid ainete iseenesliku segunemise kohta looduses;
3) kirjeldab soojuspaisumise olemust ning toob näiteid soojuspaisumise rakenduste ja tähtsuse kohta looduses.
Mehaaniline töö ja energia
1) vormistab ja lahendab arvutusülesandeid töö ja energia arvutamiseks, teisendades valemeid;
2) toob näiteid mehaanilise energia muundumise kohta;
3) määrab energiat ja tööd.
Soojusülekanne
1) põhjendab soojuse kandumist ühelt kehalt teisele soojusjuhtivuse, konvektsiooni ja kiirguse abil, toob näiteid soojusülekande praktilise rakenduse ja esinemise kohta looduses;
2) seostab aineosakeste soojusliikumist ja temperatuuri;
3) põhjendab energiasäästu vajadust ning toob näiteid soojuskao vähendamise võimaluste kohta;
4) toob näiteid päikesekiirguse kui alternatiivenergia kasutamise kohta.
Aine olekute muutumine
1) kirjeldab kaste, udu ja härmatise tekkimist;
2) rakendab seaduspärasusi: aine sulamiseks, aurumiseks ja sublimeerumiseks kulub soojust; tahkumisel, kondenseerumisel ja härmastumisel vabaneb soojust.
Õppesisu
Kehade kvantitatiivne kirjeldamine
Keha. Kehade omadusi. Mõõtmine. Mõõtemääramatus. Pikkuse, pindala ja ruumala mõõtmine. Kaalumine, mass. Aine tihedus. Näiteid kauguse mõõtmise kohta. Näiteid tihedusest põhjustatud nähtuste kohta.
Põhimõisted: mõõtmine, mõõtühik, mõõteriist, füüsikaline suurus, mõõtesilinder, pikkus, pindala, ruumala, mass, tihedus, gradueerimine.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Pikkuse mõõtmine.
2. Korrapärase kujuga keha pindala ja ruumala määramine mõõtmiste ja arvutuste kaudu.
3. Mittekorrapärase kujuga keha pindala määramine ühikruudu meetodil.
4. Mõõtenõu gradueerimine.
5. Mittekorrapärase kujuga keha ruumala määramine sukeldusmeetodil.
6. Kaalumine (massi mõõtmine).
7. Aine tiheduse määramine.
Ained ja segud.
Ained ja materjalid, nende omadused. Ainete koosnemine osakestest. Aatomi ja aatomituuma ehitus. Keemilised elemendid. Liht- ja liitained: nt vesinik, hapnik, süsinik, vesi ja süsihappegaas ning nende sümbolid ja molekulivalemid. Keemiline reaktsioon – uute ainete tekke protsess. Puhas aine. Ainete segu. Segud ja lahused: õhk kui segu, segunevad ja mittesegunevad vedelikud, tahkete ja gaasiliste ainete lahustumine vedelikes. Segust või lahusest ainete eraldamine. Tutvustada kasutatavaid laborinõusid ja vajalikku ohutustehnikat.
Põhimõisted: aineosake, molekul, aatom, elektronkate, aatomituum, elektron, prooton, neutron, puhas aine, ainete segu, lahus, küllastunud lahus.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Keemilise reaktsiooni tunnustega tutvumine vee elektrolüüsi kaudu.
2. Küllastunud lahuse valmistamine, segu lahutamine koostisosadeks.
Liikumine ja jõud.
Nähtus. Nähtuste kvantitatiivne kirjeldamine. Mehaaniline liikumine. Ühtlane ja mitteühtlane liikumine. Graafik st-teljestikus. Jõud ja kehade liikumine. Raskusjõu ja massi seos. Põhjuse-tagajärje seos ja selle esitamine graafikul. Võrdeline sõltuvus matemaatikas (y = ax) ja loodusteadustes (F = mg). Dünamomeetri tööpõhimõte: vedru pikenemise ja jõu võrdelisus. Näiteid liikumise ja raskusjõuga seotud nähtuste kohta. Kehade elektriseerimine. Positiivne ja negatiivne elektrilaeng.
Põhimõisted: mehaaniline liikumine, trajektoor, teepikkus, aeg, kiirus, keskmine kiirus, spidomeeter, jõud, dünamomeeter, raskusjõud, elektrilaeng, elektrijõud.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Reaktsiooniaja määramine.
2. Keha keskmise kiiruse määramine.
3. Dünamomeetri gradueerimine.
4. Raskusjõu ja massi seose uurimine.
5. Kehade elektriseerimine ja laetud kehade vastastikmõju.
Tahkis, vedelik, gaas
Aine olekud. Aineosakeste liikumine – soojusliikumine. Ainete iseeneslik segunemine. Aineosakeste vastastikmõju. Soojuspaisumine. Temperatuuri mõõtmine. Soojuspaisumine ja aine tihedus. Soojuspaisumine ja loodusnähtused. Soojuspaisumise arvestamine tehnoloogias.
Põhimõisted: tahkis, vedelik, gaas, soojusliikumine, soojuspaisumine, termomeeter, temperatuuri püsipunkt, Celsiuse temperatuuriskaala.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Ainete iseenesliku segunemise uurimine.
2. Soojuspaisumise uurimine. Aine tiheduse muutumine soojuspaisumisel.
3. Termomeetri gradueerimine.
Mehaaniline töö ja energia
Mehaaniline töö ja energia. Mehaanilise energia muundumine ja jäävus.
Põhimõisted: mehaaniline töö, mehaaniline energia, kineetiline energia, potentsiaalne energia.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Töö määramine trepist ülesminekul.
2. Kineetilise ja potentsiaalse energia määramine.
Soojusülekanne
Keha siseenergia. Soojuse eraldumine põlemisel. Aineosakeste soojusliikumise ja temperatuuri seos. Soojusülekande liigid: soojusjuhtivus, konvektsioon, soojuskiirgus. Soojuslik tasakaal. Päikesekiirgus. Õhutemperatuuri ööpäevase muutumise põhjused. Soojusülekanne looduses ja inimtegevuses.
Põhimõisted: keha siseenergia, põlemine, soojusülekanne, soojusjuhtivus, konvektsioon, soojuskiirgus, soojuslik tasakaal.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Soojuse eraldumine põlemisel.
2. Vee soojenemise uurimine.
3. Päikesekollektori mudeli ehitamine.
4. Õhutemperatuuri ööpäevane muutumine eri aastaaegadel (veebipõhine, ilmajaama andmete analüüs).
Aine olekute muutumine
Sulamine ja tahkumine. Aurumine ja kondenseerumine. Veeaur õhus. Küllastunud niiskus. Sublimeerumine ja härmastumine. Kaste, udu ja härmatis. Siseenergia muutumine aine oleku muutumisel. Vee paisumine külmumisel ja sellega seotud nähtused looduses.
Põhimõisted: sulamine, tahkumine, sulamistemperatuur, aurumine, keemine, keemistemperatuur, küllastunud olek, kondenseerumine, destilleerimine, sublimatsioon, härmastumine.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Soojuse kulumine aine sulamiseks ja aurumiseks.
2. Keemise vaatlemine.
7.10. ÕppetegevusÕppetegevust kavandades ja korraldades:
1) lähtutakse õppekava alusväärtustest, üldpädevustest, õppeaine eesmärkidest, õppesisust ja oodatavatest õpitulemustest ning toetatakse lõimingut teiste õppeainete ja läbivate teemadega;
2) taotletakse, et õpilase õpikoormus (sh kodutööde maht) on mõõdukas, jaotub õppeaasta ulatuses ühtlaselt ning jätab piisavalt aega nii huvitegevuseks kui ka puhkuseks;
3) võimaldatakse nii üksi- kui ka ühisõpet, mis toetavad õpilaste kujunemist aktiivseteks ja iseseisvateks õppijateks;
4) kasutatakse diferentseeritud õpiülesandeid, mille sisu ja raskusaste toetavad individualiseeritud käsitlust ning suurendavad õpimotivatsiooni;
5) rakendatakse nüüdisaegseid info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatel põhinevaid õpikeskkondi ning õppematerjale ja -vahendeid;
6) toetatakse aktiivõpet praktiliste ja uurimuslike tööde kaudu jne.
7.11. Füüsiline õpikeskkond1. Praktiliste tööde läbiviimiseks korraldab kool vajaduse korral õppe rühmades.
2. Kool korraldab valdava osa õpet klassis, kus on soe ja külm vesi, valamud, elektripistikud ning spetsiaalse kattega töölauad.
3. Kool võimaldab õuesõpet ning korraldab õppekäike.
4. Kool võimaldab ainekavas nimetatud praktiliste tööde tegemiseks katsevahendid ja -materjalid ning arvuti kahe õpilase kohta.
5. Kool võimaldab ainekavale vastavad demonstratsioonivahendid.
7.12. HindamineVõsu Koolis lähtutakse õpilaste õppeprotsessi hindamisel kujundava hindamise põhimõtetest. Kujundav hindamine keskendub eelkõige õpilase arengu võrdlemisele tema varasemate saavutustega. Kujundava hindamise käigus analüüsitakse õpilase teadmisi, oskusi, hoiakuid, väärtushinnanguid ja käitumist, antakse tagasisidet õpilase seniste tulemuste ning vajakajäämiste kohta, innustatakse ja suunatakse õpilast edasisel õppimisel ning kavandatakse edasise õppimise eesmärgid ja teed.
Õppetunni vältel saab õpilane suulist või kirjalikku tagasisidet õppeainet ja ainevaldkonda puudutavate teadmiste ja oskuste kohta. Kogu õppepäeva vältel annavad pedagoogid õpilasele tagasisidet, et toetada õpilase käitumise, hoiakute ja väärtushinnangute kujunemist. Tagasiside kirjeldab õigel ajal ja võimalikult täpselt õpilase tugevaid külgi ja vajakajäämisi ning sisaldab ettepanekuid edaspidisteks tegevusteks, mis toetavad õpilase arengut.Tagasiside antakse põhiliselt suulise või kirjaliku selgitusena. Õpetajad reageerivad juhtumitele, mis on vastuolus üldtunnustatud väärtuste ning heade tavadega, tehes koostööd direktsiooniga, lapsevanematega jt. tugisüsteemidega.
Õpilane kaasatakse enesehindamisse, et arendada tema oskust eesmärke seada ning oma õppimist ja käitumist eesmärkide alusel analüüsida ning tõsta õpimotivatsiooni.
Üheaegselt kujundava hindamisega võrreldakse õpilase ainealaseid teadmisi ja oskusi õppe aluseks olevas ainekavas toodud oodatavate õpitulemustega ja tema õppele püstitatud eesmärkidega. Ainealaseid teadmisi ja oskusi võib hinnata nii õppe käigus kui ka õppeteema lõppedes.
Hindamisel viie palli süsteemis:
1) hindega „5” ehk „väga hea” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui saavutatud õpitulemused vastavad õpilase õppe aluseks olevatele taotletavatele õpitulemustele täiel määral ja ületavad neid;
2) hindega „4” ehk „hea” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui saavutatud õpitulemused vastavad üldiselt õpilase õppe aluseks olevatele taotletavatele õpitulemustele;
3) hindega „3” ehk „rahuldav” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui saavutatud õpitulemused võimaldavad õpilasel edasi õppida või kooli lõpetada ilma, et tal tekiks olulisi raskusi hakkamasaamisel edasisel õppimisel või edasises elus;
4) hindega „2” ehk „puudulik” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui õpilase areng nende õpitulemuste osas on toimunud, aga ei võimalda oluliste raskusteta hakkamasaamist edasisel õppimisel või edasises elus;
5) hindega „1” ehk „nõrk” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui saavutatud õpitulemused ei võimalda oluliste raskusteta hakkamasaamist edasisel õppimisel või edasises elus ning kui õpilase areng nende õpitulemuste osas puudub.
Viie palli süsteemis hinnatavate kirjalike tööde koostamisel ja hindamisel lähtutakse põhimõttest, et kui kasutatakse punktiarvestust ja õpetaja ei ole andnud teada teisiti, koostatakse tööd nii, et hindega „5” hinnatakse õpilast, kes on saavutanud 90–100% maksimaalsest võimalikust punktide arvust, hindega „4” 75–89%, hindega „3” 50–74%, hindega „2” 20–49% ning hindega „1” 0–19%.
Võsu Kooli I klassis kasutatakse õpilase hindamisel kirjeldavaid sõnalisi hinnanguid, millel puudub numbriline ekvivalent.
Kui hindamisel tuvastatakse kõrvalise abi kasutamine või mahakirjutamine, võib kirjalikku tööd, suulist vastust , praktilist tegevust või selle tulemust hinnata hindega „nõrk”.
Kui kirjalikku tööd, suulist vastust , praktilist tegevust või selle tulemust on hinnatud hindega „puudulik” või „nõrk” või on hinne jäänud panemata, antakse õpilasele võimalus järelevastamiseks või järeltöö sooritamiseks. Järelevastamise ja järeltööde sooritamiseks on õpilasel aega 10 õppepäeva arvates hinde teadasaamise kuupäevast. Õpetaja võib tähtaega pikendada mõjuvatel põhjustel.
- BIOLOOGIA
1) tunneb huvi bioloogia ja teiste loodusteaduste vastu ning saab aru nende tähtsusest ja seostest igapäevaelus ning inimühiskonna ja tehnoloogia arengus;
2) suhtub vastutustundlikult elukeskkonnasse, väärtustades bioloogilist mitmekesisust, jätkusuutlikku ja vastutustundlikku eluviisi ning säästva arengu põhimõtteid;
3) on omandanud ülevaate elusloodusest, selle olulisematest protsessidest, organismide omavahelistest suhetest ja seostest eluta keskkonnaga ning kasutab korrektset bioloogiaalast sõnavara;
4) lahendab probleeme, rakendades selleks muu hulgas loodusteaduslikku meetodit, ning langetab otsuseid, tuginedes teaduslikele, sotsiaalsetele, majanduslikele, eetilis-moraalsetele seisukohtadele ja õigusaktidele;
5) planeerib, teeb ja analüüsib loodusteaduslikke uuringuid ning esitab saadud tulemusi;
6) kasutab erinevaid infoallikaid ning hindab kriitiliselt neis sisalduvat teavet;
7) kasutab bioloogiat õppides tehnoloogiavahendeid, sh IKT võimalusi;
8) saab ülevaate bioloogiaga seotud elukutsetest ning bioloogiateadmiste ja -oskuste vajalikkusest erinevates töövaldkondades;
9) arendab loodusteaduste- ja tehnoloogiaalast kirjaoskust, loovust ja süsteemset mõtlemist ning on motiveeritud elukestvaks õppeks.
8.2 Õppeaine kirjeldusBioloogia kuulub loodusainete valdkonda ning sellel on oluline koht õpilaste loodusteaduste- ja tehnoloogiaalase kirjaoskuse kujunemises. Bioloogia õppimine tugineb loodusõpetuse tundides omandatud teadmistele, oskustele ja hoiakutele, kuid seostub tihedalt ka geograafias, füüsikas, keemias ja matemaatikas õpitavaga; selle kaudu kujuneb õpilastel oluline asjatundlikkus, omandatakse positiivne hoiak kõige elava suhtes ning väärtustatakse säästvat ja vastutustundlikku eluviisi. Tähtsal kohal on igapäevaeluga seonduvate probleemide lahendamise ja pädevate otsuste tegemise oskused, mis suurendavad õpilaste toimetulekut looduslikus ning sotsiaalses keskkonnas. Bioloogias omandatud teadmised, oskused ja hoiakud lõimitult teistes õppeainetes omandatuga on alus sisemiselt motiveeritud elukestvale õppimisele.
Koolibioloogia olulisi eesmärke on saada probleemide lahendamise kaudu tervikülevaade eluslooduse mitmekesisuse, ehituse ja talitluse, pärilikkuse, evolutsiooni ja ökoloogia ning elukeskkonna kaitse printsiipidest, omandada bioloogia haruteadustes kasutatavad põhimõisted ning tutvustada inimese eripära ja tervislikke eluviise. Bioloogiateadmised omandatakse suurel määral teaduslikule meetodile tuginevate uurimuslike ülesannete kaudu, mille vältel õpilased saavad probleemide püstitamise, hüpoteeside sõnastamise, katsete või vaatluste planeerimise ja korraldamise ning tulemuste analüüsi ja tõlgendamise oskused. Tähtsal kohal on uurimistulemuste suuline ja kirjalik esitamine, kaasates verbaalseid ning visuaalseid esitusvorme.
Õppes lähtutakse õpilase kui isiksuse individuaalsetest iseärasustest ja tema võimete mitmekülgsest arendamisest. Ühtlasi kujundatakse positiivset hoiakut bioloogia kui loodusteaduse suhtes, mis arvestab igapäevaelu probleemide lahendamisel nii teaduslikke, majanduslikke, sotsiaalseid ja eetilis-moraalseid aspekte ning õigusakte.
Õppimine on probleemipõhine ja õpilaskeskne. Erinevaid koostöövorme arendades arvestatakse õpilaste ealisi ja individuaalseid iseärasusi. Üks aktiivõppe põhimõtteid järgiva õpitegevuse rõhuasetusi on teaduslikule meetodile tugineva uurimusliku käsitluse rakendamine, lahendades looduslikust, tehnoloogilisest ja sotsiaalsest keskkonnast tulenevaid probleeme; sellega kaasneb õpilaste kõrgemate mõtlemistasandite areng. Õpilased saavad ülevaate bioloogia põhilistest saavutustest, seaduspärasustest, teooriatest ning tulevikusuundumustest – see aitab neid ka tulevases elukutsevalikus. Õppides omandatakse erinevate, sh elektroonsete teabeallikate kasutamise ja nendes leiduva teabe tõepärasuse hindamise oskus. Kõige sellega kujundatakse õpilaste bioloogiateadmisi ja -oskusi, mis võimaldavad neil erinevaid loodusnähtusi ja protsesse mõista, selgitada ning prognoosida.
Õppes pööratakse suurt tähelepanu õpilaste sisemise õpimotivatsiooni kujunemisele. Selle suurendamiseks kasutatakse mitmekesiseid aktiivõppevorme ja -võtteid: probleem- ja uurimuslikku õpet, projektõpet, rollimänge, diskussioone, ajurünnakuid, mõistekaartide koostamist, õuesõpet, õppekäike jne. Õppimise kõigis etappides kasutatakse tänapäevaseid tehnoloogilisi vahendeid ja IKT võimalusi.
8.3 7.KLASS
Õpitulemused
Bioloogia uurimisvaldkond
- selgitab bioloogiateaduste seost teiste loodusteaduste ja igapäevaeluga ning tehnoloogia arenguga;
2) analüüsib bioloogiateadmiste ja -oskuste vajalikkust erinevates elukutsetes;
3) võrdleb loomade, taimede, seente, algloomade ja bakterite välistunnuseid;
4) jaotab organisme nende pildi ja kirjelduse alusel loomadeks, taimedeks ning seenteks;
5) seostab eluavaldused erinevate organismirühmadega;
6) teeb märgpreparaate ning kasutab neid uurides valgusmikroskoopi;
7) väärtustab usaldusväärseid järeldusi tehes loodusteaduslikku meetodit.
- seostab imetajate, lindude, roomajate, kahepaiksete ja kalade välistunnuseid nende elukeskkonnaga;
2) analüüsib selgroogsete loomade erinevate meelte olulisust sõltuvalt nende elupaigast ja -viisist;
3) analüüsib erinevate selgroogsete loomade osa looduses ja inimtegevuses;
4) leiab ning analüüsib infot loomade kaitse, püügi ja jahi kohta;
5) väärtustab selgroogsete loomade kaitsmist.
Selgroogsete loomade aine- ja energiavahetus
- analüüsib aine- ja energiavahetuse erinevate protsesside omavahelisi seoseid ning selgitab nende avaldumist looduses ja inimese igapäevaelus;
2) seostab toidu hankimise viisi ja seedeelundkonna eripära selgroogse looma toiduobjektidega;
3) selgitab erinevate selgroogsete loomade hingamiselundite talitlust;
4) võrdleb hingamist kopsude, naha ning lõpuste kaudu õhk- ja vesikeskkonnas;
5) võrdleb püsi- ja kõigusoojaseid organisme ning toob nende kohta näiteid;
6) analüüsib selgroogsete eri rühmade südame ehituse ja vereringe eripära ning seostab neid püsi- ja kõigusoojasusega;
7) võrdleb selgroogsete loomade kohastumusi püsiva kehatemperatuuri tagamisel;
8) hindab ebasoodsate aastaaegade üleelamise viise selgroogsetel loomadel.
1) analüüsib kehasisese ja kehavälise viljastumise ning lootelise arengu eeliseid selgroogsete loomade rühmadel ning toob selle kohta näiteid;
2) toob näiteid selgroogsete loomade kohta, kel esineb kehasisene või kehaväline viljastumine;
3) hindab otsese ja moondega arengu olulisust ning toob selle kohta näiteid;
4) võrdleb noorte selgroogsete loomade eri rühmade toitmise, kaitsmise ja õpetamise olulisust.
Taimede tunnused ja eluprotsessid
1) võrdleb eri taimerühmadele iseloomulikku välisehitust, paljunemisviisi, kasvukohta ja levikut;
2) analüüsib taimede osa looduse kui terviksüsteemi jätkusuutlikkuse tagamisel ja inimtegevuses ning toob selle kohta näiteid;
3) selgitab, kuidas on teadmised taimedest vajalikud erinevate elukutsete esindajatele;
4) eristab looma- ja taimerakku ning nende peamisi osi joonistel ja mikrofotodel;
5) analüüsib õistaimede organite ehituse sõltuvust nende ülesannetest, taime kasvukohast ning paljunemis- ja levimisviisist; seostab taimeorganite talitlust ainete liikumisega taimes;
6) koostab ja analüüsib skeeme fotosünteesi lähteainetest, lõpp-produktidest ja protsessi mõjutavatest tingimustest ning selgitab fotosünteesi osa taimede, loomade, seente ja bakterite elutegevuses;
7) analüüsib sugulise ja mittesuguliste paljunemise eeliseid erinevate taimede näitel, võrdleb erinevaid paljunemis-, tolmlemis- ja levimisviise ning toob nende kohta näiteid;
8) suhtub taimedesse kui elusorganismidesse vastutustundlikult.
Õppesisu
Bioloogia uurimisvaldkond
Bioloogia sisu ja seos teiste loodusteadustega ning roll tänapäeva tehnoloogia arendamisel. Bioloogia peamised uurimismeetodid: vaatlused ja eksperimendid. Loodusteadusliku meetodi etapid ja rakendamine. Organismide jaotamine loomadeks, taimedeks, seenteks, algloomadeks ja bakteriteks, nende välistunnuste võrdlus. Eri organismirühmade esindajate eluavaldused.
Põhimõisted: bioloogia, organism, vaatlus, eksperiment.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Märgpreparaadi valmistamine ning erinevate objektide võrdlemine mikroskoobiga.
2. Eri organismirühmade välistunnuste võrdlemine reaalsete objektide või veebist saadud info alusel.
Selgroogsete loomade tunnused
Loomade jaotamine selgrootuteks ja selgroogseteks. Selgroogsete loomade välistunnuste seos elukeskkonnaga. Selgroogsete loomade peamised meeleorganid orienteerumiseks elukeskkonnas. Selgroogsete loomade juhtivate meelte sõltuvus loomade eluviisist. Imetajate, lindude, roomajate, kahepaiksete ja kalade osa looduses ning inimtegevuses. Loomade püügi, jahi ning kaitsega seotud reeglid. Selgroogsete loomade roll ökosüsteemides.
Põhimõisted: selgroogne loom, selgrootu loom, meeleelund, elukeskkond, elupaik.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
Selgroogsete loomade elutegevuse analüüsimine ja nende mitmekesisuse kaardistamine kooli lähiümbruses.
Selgroogsete loomade aine- ja energiavahetus
Aine- ja energiavahetuse põhiprotsessid. Toiduobjektidest tingitud erinevused taim- ja loomtoidulistel ning segatoidulistel selgroogsetel loomadel. Toidu hankimise viisid ja nendega seonduvad kohastumused. Selgroogsete loomade seedeelundkonna eripära sõltuvalt toidust: hammaste ehitus, soolestiku pikkus ja toidu seedimise aeg.
Selgroogsete loomade erinevate rühmade hingamiselundite ehituse ja talitluse mitmekesisus: lõpused vees ja kopsud õhkkeskkonnas elavatel organismidel, kopsude eripära lindudel, naha kaudu hingamine.
Püsi- ja kõigusoojaste loomade kehatemperatuuri muutused. Selgroogsete loomade eri rühmade südame ja vereringe võrdlus ning ebasoodsate aastaaegade üleelamise viisid.
Põhimõisted: ainevahetus, hingamine, seedimine, organ, süda, suur vereringe, väike vereringe, lõpus, kops, õhukott, magu, soolestik, kloaak, püsisoojane, kõigusoojane, loomtoidulisus, taimtoidulisus, segatoidulisus, lepiskala, röövkala, röövloom, saakloom.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
Valikuliselt uurimuslik töö arvutikeskkonnas toidu või hapniku mõjust organismide elutegevusele.
Selgroogsete loomade paljunemine ja areng
Selgroogsete loomade paljunemist mõjutavad tegurid. Kehasisese viljastumise võrdlus kehavälisega. Erinevate selgroogsete loomade kehasisese ja kehavälise lootelise arengu võrdlus. Sünnitus ja lootejärgne areng. Moondega ja otsese arengu võrdlus. Järglaste eest hoolitsemine (toitmine, kaitsmine, õpetamine) erinevatel selgroogsetel loomadel ning hoolitsemisvajaduse seos paljunemise ja arengu eripäraga.
Põhimõisted: lahksugulisus, suguline paljunemine, munarakk, seemnerakk, viljastumine, kehasisene viljastumine, kehaväline viljastumine, haudumine, otsene areng, moondega areng.
Taimede tunnused ja eluprotsessid
Taimede peamised ehituslikud ja talitluslikud erinevused võrreldes selgroogsete loomadega. Õis-, paljasseemne-, sõnajalg- ja sammaltaimede ning vetikate välisehituse põhijooned. Taimede osa looduses ja inimtegevuses. Taimede uurimise ja kasvatamisega seotud elukutsed. Eri taimerühmadele iseloomuliku paljunemise, kasvukoha ja leviku võrdlus.
Taimeraku võrdlus loomarakuga. Taime- ja loomaraku peamiste osade ehitus ning talitlus.
Õistaimede organite ehituse ja talitluse kooskõla. Fotosünteesi üldine kulg, selle tähtsus ja seos hingamisega. Tõusev ja laskuv vool taimedes. Suguline ja mittesuguline paljunemine, putuk- ja tuultolmlejate taimede võrdlus, taimede kohastumus levimiseks, sh loom- ja tuulleviks. Seemnete idanemiseks ja taimede arenguks vajalikud tingimused.
Põhimõisted: rakk, rakukest, rakumembraan, rakutuum, mitokonder, klorofüll, kloroplast, kromoplast, vakuool, kude, õhulõhe, tõusev vool, laskuv vool, fotosüntees, anorgaaniline aine, orgaaniline aine, õis, tolmukas, emakas, tolmlemine, seeme, vili, käbi, mittesuguline paljunemine, eoseline paljunemine, eos, vegetatiivne paljunemine.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Taimede mitmekesisuse kaardistamine kooli lähiümbruses.
2. Fotosünteesi mõjutavate tegurite uurimine praktilise töö või arvutimudeliga.
8.4 8.klass
Õpitulemused
Taimede tunnused ja eluprotsessid
1) võrdleb eri taimerühmadele iseloomulikku välisehitust, paljunemisviisi, kasvukohta ja
levikut;
2) analüüsib taimede osa looduse kui terviksüsteemi jätkusuutlikkuse tagamisel ja
inimtegevuses ning toob selle kohta näiteid;
3) selgitab, kuidas on teadmised taimedest vajalikud erinevate elukutsete esindajatele;
4) eristab looma- ja taimerakku ning nende peamisi osi joonistel ja mikrofotodel;
5) analüüsib õistaimede organite ehituse sõltuvust nende ülesannetest, taime kasvukohast
ning paljunemis- ja levimisviisist; seostab taimeorganite talitlust ainete liikumisega taimes;
6) koostab ja analüüsib skeeme fotosünteesi lähteainetest, lõpp-produktidest ja protsessi
mõjutavatest tingimustest ning selgitab fotosünteesi osa taimede, loomade, seente ja
bakterite elutegevuses;
7) analüüsib sugulise ja mittesuguliste paljunemise eeliseid erinevate taimede näitel, võrdleb
erinevaid paljunemis-, tolmlemis- ja levimisviise ning toob nende kohta näiteid;
suhtub taimedesse kui elusorganismidesse vastutustundlikult.
Seente tunnused ja eluprotsessid
1) võrdleb seeni taimede ja selgroogsete loomadega;
2) iseloomustab seente ehituslikku ja talitluslikku mitmekesisust ning toob selle kohta näiteid;
3) selgitab seente ja samblike paljunemise viise ning arenguks vajalikke tingimusi;
4) analüüsib parasiitluse ja sümbioosi osa looduses;
5) selgitab samblikke moodustavate seente ja vetikate vastasmõju;
6) põhjendab, miks samblikud saavad asustada kasvukohti, kus taimed ei kasva;
7) analüüsib seente ja samblike osa looduses ja inimtegevuses ning toob selle kohta näiteid;
8) väärtustab seeni ja samblikke eluslooduse oluliste osadena.
Selgrootute loomade tunnused ja eluprotsessid
1) võrdleb erinevate selgrootute loomade kohastumusi seoses elukeskkonnaga;
2) analüüsib erinevate selgrootute loomade osa looduses ja inimtegevuses ning toob selle
kohta näiteid;
3) seostab liikumisorganite ehitust selgrootute loomade eri rühmadele iseloomulike
liikumisviiside ja elupaigaga;
4) analüüsib selgrootute loomade rühmade esindajate erinevate meelte arengutaseme seost
elupaiga ja toitumisviisiga;
5) analüüsib lahk- ja liitsugulisuse eeliseid selgrootute loomade erinevatel rühmadel;
6) hindab otsese, täis- ja vaegmoondelise arengu eeliseid ning toob nende kohta näiteid;
7) selgitab parasiitse eluviisiga organismide arengu vältel peremeesorganismi, toiduobjekti
ja/või elupaiga vahetamise olulisust;
väärtustab selgroogseid loomi eluslooduse olulise osana.
Mikroorganismide ehitus ja eluprotsessid
1) võrdleb bakterite ja algloomade ehitust loomade ja taimedega ning viiruste ehituslikku
eripära rakulise ehitusega;
2) selgitab bakterite ja algloomade levikut erinevates elupaikades, sh aeroobses ja
anaeroobses keskkonnas;
3) analüüsib ning selgitab bakterite ja algloomade tähtsust looduses ning inimtegevuses;
4) selgitab toidu bakteriaalse riknemise eest kaitsmise viise;
5) hindab kiire paljunemise ja püsieoste moodustumise olulisust bakterite levikul;
6) teab, kuidas vältida inimese sagedasemaid bakter- ja viirushaigusi, ning väärtustab
tervislikke eluviise;
7) selgitab mikroorganismidega seotud elukutseid;
8) väärtustab bakterite tähtsust looduses ja inimese elus.
Ökoloogia ja keskkonnakaitse
1) selgitab populatsioonide, liikide, ökosüsteemide ja biosfääri struktuuri ning toob selle
kohta näiteid;
2) selgitab loodusliku tasakaalu kujunemist ökosüsteemides, hindab inimtegevuse positiivset
ja negatiivset mõju populatsioonide ja ökosüsteemide muutumisele ning võimalusi
lahendada keskkonnaprobleeme;
3) analüüsib diagrammidel ja tabelites esitatud infot ökoloogiliste tegurite mõju kohta
organismide arvukusele;
4) hindab liigisisese ja liikidevahelise konkurentsi tähtsust loomade ning taimede näitel;
5) lahendab biomassi püramiidi ülesandeid;
6) lahendab bioloogilise mitmekesisuse kaitsega seotud dilemma probleeme;
7) väärtustab bioloogilist mitmekesisust ning suhtub vastutustundlikult ja säästvalt
erinevatesse ökosüsteemidesse ning elupaikadesse.
Õppesisu
Taimede tunnused ja eluprotsessid
Taimede peamised ehituslikud ja talitluslikud erinevused võrreldes selgroogsete loomadega. Õis-,
paljasseemne-, sõnajalg- ja sammaltaimede ning vetikate välisehituse põhijooned. Taimede osa
looduses ja inimtegevuses. Taimede uurimise ja kasvatamisega seotud elukutsed. Eri
taimerühmadele iseloomuliku paljunemise, kasvukoha ja leviku võrdlus.
Taimeraku võrdlus loomarakuga. Taime- ja loomaraku peamiste osade ehitus ning talitlus.
Õistaimede organite ehituse ja talitluse kooskõla. Fotosünteesi üldine kulg, selle tähtsus ja seos
hingamisega. Tõusev ja laskuv vool taimedes. Suguline ja mittesuguline paljunemine, putuk- ja
tuultolmlejate taimede võrdlus, taimede kohastumus levimiseks, sh loom- ja tuulleviks. Seemnete
idanemiseks ja taimede arenguks vajalikud tingimused.
Põhimõisted: rakk, rakukest, rakumembraan, rakutuum, mitokonder, klorofüll, kloroplast,
kromoplast, vakuool, kude, õhulõhe, tõusev vool, laskuv vool, fotosüntees, anorgaaniline aine,
orgaaniline aine, õis, tolmukas, emakas, tolmlemine, seeme, vili, käbi, mittesuguline paljunemine,
eoseline paljunemine, eos, vegetatiivne paljunemine.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Taimede mitmekesisuse kaardistamine kooli lähiümbruses.
2. Fotosünteesi mõjutavate tegurite uurimine praktilise töö või arvutimudeliga.
Seente tunnused ja eluprotsessid
Seente välisehituse ja peamiste talitluste võrdlus taimede ja loomadega. Seente välisehituse
mitmekesisus tavalisemate kott- ja kandseente näitel. Seente paljunemine eoste ja pungumise teel.
Toitumine surnud ja elusatest organismidest, parasitism ja sümbioos. Eoste levimisviisid ja
idanemiseks vajalikud tingimused. Käärimiseks vajalikud tingimused. Inimeste ja taimede
nakatumine seenhaigustesse ning selle vältimine.
Samblikud kui seente ja vetikate kooseluvorm. Samblike mitmekesisus, nende erinevad
kasvuvormid ja kasvukohad. Samblike toitumise eripära, uute kasvukohtade esmaasustamine.
Seente ja samblike osa looduses ning inimtegevuses.
Põhimõisted: ainurakne, hulkrakne, käärimine, pungumine, sümbioos, mükoriisa.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Seente välistunnuste võrdlemine, kasutades näidisobjekte või veebipõhiseid õppematerjale.
2. Seente ehituse uurimine mikroskoobiga.
3. Uurimuslik töö hallitus- või pärmseente arengut mõjutavate tegurite leidmiseks.
4. Praktiline töö või arvutimudeli kasutamine õhu saastatuse hindamiseks samblike leviku alusel.
Selgrootute loomade tunnused ja eluprotsessid
Selgrootute loomade üldiseloomustus ja võrdlus selgroogsetega. Käsnade, ainuõõssete, usside,
limuste, lülijalgsete ja okasnahksete peamised välistunnused, levik ning tähtsus looduses ja
inimese elus. Lülijalgsete (koorikloomade, ämblikulaadsete ja putukate) välisehituse võrdlus.
Tavalisemate putukarühmade ja limuste välistunnuste erinevused.
Vabalt elavate ning parasiitse eluviisiga selgrootute loomade kohastumused hingamiseks ja
toitumiseks. Selgrootute hingamine lõpuste, kopsude ja trahheedega. Selgrootute loomade
erinevad toidu hankimise viisid ja organid.
Usside, limuste ning lülijalgsete liit- ja lahksugulisus. Peremeesorganismi ja vaheperemehe
vaheldumine usside arengus. Paljunemise ja arengu eripära otsese, täismoondelise ning
vaegmoondelise arenguga loomadel.
Põhimõisted: trahhee, lihtsilm, liitsilm, suised, kombits, tundel, liitsugulisus, täismoondega areng,
vaegmoondega areng, vastne, parasitism, peremees, vaheperemees.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Selgrootute loomarühmade iseloomulike välistunnuste võrdlemine, kasutades näidisobjekte või
veebipõhiseid õppematerjale.
2. Lülijalgsete loomade välistunnuste võrdlemine luubi või mikroskoobiga.
3. Praktiline töö või arvutimudeli kasutamine keskkonna saastatuse hindamiseks selgrootute
leviku alusel.
Mikroorganismide ehitus ja eluprotsessid
Bakterite ja algloomade põhitunnuste võrdlus loomade ning taimedega. Vabalt elavate ja parasiitse
eluviisiga mikroorganismide levik ning tähtsus. Bakterite aeroobne ja anaeroobne eluviis ning
parasitism. Käärimiseks vajalikud tingimused. Bakterite paljunemine ja levik. Bakterhaigustesse
nakatumine ja haiguste vältimine. Bakterite osa looduses ja inimtegevuses.
Viiruste ehituslik ja talitluslik eripära. Viirustega nakatumine, peiteaeg, haigestumine ja
tervenemine.
Mikroorganismidega seotud elukutsed.
Põhimõisted: bakter, algloom, viirus, pulseeriv vakuool, silmtäpp, pooldumine, aeroobne eluviis,
anaeroobne eluviis.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Bakterite leviku hindamine bakterikultuuri kasvatamisega.
2. Bakterite elutegevust mõjutavate tegurite uurimine arvutimudeliga.
Ökoloogia ja keskkonnakaitse
Organismide jaotamine liikidesse. Populatsioonide, ökosüsteemi ja biosfääri struktuur. Looduslik
tasakaal.
Eluta ja eluslooduse tegurid (ökoloogilised tegurid) ning nende mõju eri organismirühmadele.
Biomassi juurdekasvu püramiidi moodustumine ning toiduahela lülide arvukuse leidmine.
Inimmõju populatsioonidele ja ökosüsteemidele. Bioloogilise mitmekesisuse tähtsus. Liigi- ja
elupaigakaitse Eestis. Inimtegevus keskkonnaprobleemide lahendamisel.
Põhimõisted: liik, populatsioon, levila, ökosüsteem, kooslus, eluta looduse tegurid, eluslooduse
tegurid, aineringe, konkurents, looduslik tasakaal, keskkonnakaitse, looduskaitse, bioloogiline
mitmekesisus, biosfäär.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Praktiline uuring populatsioonide arvukuse sõltuvuse kohta ökoloogilistest teguritest.
2. Arvutimudeliga seoste leidmine toiduahela lülide arvukuse ja biomassi juurdekasvu vahel.
3. Biomassi püramiidi ülesannete lahendamine.
4. Loodusliku tasakaalu muutumise seaduspärasuste uurimine arvutimudeliga.
8.5. 9.klass
Õpitulemused
Inimese elundkonnad
1) seostab inimese elundkondi nende põhiülesannetega;
2) selgitab naha ülesandeid;
3) analüüsib naha ehituse ja talitluse kooskõla kompimis-, kaitse-, termoregulatsiooni- ja
eritusfunktsiooni täites;
4) väärtustab naha tervishoiuga seotud tervislikku eluviisi.
Luud ja lihased
1) eristab joonisel või mudelil inimese skeleti peamisi luid ning lihaseid;
2) võrdleb imetaja, linnu, kahepaikse, roomaja ja kala luustikku;
3) seostab luude ja lihaste ehitust ning talitlust;
4) selgitab luudevaheliste ühenduste tüüpe ja toob nende kohta näiteid;
5) võrdleb sile-, vööt- ja südamelihaste ehitust ning talitlust;
6) selgitab luumurru ning lihase venituse ja rebendi olemust ning nende tekkepõhjusi;
7) analüüsib treeningu mõju tugi- ja liikumiselundkonnale;
8) peab oluliseks enda tervislikku treenimist.
Vereringe
1) analüüsib inimese vereringeelundkonna jooniseid ja skeeme ning selgitab nende alusel
elundkonna talitlust;
2) seostab erinevate veresoonte ja vere koostisosade ehituslikku eripära nende talitlusega;
3) selgitab viiruste põhjustatud muutusi raku elutegevuses ning immuunsüsteemi osa bakterja
viirushaiguste tõkestamisel ning neist tervenemisel;
4) väärtustab tervislikke eluviise, mis väldivad HIViga nakatumist;
5) selgitab treeningu mõju vereringeelundkonnale;
6) seostab inimese sagedasemaid südame- ja veresoonkonnahaigusi nende tekkepõhjustega;
7) väärtustab südant, vereringeelundkonda ja immuunsüsteemi tugevdavat ning säästvat
eluviisi.
Seedimine ja eritamine
1) koostab ja analüüsib seedeelundkonna ehituse jooniseid ja skeeme ning selgitab nende
alusel toidu seedimist ja toitainete imendumist;
2) selgitab valkude, rasvade, süsivesikute, vitamiinide, mineraalainete ja vee ülesandeid
inimorganismis ning nende üle- või alatarbimisega kaasnevaid probleeme;
3) hindab neerude, kopsude, naha ja soolestiku osa jääkainete eritamisel;
4) järgib tervisliku toitumise põhimõtteid.
Hingamine
1) analüüsib hingamiselundkonna ehituse ja talitluse kooskõla;
2) koostab ning analüüsib jooniseid ja skeeme hingamiselundkonna ehitusest ning sisse- ja
väljahingatava õhu koostisest ning selgitab nende alusel hingamise olemust;
3) analüüsib treeningu mõju hingamiselundkonnale;
4) selgitab hingamiselundite levinumate haiguste tekkepõhjusi ja haiguste vältimise
võimalusi;
- suhtub vastutustundlikult oma hingamiselundkonna tervisesse.
Paljunemine ja areng
1) võrdleb naise ja mehe suguelundkonna ehitust ning talitlust;
2) võrdleb inimese muna- ja seemnerakkude ehitust ning arengut;
3) selgitab sagedasemate suguhaiguste levimise viise ja neisse haigestumise vältimise
võimalusi;
4) analüüsib munaraku viljastumist mõjutavaid tegureid;
5) lahendab pere planeerimisega seotud dilemmaprobleeme;
6) selgitab muutusi inimese loote arengus;
7) seostab inimorganismi anatoomilisi vanuselisi muutusi talitluslike muutustega;
8) hindab ennast ja teisi säästvat seksuaalelu.
Talitluste regulatsioon
1) selgitab kesk- ja piirdenärvisüsteemi põhiülesandeid;
2) seostab närviraku ehitust selle talitlusega;
3) koostab ja analüüsib refleksikaare skeeme ning selgitab nende alusel selle talitlust;
4) seostab erinevaid sisenõrenäärmeid nende toodetavate hormoonidega;
5) kirjeldab hormoonide ülesandeid ja toob nende kohta näiteid;
6) selgitab närvisüsteemi ja hormoonide osa elundkondade talitluste regulatsioonis;
7) suhtub kriitiliselt närvisüsteemi kahjustavate ainete tarbimisse.
Infovahetus väliskeskkonnaga
1) analüüsib silma osade ja suuraju nägemiskeskuse koostööd nägemisaistingu tekkimisel
ning tõlgendamisel;
2) selgitab kaug- ja lühinägelikkuse tekkepõhjusi ning nägemishäirete vältimise ja
korrigeerimise viise;
3) seostab kõrva ehitust kuulmis- ja tasakaalumeelega;
4) võrdleb ning seostab haistmis- ja maitsmismeelega seotud organite ehitust ning talitlust;
5) väärtustab meeleelundeid säästvat eluviisi.
Pärilikkus ja muutlikkus
1) analüüsib pärilikkuse ja muutlikkuse osa inimese tunnuste näitel;
2) selgitab DNA, geenide ning kromosoomide seost ja osa pärilikkuses ning geenide
pärandumist ja avaldumist;
3) lahendab dominantsete ja retsessiivsete geenialleelide avaldumisega seotud lihtsamaid
geneetikaülesandeid;
4) hindab päriliku ja mittepäriliku muutlikkuse osa inimese tunnuste näitel ning analüüsib
diagrammidel ja tabelites esitatud infot mittepäriliku muutlikkuse ulatusest;
5) hindab organismide geneetilise muutmise võimalusi, tuginedes teaduslikele ja teistele
olulistele seisukohtadele;
6) analüüsib pärilike ja päriliku eelsoodumusega haiguste vältimise võimalusi;
7) kirjeldab geenitehnoloogia tegevusvaldkondi ning sellega seotud elukutseid;
8) suhtub mõistvalt inimeste pärilikku ja mittepärilikku mitmekesisusse.
Evolutsioon
1) selgitab bioloogilise evolutsiooni olemust ja toob selle kohta näiteid;
2) toob näiteid evolutsiooni tõendite kohta;
3) seostab olelusvõitlust loodusliku valikuga;
4) analüüsib liikide tekke ja muutumise üldist kulgu;
5) hindab suuremate evolutsiooniliste muutuste osa organismide mitmekesistumises ja
levikus;
6) võrdleb inimese ja teiste selgroogsete evolutsiooni;
7) seostab evolutsiooniteooria seisukohti loodusteaduste arenguga.
Õppesisu
Inimese elundkonnad
Inimese elundkondade põhiülesanded. Naha ehitus ja ülesanded infovahetuses väliskeskkonnaga.
Põhimõisted: tugi- ja liikumiselundkond, seedeelundkond, närvisüsteem, vereringe,
hingamiselundkond, erituselundkond, suguelundkond, nahk.
Luud ja lihased
Luude ja lihaste osa inimese ning teiste selgroogsete loomade tugi- ja liikumiselundkonnas. Luude
ehituslikud iseärasused. Luudevaheliste ühenduste tüübid ja tähtsus. Inimese luustiku võrdlus
teiste selgroogsete loomadega.
Lihaste ehituse ja talitluse kooskõla. Luu- ja lihaskoe mikroskoopiline ehitus ning selle seos
talitlusega. Treeningu mõju tugi- ja liikumiselundkonnale. Luumurdude, lihasvenituste ja -
rebendite olemus ning tekkpõhjused.
Põhimõisted: toes, luu, lihas, liiges.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Loomsete kudede ehituse võrdlemine mikroskoobiga.
2. Uurimuslik töö lihasväsimuse tekke ja treenituse seosest.
Vereringe
Südame ning suure ja väikese vereringe osa inimese aine- ja energiavahetuses. Inimese ja teiste
imetajate vereringeelundkonna erisused võrreldes teiste selgroogsete loomadega. Erinevate
veresoonte ehituslik ja talitluslik seos. Vere koostisosade ülesanded.
Vere osa organismi immuunsüsteemis. Immuunsuse kujunemine: lühi- ja pikaajaline immuunsus.
Immuunsüsteemi ja vaktsineerimise osa bakter- ja viirushaiguste vältimisel. Immuunsüsteemi
häired, allergia, AIDS.
Treeningu mõju vereringeelundkonnale. Südamelihase ala- ja ülekoormuse tagajärjed. Veresoonte
lupjumise ning kõrge ja madala vererõhu põhjused ja tagajärjed.
Põhimõisted: veresoon, arter, veen, kapillaar, arteriaalne veri, venoosne veri, vererõhk,
elektrokardiogramm, hemoglobiin, punane vererakk, valge vererakk, vereliistak, vereplasma,
hüübimine, lümf, lümfisõlm, antikeha, immuunsus, immuunsüsteem, HIV, AIDS.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
Uurimuslik töö füüsilise koormuse mõjust pulsile või vererõhule.
Seedimine ja eritamine
Inimese seedeelundkonna ehitus ja talitlus. Organismi energiavajadust mõjutavad tegurid.
Tervislik toitumine, üle- ja alakaalulisuse põhjused ning tagajärjed. Neerude üldine tööpõhimõte
vere püsiva koostise tagamisel. Kopsude, naha ja soolestiku eritamisülesanne.
Põhimõisted: ensüüm, vitamiin, sülg, maks, sapp, peensool, jämesool, neer, uriin.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Inimese energiavajadust mõjutavate tegurite uurimine praktilise tööga või arvutimudeliga.
2. Isikliku toitumisharjumuse analüüs.
Hingamine
Hingamiselundkonna ehituse ja talitluse seos. Sisse- ja väljahingatava õhu koostise võrdlus.
Hapniku ülesanne rakkudes. Organismi hapnikuvajadust määravad tegurid ja hingamise
regulatsioon. Treeningu mõju hingamiselundkonnale. Hingamiselundkonna levinumad haigused
ning nende ärahoidmine.
Põhimõisted: hingetoru, kopsutoru, kopsusomp, hingamiskeskus, rakuhingamine.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
Praktilise töö või arvutimudeliga kopsumahu, hingamissügavuse ja -sageduse ning omastatava
hapniku hulga seoste uurimine.
Paljunemine ja areng
Mehe ja naise suguelundkonna ehituse ning talitluse võrdlus. Muna- ja seemnerakkude küpsemine.
Suguelundkonna tervishoid, suguhaiguste levik, haigestumise vältimise võimalused. Munaraku
viljastumine, loote areng, raseduse kulg ja sünnitus. Pere planeerimine, abordiga kaasnevad riskid.
Inimorganismi talitluslikud muutused sünnist surmani.
Põhimõisted: emakas, munasari, seemnesari, munand, ovulatsioon, sperma, munajuha, loode,
platsenta, nabanöör, sünnitamine, kliiniline surm, bioloogiline surm.
Talitluste regulatsioon
Kesk- ja piirdenärvisüsteemi ehitus ning ülesanded. Närviraku ehitus ja raku osade ülesanded.
Refleksikaare ehitus ja talitlus. Närvisüsteemi tervishoid.
Peamiste sisenõrenäärmete toodetavate hormoonide ülesanded.
Elundkondade koostöö inimese terviklikkuse tagamisel. Närvisüsteemi ja hormoonide osa
elundkondade talitluste regulatsioonis.
Põhimõisted: peaaju, seljaaju, närv, närvirakk, retseptor, närviimpulss, dendriit, neuriit, refleks,
sisenõrenäärmed, hormoon.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Uurimuslik töö reaktsioonikiirust mõjutavate tegurite määramiseks ja õpilaste
reaktsioonikiiruste võrdlemiseks.
2. Refleksikaare töö uurimine arvutimudeliga.
Infovahetus väliskeskkonnaga
Silma ehituse ja talitluse seos. Nägemishäirete vältimine ja korrigeerimine. Kõrvade ehituse seos
kuulmis- ja tasakaalumeelega. Kuulmishäirete vältimine ja korrigeerimine. Haistmis- ja
maitsmismeelega seotud organite ehituse ja talitluse seosed.
Põhimõisted: pupill, lääts, võrkkest, vikerkest, kollatähn, kepike, kolvike, lühinägevus,
kaugelenägevus, väliskõrv, keskkõrv, sisekõrv, kõrvalest, trummikile, kuulmeluud, kuulmetõri,
tigu, poolringkanalid.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Uurimuslik töö meeleelundite tundlikkuse määramiseks.
2. Nägemisaistingu tekke ja kuulmise uurimine arvutimudeliga.
Pärilikkus ja muutlikkus
Pärilikkus ja muutlikkus organismide tunnuste kujunemisel. DNA, geenide ja kromosoomide osa
pärilikkuses. Geenide pärandumine ja nende määratud tunnuste avaldumine. Lihtsamate
geneetikaülesannete lahendamine. Päriliku muutlikkuse tähtsus.
Mittepäriliku muutlikkuse tekkepõhjused ja tähtsus. Organismide pärilikkuse muutmise
võimalused ning sellega kaasnevad teaduslikud ja eetilised küsimused. Pärilike ja päriliku
eelsoodumusega haiguste võrdlus ning haigestumise vältimine. Geenitehnoloogia tegevusvaldkond
ja sellega seotud elukutsed.
Põhimõisted: pärilik muutlikkus, mittepärilik muutlikkus, mutatsioon, kromosoom, DNA, geen,
dominantsus, retsessiivsus, geenitehnoloogia.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Pärilikkuse seaduspärasuste avaldumise ja muutlikkuse tekkemehhanismide uurimine
arvutimudeliga.
2. Uurimuslik töö mittepäriliku muutlikkuse ulatusest vabalt valitud organismide tunnuste põhjal.
Evolutsioon
Bioloogilise evolutsiooni olemus, põhisuunad ja tõendid. Loodusliku valiku kujunemine
olelusvõitluse tagajärjel. Liikide teke ja muutumine. Kohastumise tähtsus organismide
evolutsioonis. Evolutsiooni olulisemad etapid. Inimese evolutsiooni eripära.
Põhimõisted: evolutsioon, looduslik valik, olelusvõitlus, kohastumine, kohastumus,
ristumisbarjäär, fossiil.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
Evolutsioonitegurite uurimine arvutimudeliga.
8.6. Õppetegevus
Õppetegevust kavandades ja korraldades:
1) lähtutakse õppekava alusväärtustest, üldpädevustest, õppeaine eesmärkidest, õppesisust ja oodatavatest õpitulemustest ning toetatakse lõimingut teiste õppeainete ja läbivate teemadega;
2) lähtutakse sellest, et õpilase õpikoormus (sh kodutööde maht) on mõõdukas, jaotub õppeaasta ulatuses ühtlaselt ning jätab piisavalt aega puhkuseks ja huvitegevusteks;
3) võimaldatakse nii individuaal- kui ka ühisõpet (iseseisvad, paaris- ja rühmatööd, õppekäigud, praktilised tööd, töö arvutipõhiste õpikeskkondadega ning veebimaterjalide ja teiste teabeallikatega), et toetada õpilaste kujunemist aktiivseteks ja iseseisvateks õppijateks;
4) kasutatakse diferentseeritud õppeülesandeid, mille sisu ja raskusaste toetavad individualiseeritud käsitlust ning suurendavad õpimotivatsiooni;
5) rakendatakse nüüdisaegseid info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatel põhinevaid õpikeskkondi ning õppematerjale ja -vahendeid;
6) laiendatakse õpikeskkonda: looduskeskkond, arvutiklass, kooliõu, muuseumid, näitused, ettevõtted jne;
7) kasutatakse erinevaid õppemeetodeid, sh aktiivõpet: rollimängud, arutelud, väitlused, projektõpe, õpimapi ja uurimistöö koostamine, praktilised ja uurimuslikud tööd (nt loodusobjektide ja protsesside vaatlemine ning analüüs, protsesse ja objekte mõjutavate tegurite mõju selgitamine, komplekssete probleemide lahendamine) jne.
8.7. Füüsiline õpikeskkond1. Praktiliste tööde läbiviimiseks korraldab kool vajaduse korral õppe rühmades.
2. Kool korraldab valdava osa õpet klassis, kus on soe ja külm vesi, valamud, elektripistikud, spetsiaalse kattega töölauad ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogilised demonstratsioonilahendused õpetajale.
3. Kool võimaldab ainekavas nimetatud praktiliste tööde tegemiseks katsevahendid ja -materjalid (sh klassi kohta vähemalt 4 mobiilset andmete kogumise komplekti põhiseadme ja erinevate sensoritega).
4. Kool võimaldab ainekavale vastavad demonstratsioonivahendid (sh mikroskoobikaameraga ühendatava mikroskoobi ja binokulaari).
5. Kool võimaldab sobivad hoiutingimused praktiliste tööde ja demonstratsioonide tegemiseks ning vajalike materjalide kogumiseks ja säilitamiseks.
6. Kool võimaldab kooli õppekava järgi vähemalt korra õppeaastas õpet väljaspool kooli territooriumi (looduskeskkonnas, muuseumis või laboris).
7. Kool võimaldab ainekava järgi õppida arvutiklassis, kus saab teha ainekavas loetletud töid.
8.8. HindamineVõsu Koolis lähtutakse õpilaste õppeprotsessi hindamisel kujundava hindamise põhimõtetest. Kujundav hindamine keskendub eelkõige õpilase arengu võrdlemisele tema varasemate saavutustega. Kujundava hindamise käigus analüüsitakse õpilase teadmisi, oskusi, hoiakuid, väärtushinnanguid ja käitumist, antakse tagasisidet õpilase seniste tulemuste ning vajakajäämiste kohta, innustatakse ja suunatakse õpilast edasisel õppimisel ning kavandatakse edasise õppimise eesmärgid ja teed.
Õppetunni vältel saab õpilane suulist või kirjalikku tagasisidet õppeainet ja ainevaldkonda puudutavate teadmiste ja oskuste kohta. Kogu õppepäeva vältel annavad pedagoogid õpilasele tagasisidet, et toetada õpilase käitumise, hoiakute ja väärtushinnangute kujunemist. Tagasiside kirjeldab õigel ajal ja võimalikult täpselt õpilase tugevaid külgi ja vajakajäämisi ning sisaldab ettepanekuid edaspidisteks tegevusteks, mis toetavad õpilase arengut.Tagasiside antakse põhiliselt suulise või kirjaliku selgitusena. Õpetajad reageerivad juhtumitele, mis on vastuolus üldtunnustatud väärtuste ning heade tavadega, tehes koostööd direktsiooniga, lapsevanematega jt. tugisüsteemidega.
Õpilane kaasatakse enesehindamisse, et arendada tema oskust eesmärke seada ning oma õppimist ja käitumist eesmärkide alusel analüüsida ning tõsta õpimotivatsiooni.
Üheaegselt kujundava hindamisega võrreldakse õpilase ainealaseid teadmisi ja oskusi õppe aluseks olevas ainekavas toodud oodatavate õpitulemustega ja tema õppele püstitatud eesmärkidega. Ainealaseid teadmisi ja oskusi võib hinnata nii õppe käigus kui ka õppeteema lõppedes.
Hindamisel viie palli süsteemis:
1) hindega „5” ehk „väga hea” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui saavutatud õpitulemused vastavad õpilase õppe aluseks olevatele taotletavatele õpitulemustele täiel määral ja ületavad neid;
2) hindega „4” ehk „hea” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui saavutatud õpitulemused vastavad üldiselt õpilase õppe aluseks olevatele taotletavatele õpitulemustele;
3) hindega „3” ehk „rahuldav” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui saavutatud õpitulemused võimaldavad õpilasel edasi õppida või kooli lõpetada ilma, et tal tekiks olulisi raskusi hakkamasaamisel edasisel õppimisel või edasises elus;
4) hindega „2” ehk „puudulik” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui õpilase areng nende õpitulemuste osas on toimunud, aga ei võimalda oluliste raskusteta hakkamasaamist edasisel õppimisel või edasises elus;
5) hindega „1” ehk „nõrk” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui saavutatud õpitulemused ei võimalda oluliste raskusteta hakkamasaamist edasisel õppimisel või edasises elus ning kui õpilase areng nende õpitulemuste osas puudub.
Viie palli süsteemis hinnatavate kirjalike tööde koostamisel ja hindamisel lähtutakse põhimõttest, et kui kasutatakse punktiarvestust ja õpetaja ei ole andnud teada teisiti, koostatakse tööd nii, et hindega „5” hinnatakse õpilast, kes on saavutanud 90–100% maksimaalsest võimalikust punktide arvust, hindega „4” 75–89%, hindega „3” 50–74%, hindega „2” 20–49% ning hindega „1” 0–19%.
Kui hindamisel tuvastatakse kõrvalise abi kasutamine või mahakirjutamine, võib kirjalikku tööd, suulist vastust , praktilist tegevust või selle tulemust hinnata hindega „nõrk”.
Kui kirjalikku tööd, suulist vastust , praktilist tegevust või selle tulemust on hinnatud hindega „puudulik” või „nõrk” või on hinne jäänud panemata, antakse õpilasele võimalus järelevastamiseks või järeltöö sooritamiseks. Järelevastamise ja järeltööde sooritamiseks on õpilasel aega 10 õppepäeva arvates hinde teadasaamise kuupäevast. Õpetaja võib tähtaega pikendada mõjuvatel põhjustel.
- GEOGRAAFIA
1) tunneb huvi geograafia ning teiste loodus- ja sotsiaalteaduste vastu ning saab aru nende tähtsusest igapäevaelus ja ühiskonna arengus;
2) on omandanud ülevaate looduses ja ühiskonnas toimuvatest nähtustest ning protsessidest, nende ruumilisest paiknemisest ja vastastikustest seostest;
3) väärtustab nii kodukoha, Eesti kui ka teiste maade looduslikku ja kultuurilist mitmekesisust;
4) mõistab inimtegevuse sõltumist Maa piiratud ressurssidest ja inimtegevuse tagajärgi keskkonnale; suhtub vastutustundlikult keskkonda, järgides säästva arengu põhimõtteid;
5) rakendab loodusteaduslikku meetodit probleeme lahendades, planeerib ja teeb uurimistöid, vaatlusi ja mõõdistamisi ning tõlgendab ja esitab saadud tulemusi;
6) kasutab teabeallikaid ja hindab kriitiliselt neis sisalduvat geograafiainfot ning loeb ja mõtestab lihtsat loodusteaduslikku teksti;
7) on omandanud ülevaate geograafiaga seotud elukutsetest ning mõistab geograafiateadmiste ja -oskuste vajalikkust erinevates töövaldkondades;
8) mõistab loodusteaduste- ja tehnoloogiaalase kirjaoskuse olulisust igapäevaelus, on loov ning motiveeritud elukestvaks õppeks.
9.2. Õppeaine kirjeldus
Geograafia on integreeritud õppeaine, mis kuulub nii loodus- (loodusgeograafia) kui ka sotsiaalteaduste (inimgeograafia) hulka. Geograafia õppimisel areneb õpilaste loodusteaduste- ja tehnoloogiaalane kirjaoskus. Geograafiat õppides tuginetakse loodusõpetuses omandatud teadmistele, oskustele ja hoiakutele ning tehakse tihedat koostööd matemaatika, füüsika, bioloogia, keemia, ajaloo ja ühiskonnaõpetusega. Geograafiat õppides kujuneb arusaam Maast kui tervikust, keskkonna ja inimtegevuse vastastikusest mõjust. Olulisel kohal on igapäevaelu probleemide lahendamise ja põhjendatud otsuste tegemise oskused, mis aitavad toime tulla kiiresti muutuvas ühiskonnas. Geograafias ning teistes loodus- ja sotsiaalainetes omandatud teadmised, oskused ja hoiakud on aluseks sisemiselt motiveeritud elukestvale õppele.
Kooligeograafia peamine eesmärk on näidispiirkondade õppimise kaudu saada ülevaade looduses ja ühiskonnas toimuvatest nähtustest ning protsessidest, nende ruumilisest levikust ja vastastikustest seostest. Rõhutatakse loodusliku ja kultuurilise mitmekesisuse säilimise olulisust ning selle uurimise vajalikkust. Õpilastel kujuneb arusaam teadusest kui protsessist, mis loob teadmisi ning annab selgitusi ümbritseva kohta. Seejuures arenevad õpilaste probleemide lahendamise ja uurimuslikud oskused.
Geograafiat õppides on olulise tähtsusega arusaamise kujunemine inimese ja keskkonna vastastikustest seostest, loodusressursside piiratusest ning nende ratsionaalse kasutamise vajalikkusest. Areneb õpilaste keskkonnateadlikkus, võetakse omaks säästliku eluviisi ja jätkusuutliku arengu idee ning kujunevad keskkonda väärtustavad hoiakud. Keskkonda käsitletakse kõige laiemas tähenduses, mis hõlmab nii loodus-, majandus-, sotsiaalse kui ka kultuurilise keskkonna.
Geograafial on tähtis roll õpilaste väärtushinnangute ja hoiakute kujunemises. Maailma looduse, rahvastiku ja kultuurigeograafia seostatud käsitlemine on aluseks mõistvale ning tolerantsele suhtumisele teiste maade ja rahvaste kultuuri ning traditsioonidesse. Eesti geograafia õppimine loob aluse kodumaa looduse, ajaloo ja kultuuripärandi väärtustamisele.
Globaliseeruva maailma karmistuvas konkurentsis toimetulekuks peab inimene oma eluks, eelkõige õppimiseks, töötamiseks ja puhkamiseks tundma järjest paremini maailma eri piirkondi ning nende majandust, kultuuri ja traditsioone. Geograafiaõpetus aitab kujundada õpilase enesemääratlust aktiivse kodanikuna Eestis, Euroopas ja maailmas.
Geograafiat õppides omandavad õpilased kaardilugemise ja infotehnoloogia kasutamise oskuse, mille vajadus tänapäeva mobiilses ühiskonnas kiiresti kasvab.
Õpitav materjal esitatakse võimalikult probleemipõhiselt ning õpilase igapäevaelu ja kodukohaga seostatult. Õppes lähtutakse õpilaste individuaalsetest iseärasustest ja võimete mitmekülgsest arendamisest, suurt tähelepanu pööratakse õpilaste õpimotivatsiooni kujundamisele. Selle saavutamiseks kasutatakse erinevaid aktiivõppevorme: probleem- ja uurimuslikku õpet, projektõpet, arutelu, ajurünnakuid, rollimänge, õuesõpet, õppekäike jne. Kõigis õppeetappides kasutatakse tehnoloogilisi vahendeid ja IKT võimalusi.
Uurimusliku õppega omandavad õpilased probleemide püstitamise, hüpoteeside sõnastamise, töö planeerimise, vaatluste tegemise, mõõdistamise, tulemuste töötlemise, tõlgendamise ja esitamise oskused. Olulisel kohal on erinevate teabeallikate, sh interneti kasutamise ja neis leiduva teabe kriitilise hindamise oskus.
9.3. 7.klass
Õpitulemused
Kaardiõpetus
1) leiab vajaliku kaardi teatmeteostest või internetist ning kasutab atlase kohanimede registrit;
2) määrab suundi kaardil kaardivõrgu ja looduses kompassi järgi;
3) mõõdab vahemaid kaardil erinevalt esitatud mõõtkava kasutades ning looduses sammupaari abil;
4) määrab etteantud koha geograafilised koordinaadid ja leiab koordinaatide järgi asukoha;
5) määrab ajavööndite kaardi abil kellaaja erinevuse maakera eri kohtades;
6) koostab lihtsa plaani etteantud kohast;
7) kasutab trüki- ja arvutikaarte, tabeleid, graafikuid, diagramme, jooniseid, pilte ja tekste, et leida infot, kirjeldada protsesse ja nähtusi, leida nendevahelisi seoseid ning teha järeldusi.
Geoloogia
1) kirjeldab jooniste abil Maa siseehitust ja toob näiteid selle uurimise võimalustest;
2) iseloomustab etteantud jooniste ja kaartide järgi laamade liikumist ning laamade servaaladel esinevaid geoloogilisi protsesse: vulkanismi, maavärinaid, pinnavormide ja kivimite teket ning muutumist;
3) teab maavärinate ja vulkaanipursete tekkepõhjusi, näitab kaardil nende peamisi esinemispiirkondi, toob näiteid tagajärgede kohta ning oskab võimaliku ohu puhul käituda;
4) toob näiteid inimeste elu ja majandustegevuse kohta seismilistes ning vulkaanilistes piirkondades;
5) selgitab kivimite murenemist, murendmaterjali ärakannet ja settimist ning sette- ja tardkivimite teket;
6) iseloomustab ja tunneb nii looduses kui ka pildil liiva, kruusa, savi, moreeni, graniiti, liivakivi, lubjakivi, põlevkivi ja kivisütt ning toob näiteid nende kasutamise kohta;
7) mõistab geoloogiliste uuringute vajalikkust ja omab ettekujutust geoloogide tööst.
Pinnamood
- on omandanud ülevaate maailma mägisema ja tasasema reljeefiga piirkondadest, nimetab ning leiab kaardil mäestikud, mägismaad, kõrgemad tipud ja tasandikud (kiltmaad, lauskmaad, madalikud, alamikud);
- iseloomustab suuremõõtkavalise kaardi järgi pinnavorme ja pinnamoodi;
- iseloomustab piltide, jooniste ja kaardi järgi etteantud koha pinnamoodi ning pinnavorme;
- kirjeldab joonise ja kaardi järgi maailmamere põhjareljeefi ning seostab ookeani keskaheliku ja süvikute paiknemise laamade liikumisega;
- toob näiteid pinnavormide ja pinnamoe muutumisest erinevate tegurite (murenemise, tuule, vee, inimtegevuse) toimel;
- toob näiteid inimeste elu ja majandustegevuse kohta mägistel ja tasastel aladel, mägedes liikumisega kaasnevatest riskidest ning nende vältimise võimalustest.
1) iseloomustab etteantud riigi geograafilist asendit;
2) nimetab ja näitab maailmakaardil suuremaid riike ning linnu;
3) toob näiteid rahvaste kultuurilise mitmekesisuse kohta ning väärtustab eri rahvaste keelt ja traditsioone;
4) leiab kaardilt ja nimetab maailma tihedamalt ja hõredamalt asustatud alad ning iseloomustab rahvastiku paiknemist etteantud riigis;
5) iseloomustab kaardi ja jooniste järgi maailma või mõne piirkonna rahvaarvu muutumist;
6) kirjeldab linnastumist, toob näiteid linnastumise põhjuste ja linnastumisega kaasnevate probleemide kohta.
Õppesisu
Kaardiõpetus
Maa kuju ja suurus. Kaartide mitmekesisus ja otstarve. Üldgeograafilised ja temaatilised kaardid, sh maailma ja Euroopa poliitiline kaart. Trüki- ja arvutikaardid, sh interaktiivsed kaardid. Mõõtkava, vahemaade mõõtmine looduses ja kaardil. Suundade määramine looduses ja kaardil. Asukoht ja selle määramine, geograafilised koordinaadid. Ajavööndid.
Põhimõisted: plaan, kaart, üldgeograafiline ja teemakaart, arvutikaart, interaktiivne kaart, satelliidifoto, aerofoto, asimuut, leppemärgid, mõõtkava, suure- ja väikesemõõtkavaline kaart, kaardi üldistamine, poolus, paralleel, ekvaator, meridiaan, algmeridiaan, geograafiline laius, geograafiline pikkus, geograafilised koordinaadid, kaardivõrk, ajavöönd, maailmaaeg, vööndiaeg, kohalik päikeseaeg, kuupäevaraja.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Praktilised ülesanded kooliümbruse kaardiga. Ilmakaarte ja asimuudi määramine kompassiga. Kaardi järgi objektide leidmine ja asukohta kirjeldamine ning sammupaariga vahemaade mõõtmine.
2. Info leidmiseks interaktiivse kaardi kasutamine (vahemaade mõõtmine, aadressi järgi otsing, koordinaatide määramine, objektide leidmine ja tähistamine).
Geoloogia
Maa siseehitus. Laamad ja laamade liikumine. Maavärinad. Vulkaaniline tegevus. Inimeste elu ja majandustegevus seismilistes ning vulkaanilistes piirkondades. Kivimid ja nende teke.
Põhimõisted: maakoor, vahevöö, tuum, mandriline ja ookeaniline maakoor, laam, kurrutus, magma, vulkaan, magmakolle, vulkaani lõõr, kraater, laava, tegutsev ja kustunud vulkaan, kuumaveeallikas, geiser, maavärin, murrang, seismilised lained, epitsenter, fookus, tsunami, murenemine, murendmaterjal, sete, settekivim, tardkivim, paljand, kivistis ehk fossiil.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Kivimite (liivakivi, lubjakivi, põlevkivi, kivisöe, graniidi) ja setete (liiva, kruusa, savi) iseloomustamine ning võrdlemine.
2. Teabeallikate põhjal lühiülevaate või esitluse koostamine ühest geoloogilisest nähtusest (maavärinast või vulkaanist) või mõne piirkonna iseloomustamine geoloogilisest aspektist.
Pinnamood
Pinnavormid ja pinnamood. Pinnamoe kujutamine kaartidel. Mäestikud ja mägismaad. Inimese elu ja majandustegevus mägise pinnamoega aladel. Tasandikud. Inimese elu ja majandustegevus tasase pinnamoega aladel. Maailmamere põhjareljeef. Pinnamoe ja pinnavormide muutumine aja jooksul.
Põhimõisted: pinnamood ehk reljeef, samakõrgusjoon ehk horisontaal, absoluutne kõrgus, suhteline kõrgus, profiiljoon, pinnavorm, mägi, mäeahelik, mäestik, mägismaa, tasandik, kiltmaa, madalik, alamik, mandrilava, mandrinõlv, ookeani keskmäestik, süvik, erosioon, uhtorg.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
Kaartide ja muude teabeallikate järgi ühe piirkonna pinnavormide ja pinnamoe iseloomustuse koostamine.
Rahvastik
Riigid maailma kaardil. Erinevad rassid ja rahvad. Rahvastiku paiknemine ja tihedus. Maailma rahvaarv ja selle muutumine. Linnastumine.
Põhimõisted: riik, poliitiline kaart, geograafiline asend, rahvastik, rass, rahvastiku tihedus, linnastumine, linn, linnastu.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
Kaartide ja muude teabeallikate järgi ühe riigi üldandmete ja sümboolika leidmine, geograafilise asendi ja rahvastiku paiknemise iseloomustamine.
9.4. 8.klass
Õpitulemused
Kliima
1) teab, mis näitajatega iseloomustatakse ilma ja kliimat;
2) leiab teavet Eesti ja muu maailma ilmaolude kohta ning teeb selle põhjal praktilisi järeldusi
oma tegevust ja riietust planeerides;
3) selgitab päikesekiirguse jaotumist Maal ning teab aastaaegade vaheldumise põhjusi;
4) iseloomustab joonise järgi üldist õhuringlust;
5) selgitab ookeanide, merede ja pinnamoe mõju kliimale;
6) leiab kliimavöötmete kaardil põhi- ja vahekliimavöötmed ning viib tüüpilise
kliimadiagrammi kokku vastava kliimavöötmega;
7) iseloomustab ja võrdleb temaatiliste kaartide ja kliimadiagrammide järgi etteantud kohtade
kliimat ning selgitab erinevuste põhjusi; toob näiteid ilma ja kliima mõjust inimtegevusele.
Veestik
1) seostab etteantud piirkonna veekogude arvukuse ja veetaseme muutused kliimaga;
2) iseloomustab ja võrdleb teabeallikate järgi meresid, sh Läänemerd, ning toob esile
erinevuste põhjused;
3) iseloomustab ja võrdleb jooniste, fotode, sh satelliidifotode ja kaartide põhjal jõgesid ning
vee kulutavat, edasikandvat ja kuhjavat tegevust erinevatel lõikudel;
4) põhjendab teabeallikate, sh kliimadiagrammide abil veetaseme muutumist jões;
5) iseloomustab teabeallikate põhjal järvi ja veehoidlad ning nende kasutamist;
6) iseloomustab veeringet, selgitab vee ja veekogude tähtsust looduses ja inimtegevusele ning
toob näiteid vee kasutamise ja kaitse vajaduse kohta
Loodusvööndid
1) tunneb joonistel ja piltidel ära loodusvööndid ning iseloomustab kaardi järgi nende
paiknemist;
2) iseloomustab loodusvööndite kliimat, veestikku, mullatekke tingimusi, tüüpilisi taimi ja
loomi ning analüüsib nendevahelisi seoseid;
44
3) tunneb ära loodusvööndite tüüpilised kliimadiagrammid ning joonistel ja piltidel maastiku,
taimed, loomad ja mullad;
4) teab kõrgusvööndilisuse tekkepõhjusi ning võrdleb kõrgusvööndilisust eri mäestikes;
5) selgitab liustike tekkepõhjusi ning iseloomustab nende paiknemist ja tähtsust;
6) toob näiteid looduse ja inimtegevuse vastasmõju kohta erinevates loodusvööndites ja
mäestikes;
7) iseloomustab ja võrdleb teabeallikate põhjal etteantud piirkondi: geograafilist asendit,
pinnamoodi, kliimat, veestikku, mullastikku, taimestikku, maakasutust, loodusvarasid,
rahvastikku, asustust, teedevõrku ja majandust ning analüüsib nendevahelisi seoseid.
Õppesisu
Kliima
Ilm ja kliima. Kliimadiagrammid ja kliimakaardid. Kliimat kujundavad tegurid. Päikesekiirguse
jaotumine Maal. Aastaaegade kujunemine. Temperatuuri ja õhurõhu seos. Üldine õhuringlus.
Ookeanide, merede ja pinnamoe mõju kliimale. Kliimavöötmed. Ilma ja kliima mõju
inimtegevusele.
Põhimõisted: ilm, kliima, ilmakaart, kliimakaart, kliimadiagramm, kuu ja aasta keskmine
temperatuur, päikesekiirgus, õhumass, passaadid, mandriline ja mereline kliima, briisid,
lumepiir, tuulepealne ja tuulealune nõlv, kliimavööde.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Internetist ilma andmete leidmine ja nende põhjal ilma iseloomustamine etteantud kohas.
2. Kliima võrdlemine kliimakaartide ja -diagrammide järgi kahes etteantud kohas ning erinevuste
selgitamine.
Veestik
Veeressursside jaotumine Maal. Veeringe. Maailmameri ja selle osad. Temperatuur, soolsus ja
jääolud maailmamere eri osades. Mägi- ja tasandikujõed, vooluvee mõju pinnamoe kujunemisele.
Jõgede veerežiim, üleujutused. Järved ja veehoidlad. Veekogude kasutamine ja kaitse.
Põhimõisted: veeringe, maailmameri, ookean, laht, väin, sisemeri, ääremeri, vee soolsus, lang,
voolukiirus, põrke- ja laugveer, soot, jõeorg, sälk-, lamm- ja kanjonorg, delta, kõrgvesi, madalvesi,
üleujutus, soolajärv.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Jooniste, fotode, sh satelliidifotode ja kaartide järgi vooluvee kulutava ja kuhjava tegevuse
uurimine etteantud jõe erinevatel lõikudel.
2. Teabeallikate järgi ülevaate koostamine etteantud mere kohta.
Loodusvööndid
Looduskomponentide (kliima, muldade, taimkatte, loomastiku, veestiku, pinnamoe) vastastikused
seosed. Loodusvööndid ja nende paiknemise seaduspärasused. Jäävöönd. Tundra. Parasvöötme
okas- ja lehtmets. Parasvöötme rohtla. Vahemereline põõsastik ja mets. Kõrb. Savann.
Ekvatoriaalne vihmamets. Kõrgusvööndilisus erinevates mäestikes. Inimtegevus ja
keskkonnaprobleemid erinevates loodusvööndites ning mäestikes.
Põhimõisted: loodusvöönd, põhja- ja lõunapöörijoon, seniit, põhja- ja lõunapolaarjoon, polaaröö
ja -päev, igikelts, taiga, stepp, preeria, oaas, kõrbestumine, leet-, must- ja punamuld, erosioon,
bioloogiline mitmekesisus, põlisrahvas, kõrgusvööndilisus, kõrgmäestik, metsapiir, mandri- ja
mägiliustik, Arktika, Antarktika.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Teabeallikate põhjal etteantud piirkonna iseloomustuse koostamine, kus on analüüsitud
looduskomponentide vastastikuseid seoseid ning inimtegevust ja keskkonnaprobleeme.
2. Ühe loodusvööndi kohta mõistekaardi koostamine.
9.5. 9.klass
Õpitulemused
Euroopa ja Eesti geograafiline asend, pinnamood ning geoloogia
1) iseloomustab etteantud Euroopa riigi, sh Eesti geograafilist asendit;
2) iseloomustab ja võrdleb kaardi järgi etteantud piirkonna, sh Eesti pinnavorme ja
pinnamoodi;
3) seostab Euroopa suuremaid pinnavorme geoloogilise ehitusega;
4) iseloomustab jooniste, temaatiliste kaartide ning geokronoloogilise skaala järgi Eesti
geoloogilist ehitust;
5) iseloomustab kaardi järgi maavarade paiknemist Euroopas, sh Eestis;
6) iseloomustab mandrijää tegevust pinnamoe kujundajana Euroopas, sh Eestis;
7) nimetab ning leiab Euroopa ja Eesti kaardil mäestikud, kõrgustikud, kõrgemad tipud,
tasandikud: lauskmaad, lavamaad, madalikud, alamikud.
Euroopa ja Eesti kliima
1) iseloomustab Euroopa, sh Eesti kliima regionaalseid erinevusi ja selgitab kliimat
kujundavate tegurite mõju etteantud koha kliimale;
2) iseloomustab ilmakaardi järgi etteantud koha ilma (õhurõhk, kõrg- või madalrõhuala, soe
ja külm front, sademed, tuuled);
3) mõistab kliimamuutuste uurimise olulisust ja toob näiteid tänapäevaste
uurimisvõimaluste kohta;
4) toob näiteid kliimamuutuste võimalike tagajärgede kohta.
Euroopa ja Eesti veestik
1) iseloomustab Läänemere eripära ja keskkonnaprobleeme ning toob näiteid nende
lahendamise võimaluste kohta;
2) kirjeldab ja võrdleb eriilmelisi Läänemere rannikulõike: pank-, laid- ja skäärrannikut;
3) selgitab põhjavee kujunemist ja liikumist, põhjavee kasutamist kodukohas ning põhjaveega
seotud probleeme Eestis;
4) teab soode levikut Euroopas, sh Eestis, ning selgitab soode ökoloogilist ja majanduslikku
tähtsust;
5) iseloomustab Euroopa, sh Eesti rannajoont ja veestikku, nimetab ning näitab Euroopa ja
Eesti kaardil suuremaid lahtesid, väinu, saari, poolsaari, järvi, jõgesid.
Euroopa ja Eesti rahvastik
1) leiab teabeallikatest infot riikide rahvastiku kohta, toob näiteid rahvastiku uurimise ja selle
olulisuse kohta;
2) analüüsib teabeallikate järgi Euroopa või mõne piirkonna, sh Eesti rahvaarvu, selle
muutumist;
3) iseloomustab ja analüüsib teabeallikate, sh rahvastikupüramiidi järgi etteantud riigi, sh
Eesti rahvastikku ja selle muutumist;
46
4) toob näiteid rahvastiku vananemisega kaasnevatest probleemidest Euroopas, sh Eestis,
ning nende lahendamise võimaluste kohta;
5) selgitab rännete põhjusi, toob konkreetseid näiteid Eestist ja mujalt Euroopast;
6) iseloomustab Eesti rahvuslikku koosseisu ning toob näiteid Euroopa kultuurilise
mitmekesisuse kohta.
Euroopa ja Eesti asustus
1) analüüsib kaardi järgi rahvastiku paiknemist Euroopas, sh Eestis;
2) analüüsib linnade tekke, asukoha ja arengu vahelisi seoseid Euroopa, sh Eesti näitel;
3) nimetab linnastumise põhjusi, toob näiteid linnastumisega kaasnevate probleemide kohta
Euroopas, sh Eestis, ja nende lahendamise võimalustest;
4) võrdleb linna ja maa-asulaid ning analüüsib linna- ja maaelu erinevusi;
5) nimetab ja näitab kaardil Euroopa riike ja pealinnu ning Eesti suuremaid linnu.
Euroopa ja Eesti majandus
1) analüüsib loodusressursside, tööjõu, kapitali ja turgude mõju Eesti majandusele ning toob
näiteid majanduse spetsialiseerumise kohta;
2) rühmitab majandustegevused esmasektori, tööstuse ja teeninduse vahel;
3) selgitab energiamajanduse tähtsust, toob näiteid energiaallikate ja energiatootmise mõju
kohta keskkonnale;
4) analüüsib soojus-, tuuma- ja hüdroelektrijaama või tuulepargi kasutamise eeliseid ja
puudusi elektrienergia tootmisel;
5) analüüsib teabeallikate järgi Eesti energiamajandust; iseloomustab põlevkivi kasutamist
energia tootmisel;
6) toob näiteid Euroopa, sh Eesti energiaprobleemide kohta;
7) teab energia säästmise võimalusi ning väärtustab säästlikku energia tarbimist;
8) toob näiteid Euroopa peamiste majanduspiirkondade kohta.
Euroopa ja Eesti põllumajandus ning toiduainetööstus
1) toob näiteid taime- ja loomakasvatusharude kohta;
2) iseloomustab põllumajanduse arengueeldusi Eestis ja põhjendab spetsialiseerumist;
3) iseloomustab mulda kui ressurssi;
4) toob näiteid eri tüüpi põllumajandusettevõtete kohta Euroopas, sh Eestis;
5) toob näiteid kodumaise toidukauba eeliste kohta ja väärtustab Eesti tooteid;
6) toob näiteid põllumajandusega seotud keskkonnaprobleemide ja nende lahendamise
võimaluste kohta.
Euroopa ja Eesti teenindus
1) toob näiteid erinevate teenuste kohta;
2) iseloomustab ja analüüsib teabeallikate järgi etteantud Euroopa riigi, sh Eesti turismi
arengueeldusi ja turismimajandust;
3) toob näiteid turismi positiivsete ja negatiivsete mõjude kohta riigi või piirkonna majandusja
sotsiaalelule ning looduskeskkonnale;
4) analüüsib transpordiliikide eeliseid ja puudusi reisijate ja erinevate kaupade veol;
5) toob näiteid Euroopa peamiste transpordikoridoride kohta;
6) iseloomustab ja analüüsib teabeallikate järgi eri transpordiliikide osa Eesti-sisestes sõitjateja
kaubavedudes;
7) toob näiteid transpordiga seotud keskkonnaprobleemide ja nende lahendamise võimaluste
kohta ning väärtustab keskkonnasäästlikku transpordi kasutamist.
Õppesisu
Euroopa ja Eesti geograafiline asend, pinnamood ning geoloogia
Euroopa ja Eesti asend, suurus ning piirid. Euroopa pinnamood. Pinnamoe seos geoloogilise
ehitusega. Eesti pinnamood. Eesti geoloogiline ehitus ja maavarad. Mandrijää tegevus Euroopa, sh
Eesti pinnamoe kujunemises.
Põhimõisted: loodusgeograafiline ja majandusgeograafiline asend, Eesti põhikaart, maastik, kõrgja
madalmäestik, lauskmaa, kurdmäestik, noor ja vana mäestik, platvorm, kilp, geokronoloogiline
skaala, kõrgustik, madalik, lavamaa, aluspõhi, pinnakate, mandrijää, moreen, moreenküngas, voor,
moreentasandik.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Eesti ja mõne teise Euroopa riigi geograafilise asendi võrdlemine.
2. Teabeallikate põhjal ülevaate koostamine kodumaakonna pinnamoest ja maavaradest ning
seostamine geoloogilise ehitusega.
Euroopa ja Eesti kliima
Euroopa, sh Eesti kliimat kujundavad tegurid. Regionaalsed kliimaerinevused Euroopas. Eesti
kliima. Euroopa ilmakaart. Kliimamuutuste võimalikud tagajärjed Euroopas.
Põhimõisted: samatemperatuurijoon ehk isoterm, õhurõhk, hoovus, läänetuuled, kõrg- ja
madalrõhuala, soe ja külm front, tsüklon, antitsüklon.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
Interneti andmete järgi ilma võrdlemine etteantud kohtades ning erinevuste põhjendamine.
Euroopa ja Eesti veestik
Läänemere eripära ja selle põhjused. Läänemeri kui piiriveekogu, selle majanduslik kasutamine ja
keskkonnaprobleemid. Läänemere eriilmelised rannikud. Põhjavee kujunemine ja liikumine.
Põhjaveega seotud probleemid Eestis. Sood Euroopas, sh Eestis.
Põhimõisted: valgla, veelahe, riimvesi, pankrannik, laidrannik, skäärrannik, luide, maasäär,
rannavall, põhjavesi, veega küllastunud ja küllastamata kihid, põhjavee tase, vett läbilaskvad ning
vett pidavad kivimid ja setted.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
Kodukoha joogivee, selle omaduste ja kasutamise uurimine.
Euroopa ja Eesti rahvastik
Euroopa, sh Eesti rahvaarv ja selle muutumine. Sündimuse, suremuse ja loomuliku iibe erinevused
Euroopa riikides. Rahvastiku soolis-vanuseline koosseis ja rahvastiku vananemisega kaasnevad
probleemid. Ränded ja nende põhjused. Eesti rahvuslik koosseis ja selle kujunemine. Rahvuslik
mitmekesisus Euroopas.
Põhimõisted: rahvaloendus, rahvastikuregister, sündimus, suremus, loomulik iive, rahvastikupüramiid,
rahvastiku vananemine, ränne ehk migratsioon, sisseränne, väljaränne, vabatahtlik
ränne, sundränne, pagulased, rahvuslik koosseis.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Teabeallikate järgi oma maakonna või koduasula rahvastiku analüüsimine.
2. Rahvastikupüramiidi põhjal rahvastiku soolis-vanuselise koosseisu analüüsimine etteantud
Euroopa riigis.
Euroopa ja Eesti asustus
Rahvastiku paiknemine Euroopas. Linnad ja maa-asulad. Linnastumise põhjused ja linnastumine
Euroopas. Rahvastiku paiknemine Eestis. Eesti asulad. Linnastumisega kaasnevad majanduslikud,
sotsiaalsed ja keskkonnaprobleemid.
Põhimõisted: linnastumine, linnastu, valglinnastumine.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
Lühiuurimuse koostamine koduasulast.
Euroopa ja Eesti majandus
Majandusressursid. Majanduse struktuur, uued ja vanad tööstusharud. Energiaallikad, nende
kasutamise eelised ja puudused. Euroopa energiamajandus ja energiaprobleemid. Eesti energiamajandus.
Põlevkivi kasutamine ja keskkonnaprobleemid. Euroopa peamised majanduspiirkonnad.
Põhimõisted: majanduskaardid, majandusressursid, taastuvad ja taastumatud loodusvarad, kapital,
tööjõud, tööjõu kvaliteet, esmasektor, tööstus, teenindus, energiamajandus, energiaallikad: soojus-,
tuuma-, hüdro-, tuule- ja päikeseenergia.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
Kahe Euroopa riigi energiaallikate kasutamise analüüsimine elektrienergia tootmisel.
Euroopa ja Eesti põllumajandus ning toiduainetööstus
Põllumajanduse arengut mõjutavad looduslikud tegurid. Eri tüüpi põllumajandusettevõtted ja
toiduainetööstus Euroopas. Eesti põllumajandus ja toiduainetööstus. Põllumajandusega seotud
keskkonnaprobleemid.
Põhimõisted: taimekasvatus ja loomakasvatus, maakasutus, haritav maa, looduslik rohumaa,
taimekasvuperiood, looma- ja taimekasvatustalud, istandused.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
Toidukaupade päritolu uurimine ning kodu- ja välismaise kauba osatähtsuse hindamine
tootegrupiti.
Euroopa ja Eesti teenindus
Teenindus ja selle jaotumine. Turism kui kiiresti arenev majandusharu. Turismi liigid. Euroopa
peamised turismiressursid. Turismiga kaasnevad keskkonnaprobleemid. Eesti turismimajandus.
Transpordi liigid, nende eelised ja puudused sõitjate ning erinevate kaupade veol. Euroopa
peamised transpordikoridorid. Eesti transport.
Põhimõisted: isiku- ja äriteenused, avaliku ja erasektori teenused, turism, transport, transiitveod.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Teabeallikate põhjal ülevaate koostamine oma linna või maakonna turismiarengu eeldustest ja peamistest vaatamisväärsustest.
2. Reisi marsruudi ja graafiku koostamine, kasutades teabeallikaid.
9.6. Õppetegevus
Õppetegevust kavandades ja korraldades:
1) lähtutakse õppekava alusväärtustest, üldpädevustest, õppeaine eesmärkidest, õppesisust ja oodatavatest õpitulemustest ning toetatakse lõimingut teiste õppeainete ja läbivate teemadega;
2) taotletakse, et õpilase õpikoormus (sh kodutööde maht) on mõõdukas, jaotub õppeaasta ulatuses ühtlaselt ning jätab piisavalt aega nii huvitegevuseks kui ka puhkuseks;
3) võimaldatakse nii individuaal- kui ka ühisõpet (iseseisvad, paaris- ja rühmatööd, õppekäigud, praktilised tööd, töö arvutipõhiste õpikeskkondadega ning veebimaterjalide ja teiste teabeallikatega), mis toetavad õpilaste kujunemist aktiivseteks ning iseseisvateks õppijateks;
4) kasutatakse diferentseeritud õppeülesandeid, mille sisu ja raskusaste toetavad individualiseeritud käsitlust ning suurendavad õpimotivatsiooni;
5) rakendatakse nüüdisaegseid info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatel põhinevaid õpikeskkondi ning õppematerjale ja -vahendeid;
6) laiendatakse õpikeskkonda: looduskeskkond, arvutiklass, kooliümbrus, muuseumid, näitused, ettevõtted jne;
7) kasutatakse erinevaid õppemeetodeid, sh aktiivõpet: rollimängud, arutelud, väitlused, projektõpe, õpimapi ja uurimistöö koostamine, praktilised ja uurimuslikud tööd (nt loodusobjektide ja protsesside vaatlemine ning analüüs, protsesse ja objekte mõjutavate tegurite mõju selgitamine, komplekssete probleemide lahendamine) jne.
9.7. Füüsiline õpikeskkond1. Praktiliste tööde läbiviimiseks korraldab kool vajaduse korral õppe rühmades.
2. Kool korraldab valdava osa õpet klassis, kus on maailmaatlaste ja Eesti atlaste komplekt (iga õpilase kohta atlas) ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogilised demonstratsioonivahendid õpetajale.
3. Kool võimaldab ainekavas nimetatud praktiliste tööde tegemiseks vajalikud vahendid ja materjalid ning demonstratsioonivahendid.
4. Kool võimaldab sobivad hoiutingimused praktiliste tööde ja demonstratsioonide tegemiseks ning vajalike materjalide kogumiseks ja säilitamiseks.
5. Kool võimaldab kooli õppekava järgi vähemalt korra õppeaastas õpet väljaspool kooli territooriumi (looduskeskkonnas, muuseumis jne).
6. Kool võimaldab ainekava järgi õppida arvutiklassis, kus saab teha ainekavas loetletud töid.
9.8. HindamineVõsu Koolis lähtutakse õpilaste õppeprotsessi hindamisel kujundava hindamise põhimõtetest. Kujundav hindamine keskendub eelkõige õpilase arengu võrdlemisele tema varasemate saavutustega. Kujundava hindamise käigus analüüsitakse õpilase teadmisi, oskusi, hoiakuid, väärtushinnanguid ja käitumist, antakse tagasisidet õpilase seniste tulemuste ning vajakajäämiste kohta, innustatakse ja suunatakse õpilast edasisel õppimisel ning kavandatakse edasise õppimise eesmärgid ja teed.
Õppetunni vältel saab õpilane suulist või kirjalikku tagasisidet õppeainet ja ainevaldkonda puudutavate teadmiste ja oskuste kohta. Kogu õppepäeva vältel annavad pedagoogid õpilasele tagasisidet, et toetada õpilase käitumise, hoiakute ja väärtushinnangute kujunemist. Tagasiside kirjeldab õigel ajal ja võimalikult täpselt õpilase tugevaid külgi ja vajakajäämisi ning sisaldab ettepanekuid edaspidisteks tegevusteks, mis toetavad õpilase arengut.Tagasiside antakse põhiliselt suulise või kirjaliku selgitusena. Õpetajad reageerivad juhtumitele, mis on vastuolus üldtunnustatud väärtuste ning heade tavadega, tehes koostööd direktsiooniga, lapsevanematega jt. tugisüsteemidega.
Õpilane kaasatakse enesehindamisse, et arendada tema oskust eesmärke seada ning oma õppimist ja käitumist eesmärkide alusel analüüsida ning tõsta õpimotivatsiooni.
Üheaegselt kujundava hindamisega võrreldakse õpilase ainealaseid teadmisi ja oskusi õppe aluseks olevas ainekavas toodud oodatavate õpitulemustega ja tema õppele püstitatud eesmärkidega. Ainealaseid teadmisi ja oskusi võib hinnata nii õppe käigus kui ka õppeteema lõppedes.
Hindamisel viie palli süsteemis:
1) hindega „5” ehk „väga hea” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui saavutatud õpitulemused vastavad õpilase õppe aluseks olevatele taotletavatele õpitulemustele täiel määral ja ületavad neid;
2) hindega „4” ehk „hea” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui saavutatud õpitulemused vastavad üldiselt õpilase õppe aluseks olevatele taotletavatele õpitulemustele;
3) hindega „3” ehk „rahuldav” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui saavutatud õpitulemused võimaldavad õpilasel edasi õppida või kooli lõpetada ilma, et tal tekiks olulisi raskusi hakkamasaamisel edasisel õppimisel või edasises elus;
4) hindega „2” ehk „puudulik” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui õpilase areng nende õpitulemuste osas on toimunud, aga ei võimalda oluliste raskusteta hakkamasaamist edasisel õppimisel või edasises elus;
5) hindega „1” ehk „nõrk” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui saavutatud õpitulemused ei võimalda oluliste raskusteta hakkamasaamist edasisel õppimisel või edasises elus ning kui õpilase areng nende õpitulemuste osas puudub.
Viie palli süsteemis hinnatavate kirjalike tööde koostamisel ja hindamisel lähtutakse põhimõttest, et kui kasutatakse punktiarvestust ja õpetaja ei ole andnud teada teisiti, koostatakse tööd nii, et hindega „5” hinnatakse õpilast, kes on saavutanud 90–100% maksimaalsest võimalikust punktide arvust, hindega „4” 75–89%, hindega „3” 50–74%, hindega „2” 20–49% ning hindega „1” 0–19%.
Kui hindamisel tuvastatakse kõrvalise abi kasutamine või mahakirjutamine, võib kirjalikku tööd, suulist vastust , praktilist tegevust või selle tulemust hinnata hindega „nõrk”.
Kui kirjalikku tööd, suulist vastust , praktilist tegevust või selle tulemust on hinnatud hindega „puudulik” või „nõrk” või on hinne jäänud panemata, antakse õpilasele võimalus järelevastamiseks või järeltöö sooritamiseks. Järelevastamise ja järeltööde sooritamiseks on õpilasel aega 10 õppepäeva arvates hinde teadasaamise kuupäevast. Õpetaja võib tähtaega pikendada mõjuvatel põhjustel.
- KEEMIA
- tunneb huvi keemia ja teiste loodusteaduste vastu ning mõistab keemia rolli inimühiskonna ajaloolises arengus, tänapäeva tehnoloogias ja igapäevaelus;
- suhtub vastutustundlikult elukeskkonda, väärtustades säästva arengu põhimõtteid, märkab,analüüsib ja hindab inimtegevuse tagajärgi ning hindab ja arvestab inimtegevuses kasutatavate materjalide ohtlikkust;
- kujundab erinevates loodusainetes õpitu põhjal seostatud maailmapildi, mõistab keemiliste nähtuste füüsikalist olemust ning looduslike protsesside keemilist tagapõhja;
- kasutab erinevaid keemiateabeallikaid, analüüsib kogutud teavet ja hindab seda kriitiliselt;
- omandab põhikooli tasemele vastava loodusteadusliku ja tehnoloogiaalase kirjaoskuse, sh funktsionaalse kirjaoskuse keemias;
- rakendab probleeme lahendades loodusteaduslikku meetodit ning langetab otsuseid, tuginedes teaduslikele, sotsiaalsetele, majanduslikele, eetilis-moraalsetele seisukohtadele ja õigusaktidele;
- tunneb keemiaga seotud elukutseid ning hindab keemiateadmisi ja -oskusi karjääri planeerides;
- suhtub probleemide lahendamisse süsteemselt ja loovalt ning on motiveeritud elukestvaks õppeks.
- Õppeaine kirjeldus
Keemia kuulub loodusainete valdkonda ning sellel on oluline koht õpilaste loodusteadusliku ja tehnoloogiaalase kirjaoskuse kujunemisel. Keemiaõpetus tugineb teistes õppeainetes
(loodusõpetuses, füüsikas, bioloogias, matemaatikas jt) omandatud teadmistele, oskustele ja
hoiakutele, toetades samas teiste ainete õpetamist. Keemia õppimise kaudu kujunevad õpilastel olulised pädevused, õpitakse väärtustama elukeskkonda säästvat ühiskonna arengut ning vastutustundlikku ja tervislikku eluviisi.
Keemiaõppega omandavad õpilased lihtsa, kuid tervikliku arusaama looduses ja tehiskeskkonnas kulgevatest ning inimtegevuses kasutatavatest keemilistest protsessidest, nende vastastikustest seostest ja mõjust elukeskkonnale. Tähtsad on igapäevaelu probleemide lahendamise ja asjatundlike otsuste tegemise oskused, mis on aluseks toimetulekule looduslikus ja sotsiaalses keskkonnas.
Keemias omandatud teadmised, oskused ja hoiakud, mis on lõimitud teistes õppeainetes omandatuga, on aluseks sisemiselt motiveeritud elukestvale õppimisele.
Üks keemiaõppe olulisi eesmärke on loodusteaduslikule meetodile tuginevate probleem- ja
uurimuslike ülesannete lahendamise kaudu omandada ülevaade keemiliste protsesside rollist looduses ning tehiskeskkonnas, tänapäevastest tehnoloogia- ja energeetikaprobleemidest ning keemia tulevikusuundumustest, mis ühtlasi abistab õpilasi tulevases elukutsevalikus. Samuti arendab keemiaõpe oskust mõista tervete eluviiside ja tervisliku toitumise tähtsust organismis toimuvate keemiliste protsesside seisukohalt, mõista puhta looduskeskkonna ja tervise seoseid.
Keemia õppimine kujundab õpilaste väärtushinnanguid, vastutustunnet ja austust looduse vastu ning arendab oskust hinnata oma otsustuste või tegevuse otseseid või kaudseid tagajärgi.
Õppetegevus lähtub õpilase kui isiksuse individuaalsetest ja ealistest iseärasustest ning tema
võimete mitmekülgsest arendamisest. Õppetegevuses rakendatakse loodusteaduslikule meetodile tuginevat uurimuslikku lähenemist, lahendades looduslikust, tehnoloogilisest ja sotsiaalsest keskkonnast tulenevaid probleeme.
Õppega arendatakse loomingulise lähenemise, loogilise mõtlemise, põhjuslike seoste mõistmise ning analüüsi- ja üldistamisoskust. Niiviisi kujundatakse ühtlasi positiivne hoiak keemia kui loodusteaduse suhtes.
Uurimusliku õppe käigus omandavad õpilased probleemide püstitamise, hüpoteeside sõnastamise,vaatluste ning katsete planeerimise ja tegemise, nende tulemuste analüüsi ning tõlgendamise oskused.
Tähtsal kohal on uurimistulemuste suuline ja kirjalik esitamine, kasutades erinevaid
verbaalseid ning visuaalseid esitusvorme. Õpilased omandavad oskuse mõista ja koostada
keemiaalast teksti, lahti mõtestada ja korrektselt kasutada keemiasõnavara ning märksüsteemi,
esitada keemiainfot erinevates vormides (verbaalselt, diagrammide ja graafikutena, mudelitena, valemite kujul) ning kasutada erinevaid, sh elektroonseid teabeallikaid.
Praktiliste tööde tegemise kaudu omandavad õpilased vajalikud praktilise töö oskused: õpivad ohutult kasutama laboris ja argielus vajalikke katsevahendeid ning kemikaale, hindama olmekemikaalide ja igapäevaelus ning tehnoloogias kasutatavate materjalide ohtlikkust inimeste tervisele ja looduskeskkonna seisundile.
Keemia arvutusülesannete lahendamine süvendab õpilaste arusaama keemiaprobleemidest ning arendab loogilise mõtlemise ja matemaatika rakendamise oskust, õpetab mõistma keemiliste nähtuste vahelisi kvantitatiivseid seoseid ning tegema nende põhjal järeldusi ja otsustusi.
- 8.klass
Millega tegeleb keemia?
1) võrdleb ja liigitab aineid füüsikaliste omaduste põhjal: sulamis- ja keemistemperatuur,
tihedus, kõvadus, elektrijuhtivus, värvus jms (seostab varem loodusõpetuses õpituga);
2) põhjendab keemiliste reaktsioonide esilekutsumise ja kiirendamise võimalusi;
3) järgib põhilisi ohutusnõudeid, kasutades kemikaale laboritöödes ja argielus, ning mõistab
ohutusnõuete järgimise vajalikkust;
4) tunneb tähtsamaid laborivahendeid (nt katseklaas, keeduklaas, kolb, mõõtesilinder, lehter,
uhmer, portselankauss, piirituslamp, katseklaasihoidja, statiiv) ja kasutab neid praktilisi
töid tehes õigesti;
5) eristab lahuseid ja pihuseid, toob näiteid lahuste ning pihuste kohta looduses ja
igapäevaelus;
6) lahendab arvutusülesandeid, rakendades lahuse ja lahustunud aine massi ning lahuse
massiprotsendi seost; põhjendab lahenduskäiku (seostab osa ja terviku suhtega).
Aatomiehitus, perioodilisustabel. Ainete ehitus
1) selgitab aatomiehitust (seostab varem loodusõpetuses õpituga);
2) seostab omavahel tähtsamate keemiliste elementide nimetusi ja tähiseid (sümboleid)
nt H, F, Cl, Br, I, O, S, N, P, C, Si, Na, K, Mg, Ca, Ba, Al, Sn, Pb, Fe, Cu, Zn, Ag, Au,
Hg); loeb õigesti keemiliste elementide sümboleid aine valemis;
3) seostab keemilise elemendi asukohta perioodilisustabelis (A-rühmades) elemendi aatomi
ehitusega (tuumalaeng ehk prootonite arv tuumas, elektronkihtide arv, väliskihi elektronide
arv) ning koostab keemilise elemendi järjenumbri põhjal elemendi elektronskeemi (1.–4.
perioodi A-rühmade elementidel);
4) eristab metallilisi ja mittemetallilisi keemilisi elemente ning põhjendab nende paiknemist
perioodilisustabelis; toob näiteid metallide ja mittemetallide kasutamise kohta
igapäevaelus;
5) eristab liht- ja liitaineid (keemilisi ühendeid), selgitab aine valemi põhjal aine koostist ning
arvutab aine valemi põhjal tema molekulmassi (valemmassi) perioodilisustabelit kasutades;
6) eristab ioone neutraalsetest aatomitest ning selgitab ioonide tekkimist ja iooni laengut;
7) eristab kovalentset ja ioonilist sidet ning selgitab nende erinevust;
8) eristab molekulaarseid (molekulidest koosnevaid) ja mittemolekulaarseid aineid ning toob
nende kohta näiteid.
Hapnik ja vesinik, nende tuntumaid ühendeid
1) põhjendab hapniku rolli põlemisreaktsioonides ning eluslooduses (seostab varem
loodusõpetuses ja bioloogias õpituga);
2) kirjeldab hapniku ja vesiniku põhilisi omadusi;
3) seostab gaasi (hapniku, vesiniku, süsinikdioksiidi jt) kogumiseks sobivaid võtteid vastava
gaasi omadustega (gaasi tihedusega õhu suhtes ja lahustuvusega vees);
4) määrab aine valemi põhjal tema koostiselementide oksüdatsiooniastmeid ning koostab
elemendi oksüdatsiooniastme alusel vastava oksiidi valemi ja nimetuse;
5) koostab reaktsioonivõrrandeid tuntumate lihtainete (nt H2, S, C, Na, Ca, Al jt)
ühinemisreaktsioonide kohta hapnikuga ning toob näiteid igapäevaelus tuntumate oksiidide
kohta (nt H2O, SO2, CO2, SiO2, CaO, Fe2O3);
6) põhjendab vee tähtsust, seostab vee iseloomulikke füüsikalisi omadusi (paisumine
jäätudes, suur erisoojus ja aurustumissoojus) vee rolliga Maa kliima kujundajana (seostab
varem loodusõpetuses ja geograafias õpituga);
7) eristab veesõbralikke (hüdrofiilseid) ja vett-tõrjuvaid (hüdrofoobseid) aineid ning toob
nende kohta näiteid igapäevaelust.
Happed ja alused – vastandlike omadustega ained
1) tunneb valemi järgi happeid, hüdroksiide (kui tuntumaid aluseid) ja soolasid ning koostab
hüdroksiidide ja soolade nimetuste alusel nende valemeid (ja vastupidi);
2) mõistab hapete ja aluste vastandlikkust (võimet teineteist neutraliseerida);
3) hindab lahuse happelisust, aluselisust või neutraalsust lahuse pH väärtuse alusel; määrab
indikaatoriga keskkonda lahuses (neutraalne, happeline või aluseline);
4) toob näiteid tuntumate hapete, aluste ja soolade kasutamise kohta igapäevaelus;
5) järgib leeliste ja tugevate hapetega töötades ohutusnõudeid;
6) koostab ning tasakaalustab lihtsamate hapete ja aluste vaheliste reaktsioonide võrrandeid;
7) mõistab reaktsioonivõrrandite tasakaalustamise põhimõtet (keemilistes reaktsioonides
elementide aatomite arv ei muutu).
Tuntumaid metalle
1) seostab metallide iseloomulikke füüsikalisi omadusi (hea elektri- ja soojusjuhtivus, läige,
plastilisus) metallilise sideme iseärasustega;
2) eristab aktiivseid, keskmise aktiivsusega ja väheaktiivseid metalle; hindab metalli
aktiivsust (aktiivne, keskmise aktiivsusega või väheaktiivne) metalli asukoha järgi
metallide pingereas;
3) teeb katseid metallide ja hapete vaheliste reaktsioonide uurimiseks, võrdleb nende
reaktsioonide kiirust (kvalitatiivselt) ning seostab kiiruse erinevust metallide aktiivsuse
erinevusega;
4) seostab redoksreaktsioone keemiliste elementide oksüdatsiooniastmete muutumisega
reaktsioonis;
5) põhjendab metallide käitumist keemilistes reaktsioonides redutseerijana;
6) koostab reaktsioonivõrrandeid metallide iseloomulike keemiliste reaktsioonide kohta
(metall + hapnik, metall + happelahus);
7) hindab tuntumate metallide ja nende sulamite (Fe, Al, Cu jt) rakendamise võimalusi
igapäevaelus, seostades neid vastavate metallide iseloomulike füüsikaliste ja keemiliste
omadustega;
8) seostab metallide, sh raua korrosiooni aatomite üleminekuga püsivamasse olekusse
(keemilisse ühendisse); nimetab põhilisi raua korrosiooni (roostetamist) soodustavaid
tegureid ja selgitab korrosioonitõrje võimalusi.
Õppesisu
Millega tegeleb keemia?
Keemia meie ümber. Ainete füüsikalised omadused (7. klassi loodusõpetuses õpitu rakendamine
ainete omaduste uurimisel).
Keemilised reaktsioonid, reaktsioonide esilekutsumise ja kiirendamise võimalused.
Põhilised ohutusnõuded. Kemikaalide kasutamine laboritöödes ja argielus. Ohutusnõuete järgimise
vajalikkus.
Tähtsamad laborivahendid (nt katseklaas, keeduklaas, kolb, mõõtesilinder, lehter, uhmer,
portselankauss, piirituslamp, katseklaasihoidja, statiiv) ja nende kasutamine praktilistes töödes.
Lahused ja pihused, pihuste alaliigid (vaht, aerosool, emulsioon, suspensioon), tarded. Lahused ja
pihused looduses ning igapäevaelus.
Lahuste protsendilise koostise arvutused (massi järgi).
Põhimõisted: kemikaal, lahusti, lahustunud aine, pihus, emulsioon, suspensioon, aerosool, vaht,
tarre, lahuse massiprotsent.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Ainete füüsikaliste omaduste uurimine ja kirjeldamine (agregaatolek, sulamis- ja
keemistemperatuur, tihedus vee suhtes, värvus jt).
2. Eri tüüpi pihuste valmistamine (suspensioon, emulsioon, vaht jms), nende omaduste
uurimine.
Aatomiehitus, perioodilisustabel. Ainete ehitus
Aatomi ehitus. Keemilised elemendid, nende tähised. Keemiliste elementide omaduste
perioodilisus, perioodilisustabel. Perioodilisustabeli seos aatomite elektronstruktuuriga:
tuumalaeng, elektronkihtide arv, väliskihi elektronide arv (elektronskeemid). Keemiliste
elementide metallilised ja mittemetallilised omadused, metallilised ja mittemetallilised elemendid
perioodilisustabelis, metallid ja mittemetallid ning nende kasutamine igapäevaelus.
Liht- ja liitained (keemilised ühendid). Molekulid, aine valem. Ettekujutus keemilisest sidemest
aatomite vahel molekulis (kovalentne side). Aatommass ja molekulmass (valemmass).
Ioonide teke aatomitest, ioonide laengud. Aatomite ja ioonide erinevus. Ioonidest koosnevad ained
(ioonsed ained). Ettekujutus ioonilisest sidemest (tutvustavalt).
Molekulaarsed ja mittemolekulaarsed ained (metallide ja soolade näitel).
Põhimõisted: keemiline element, elemendi aatomnumber (järjenumber), väliskihi elektronide arv,
perioodilisustabel, lihtaine, liitaine (keemiline ühend), aatommass, molekulmass (valemmass),
metall, mittemetall, ioon, katioon, anioon, kovalentne side, iooniline side, molekulaarne aine,
mittemolekulaarne aine.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Internetist andmete otsimine keemiliste elementide kohta, nende võrdlemine ja
süstematiseerimine.
2. Molekulimudelite koostamine ja uurimine.
Hapnik ja vesinik, nende tuntumaid ühendeid
Hapnik, selle omadused ja roll põlemisreaktsioonides ning eluslooduses (hapnik kui oksüdeerija).
Põlemisreaktsioonid, oksiidide teke. Oksüdatsiooniaste. Oksiidide nimetused ja valemite
koostamine. Oksiidid igapäevaelus. Ühinemisreaktsioon. Lihtsamate põlemisreaktsioonide
võrrandite koostamine ja tasakaalustamine.
Gaasid, nende omadused ja kogumiseks sobivaid võtteid.
Vesinik, selle füüsikalised omadused. Vesi, vee erilised omadused, vee tähtsus. Vesi lahustina.
Vee toime ainetesse, märgumine (veesõbralikud ja vett-tõrjuvad ained).
Põhimõisted: põlemisreaktsioon, oksiid, oksüdeerija, oksüdeerumine, oksüdatsiooniaste,
ühinemisreaktsioon, märgumine.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Hapniku saamine ja tõestamine, küünla põletamine kupli all.
2. Põlemisreaktsiooni kujutamine molekulimudelite abil.
3. CO2 saamine ja kasutamine tule kustutamisel.
4. Vesiniku saamine ja puhtuse kontrollimine.
Happed ja alused – vastandlike omadustega ained
Happed, nende koostis. Tähtsamad happed. Ohutusnõuded tugevate hapete kasutamise korral.
Hapete reageerimine alustega, neutralisatsioonireaktsioon. Hüdroksiidide (kui tuntumate aluste)
koostis ja nimetused. Ohutusnõuded tugevaid aluseid (leelisi) kasutades. Lahuste pH-skaala, selle
kasutamine ainete lahuste happelisust/aluselisust iseloomustades. Soolad, nende koostis ja
nimetused. Happed, alused ja soolad igapäevaelus.
Põhimõisted: hape, alus, indikaator, neutralisatsioonireaktsioon, lahuste pH-skaala, sool.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
Hapete ja aluste kindlakstegemine indikaatoriga, neutralisatsioonireaktsiooni uurimine.
Tuntumaid metalle
Metallid, metallide iseloomulikud omadused, ettekujutus metallilisest sidemest (tutvustavalt).
Metallide füüsikaliste omaduste võrdlus.
Metallide reageerimine hapnikuga jt lihtainetega. Metallid kui redutseerijad. Keemiliste
elementide oksüdatsiooniastmete muutumine keemilistes reaktsioonides. Metallide reageerimine
hapete lahustega. Ettekujutus reaktsiooni kiirusest (metalli ja happelahuse vahelise reaktsiooni
näitel). Erinevate metallide aktiivsuse võrdlus (aktiivsed, keskmise aktiivsusega ja väheaktiivsed
metallid), metallide pingerea tutvustus.
Tähtsamad metallid ja nende sulamid igapäevaelus (Fe, Al, Cu jt). Metallide korrosioon (raua
näitel).
Põhimõisted: aktiivne, keskmise aktiivsusega ja väheaktiivne metall, metallide pingerida,
redutseerija, redutseerumine, redoksreaktsioon, reaktsiooni kiirus, sulam, metalli korrosioon.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Metallide füüsikaliste omaduste võrdlemine (kõvadus, tihedus, magnetilised omadused vms).
2. Internetist andmete otsimine metallide omaduste ja rakendusvõimaluste kohta, nende
võrdlemine ja süstematiseerimine.
3. Metallide aktiivsuse võrdlemine reageerimisel happe lahusega (nt Zn, Fe, Sn, Cu).
4. Raua korrosiooni uurimine erinevates tingimustes.
- 9.klass
Anorgaaniliste ainete põhiklassid
1) seostab omavahel tähtsamate hapete ning happeanioonide valemeid ja nimetusi (HCl,
H2SO4, H2SO3, H2S, HNO3, H3PO4, H2CO3, H2SiO3);
2) analüüsib valemite põhjal hapete koostist, eristab hapnikhappeid ja hapnikuta happeid
ning ühe- ja mitmeprootonilisi happeid;
3) eristab tugevaid ja nõrku happeid ning aluseid; seostab lahuse happelisi omadusi H+-
ioonide ja aluselisi omadusi OH–-ioonide esinemisega lahuses;
4) kasutab aineklasside vahelisi seoseid ainetevahelisi reaktsioone põhjendades ja vastavaid
reaktsioonivõrrandeid koostades (õpitud reaktsioonitüüpide piires: lihtaine + O2, happeline
oksiid + vesi, (tugevalt) aluseline oksiid + vesi, hape + metall, hape + alus, aluseline oksiid
+ hape, happeline oksiid + alus, hüdroksiidi lagunemine kuumutamisel); korraldab neid
reaktsioone praktiliselt;
5) kasutab vajaliku info saamiseks lahustuvustabelit;
6) kirjeldab ja analüüsib mõnede tähtsamate anorgaaniliste ühendite (H2O, CO, CO2, SiO2,
CaO, HCl, H2SO4, NaOH, Ca(OH)2, NaCl, Na2CO3, NaHCO3, CaSO4, CaCO3 jt) peamisi
omadusi ning selgitab nende ühendite kasutamist igapäevaelus;
7) analüüsib peamisi keemilise saaste allikaid ja saastumise tekkepõhjusi, saastumisest
tingitud keskkonnaprobleeme (happesademed, raskmetallide ühendid, üleväetamine,
osoonikihi lagunemine, kasvuhooneefekt) ja võimalikke keskkonna säästmise meetmeid.
Lahustumisprotsess, lahustuvus
1) kasutab ainete lahustuvuse graafikut vajaliku info leidmiseks ning arvutuste ja järelduste
tegemiseks;
2) seostab ainete lahustumise soojusefekti aineosakeste vastastiktoime tugevusega
lahustatavas aines ja lahuses (lahustatava aine ja lahusti osakeste vahel);
3) selgitab temperatuuri mõju gaaside ning (enamiku) soolade lahustuvusele vees;
4) lahendab lahuse protsendilisel koostisel põhinevaid arvutusülesandeid (kasutades lahuse,
lahusti, lahustunud aine massi, lahuse ruumala ja tiheduse ning lahuse massiprotsendi
vahelisi seoseid); põhjendab lahenduskäiku.
Aine hulk. Moolarvutused (soovitatav käsitleda põimitult anorgaaniliste ainete
põhiklasside ja lahuste teemaga)
1) tunneb põhilisi aine hulga, massi ja ruumala ühikuid (mol, kmol, g, kg, t, cm3, dm3, m3, ml,
l) ning teeb vajalikke ühikute teisendusi;
2) teeb arvutusi aine hulga, massi ja gaasi ruumala vaheliste seoste alusel, põhjendab neid
loogiliselt;
3) mõistab ainete massi jäävust keemilistes reaktsioonides ja reaktsioonivõrrandi kordajate
tähendust (reageerivate ainete hulkade ehk moolide arvude suhe);
4) analüüsib keemilise reaktsiooni võrrandis sisalduvat (kvalitatiivset ja kvantitatiivset) infot;
5) lahendab reaktsioonivõrranditel põhinevaid arvutusülesandeid, lähtudes
reaktsioonivõrrandite kordajatest (ainete moolsuhtest) ja reaktsioonis osalevate ainete
hulkadest (moolide arvust), tehes vajaduse korral ümberarvutusi ainehulga, massi ja (gaasi)
ruumala vaheliste seoste alusel; põhjendab lahenduskäiku;
6) hindab loogiliselt arvutustulemuste õigsust ning teeb arvutustulemuste põhjal järeldusi ja
otsustusi.
Süsinik ja süsinikuühendid
1) võrdleb ning põhjendab süsiniku lihtainete ja süsinikuoksiidide omadusi;
2) analüüsib süsinikuühendite paljususe põhjust (süsiniku võime moodustada lineaarseid ja
hargnevaid ahelaid, tsükleid, kordseid sidemeid);
3) koostab süsinikuühendite struktuurivalemeid etteantud aatomite (C, H, O) arvu järgi
(arvestades süsiniku, hapniku ja vesiniku aatomite moodustatavate kovalentsete sidemete
arvu);
4) kirjeldab süsivesinike esinemisvorme looduses (maagaas, nafta) ja kasutusalasid (kütused,
määrdeained) ning selgitab nende kasutamise võimalusi praktikas;
5) koostab süsivesinike täieliku põlemise reaktsioonivõrrandeid;
6) eristab struktuurivalemi põhjal süsivesinikke, alkohole ja karboksüülhappeid;
7) koostab mõnedele tähtsamatele süsinikuühenditele (CH4, C2H5OH, CH3COOH)
iseloomulike keemiliste reaktsioonide võrrandeid (õpitud reaktsioonitüüpide piires) ja teeb
katseid nende reaktsioonide uurimiseks;
hindab etanooli füsioloogilist toimet ja sellega seotud probleeme igapäevaelus.
Süsinikuühendite roll looduses, süsinikuühendid materjalidena
1) selgitab keemiliste reaktsioonide soojusefekti (energia eraldumist või neeldumist);
2) hindab eluks oluliste süsinikuühendite (sahhariidide, rasvade, valkude) rolli
elusorganismides ja põhjendab nende muundumise lõppsaadusi organismis (vesi ja
süsinikdioksiid) (seostab varem loodusõpetuses ja bioloogias õpituga);
3) analüüsib süsinikuühendite kasutusvõimalusi kütusena ning eristab taastuvaid ja
taastumatuid energiaallikaid (seostab varem loodusõpetuses õpituga);
4) iseloomustab tuntumaid süsinikuühenditel põhinevaid materjale (kiudained, plastid) ning
analüüsib nende põhiomadusi ja kasutusvõimalusi;
5) mõistab tuntumate olmekemikaalide ohtlikkust ning järgib neid kasutades ohutusnõudeid;
6) mõistab elukeskkonda säästva suhtumise vajalikkust, analüüsib keskkonna säästmise
võimalusi.
Õppesisu
Anorgaaniliste ainete põhiklassid
Oksiidid. Happelised ja aluselised oksiidid, nende reageerimine veega.
Happed. Hapete liigitamine (tugevad ja nõrgad happed, ühe- ja mitmeprootonihapped,
hapnikhapped ja hapnikuta happed). Hapete keemilised omadused (reageerimine metallide,
aluseliste oksiidide ja alustega). Happed argielus.
Alused. Aluste liigitamine (tugevad ja nõrgad alused, hästi lahustuvad ja rasklahustuvad alused) ning keemilised omadused (reageerimine happeliste oksiidide ja hapetega). Hüdroksiidide koostis ja nimetused. Hüdroksiidide lagunemine kuumutamisel. Lagunemisreaktsioonid.
Soolad. Soolade saamise võimalusi (õpitud reaktsioonitüüpide piires), lahustuvustabel.
Vesiniksoolad (söögisooda näitel). Seosed anorgaaniliste ainete põhiklasside vahel.
Anorgaanilised ühendid igapäevaelus. Vee karedus, väetised, ehitusmaterjalid.
Põhilised keemilise saaste allikad, keskkonnaprobleemid: happevihmad (happesademed),
keskkonna saastumine raskmetallide ühenditega, veekogude saastumine, kasvuhoonegaasid,
osoonikihi hõrenemine.
Põhimõisted: happeline oksiid, aluseline oksiid, tugev hape, nõrk hape, hapnikhape, tugev alus (leelis), nõrk alus, lagunemisreaktsioon, vee karedus, raskmetalliühendid.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Erinevate oksiidide ja vee vahelise reaktsiooni uurimine (nt CaO, MgO, SO2 + H2O).
2. Erinevate oksiidide ja hapete või aluste vaheliste reaktsioonide uurimine (nt CuO + H2SO4,
CO2 + NaOH).
3. Internetist andmete otsimine olmekemikaalide happelisuse/aluselisuse kohta, järelduste
tegemine.
4. Erinevat tüüpi hapete ja aluste vaheliste reaktsioonide uurimine.
5. Rasklahustuva hüdroksiidi saamine; hüdroksiidi lagundamine kuumutamisel.
6. Lahuste elektrijuhtivuse võrdlemine.
Lahustumisprotsess, lahustuvus
Lahustumisprotsess, lahustumise soojusefekt (kvalitatiivselt). Ainete lahustuvus vees
(kvantitatiivselt), selle sõltuvus temperatuurist (gaaside ja soolade näitel).
Lahuste koostise arvutused (tiheduse arvestamisega). Mahuprotsent (tutvustavalt).
Põhimõisted: lahustumise soojusefekt (kvalitatiivselt), lahustuvus (kvantitatiivselt), lahuse
tihedus, mahuprotsent.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
Soolade lahustuvuse uurimine erinevatel temperatuuridel.
Aine hulk. Moolarvutused (soovitatav käsitleda põimitult anorgaaniliste ainete
põhiklasside ja lahuste teemaga)
Aine hulk, mool. Molaarmass ja gaasi molaarruumala (normaaltingimustel). Ainekoguste ühikud ja nende teisendused.
Aine massi jäävus keemilistes reaktsioonides. Reaktsioonivõrrandi kordajate tähendus.
Keemilise reaktsiooni võrrandis sisalduva (kvalitatiivne ja kvantitatiivne) info analüüs.
Arvutused reaktsioonivõrrandite põhjal (moolides, vajaduse korral teisendades lähteainete või saaduste koguseid).
Põhimõisted: ainehulk, mool, molaarmass, gaasi molaarruumala, normaaltingimused.
Süsinik ja süsinikuühendid
Süsinik lihtainena. Süsinikuoksiidid. Süsivesinikud. Süsinikuühendite paljusus. Süsiniku võime
moodustada lineaarseid ja hargnevaid ahelaid, tsükleid, kordseid sidemeid. Molekulimudelid ja struktuurivalemid. Ettekujutus polümeeridest. Polümeerid igapäevaelus.
Süsivesinike esinemisvormid looduses (maagaas, nafta) ja kasutusalad (kütused, määrdeained) ning nende kasutamise võimalused.
Süsivesinike täielik põlemine (reaktsioonivõrrandide koostamine ja tasakaalustamine).
Tähtsamatele süsinikuühenditele (CH4, C2H5OH, CH3COOH) iseloomulikud keemiliste
reaktsioonide võrrandid (õpitud reaktsioonitüüpide piires).
Alkoholide ja karboksüülhapete tähtsamad esindajad (etanool, etaanhape), nende tähtsus
igapäevaelus, etanooli füsioloogiline toime.
Põhimõisted: süsivesinik, struktuurivalem, polümeer, alkohol, karboksüülhape.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Lihtsamate süsivesinike jt süsinikuühendite molekulide mudelite koostamine.
2. Süsinikuühendite molekulide mudelite koostamine ja uurimine arvutikeskkonnas (vastava
tarkvara abil).
3. Süsivesinike omaduste uurimine (lahustuvus, märguvus veega).
4. Erinevate süsinikuühendite (nt etanooli ja parafiini) põlemisreaktsioonide uurimine.
5. Etaanhappe happeliste omaduste uurimine (nt etaanhape + sooda, etaanhape + leeliselahus).
Süsinikuühendite roll looduses, süsinikuühendid materjalidena
Energia eraldumine ja neeldumine keemilistes reaktsioonides, ekso- ja endotermilised
reaktsioonid.
Eluks olulised süsinikuühendid (sahhariidid, rasvad, valgud), nende roll organismis. Tervisliku
toitumise põhimõtted, tervislik eluviis.
Süsinikuühendid kütusena. Tarbekeemia saadused, plastid ja kiudained. Olmekemikaalide
kasutamise ohutusnõuded. Keemia ja elukeskkond.
Põhimõisted: eksotermiline reaktsioon, endotermiline reaktsioon, reaktsiooni soojusefekt
(kvalitatiivselt), taastuvad ja taastumatud energiaallikad.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
Rasva sulatamine, rasva lahustuvuse uurimine erinevates lahustites.
- Õppetegevus
Õppetegevust kavandades ja korraldades:
1) lähtutakse õppekava alusväärtustest, üldpädevustest, õppeaine eesmärkidest, õppesisust ja oodatavatest õpitulemustest ning toetatakse lõimingut teiste õppeainete ja läbivate
teemadega;
2) taotletakse, et õpilase õpikoormus (sh kodutööde maht) on mõõdukas, jaotub õppeaasta
ulatuses ühtlaselt ning jätab piisavalt aega puhata ja huvitegevustega tegelda;
3) võimaldatakse õppida individuaalselt ning üheskoos teistega (iseseisvad, paaris- ja
rühmatööd), et toetada õpilaste kujunemist aktiivseteks ning iseseisvateks õppijateks;
4) kasutatakse diferentseeritud õppeülesandeid, mille sisu ja raskusaste toetavad
individualiseeritud käsitlust ning suurendavad õpimotivatsiooni;
5) rakendatakse nüüdisaegseid info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatel põhinevaid
õpikeskkondi ning õppematerjale ja -vahendeid;
6) laiendatakse õpikeskkonda: looduskeskkond, arvutiklass, kooliõu, muuseumid, näitused,
ettevõtted jne;
7) kasutatakse erinevaid õppemetoodeid, sh aktiivõpet: rollimängud, arutelud, diskussioonid, väitlused, projektõpe, õpimapi ja uurimistöö koostamine, praktilised ja uurimuslikud tööd (nt molekulide ja keemiliste reaktsioonide modelleerimine mudelite abil, vaatlused, katsed) jne.
- Füüsiline õpikeskkond
1. Praktiliste tööde läbiviimiseks korraldab kool vajaduse korral õppe rühmades.
2. Kool korraldab valdava osa õpet klassis, kus on tõmbekapp, soe ja külm vesi, valamud,
elektripistikud, spetsiaalse kattega töölauad ning vajalikud info- ja
kommunikatsioonitehnoloogilised demonstratsioonivahendid õpetajale.
3. Kool võimaldab ainekavas nimetatud praktiliste tööde tegemiseks vajalikud katsevahendid ja -materjalid ning demonstratsioonivahendid.
4. Kool võimaldab sobivad hoiutingimused praktiliste tööde ja demonstratsioonide tegemiseks ning vajalike reaktiivide jm materjalide hoidmiseks.
5. Kool võimaldab kooli õppekava järgi vähemalt korra õppeaastas õpet väljaspool kooli
territooriumi (looduskeskkonnas, muuseumis, keemialaboris vmt).
6. Kool võimaldab ainekava järgi õppida arvutiklassis, kus saab teha ainekavas nimetatud töid.
- Hindamine
Võsu Koolis lähtutakse õpilaste õppeprotsessi hindamisel kujundava hindamise põhimõtetest. Kujundav hindamine keskendub eelkõige õpilase arengu võrdlemisele tema varasemate saavutustega. Kujundava hindamise käigus analüüsitakse õpilase teadmisi, oskusi, hoiakuid, väärtushinnanguid ja käitumist, antakse tagasisidet õpilase seniste tulemuste ning vajakajäämiste kohta, innustatakse ja suunatakse õpilast edasisel õppimisel ning kavandatakse edasise õppimise eesmärgid ja teed.
Õppetunni vältel saab õpilane suulist või kirjalikku tagasisidet õppeainet ja ainevaldkonda puudutavate teadmiste ja oskuste kohta. Kogu õppepäeva vältel annavad pedagoogid õpilasele tagasisidet, et toetada õpilase käitumise, hoiakute ja väärtushinnangute kujunemist. Tagasiside kirjeldab õigel ajal ja võimalikult täpselt õpilase tugevaid külgi ja vajakajäämisi ning sisaldab ettepanekuid edaspidisteks tegevusteks, mis toetavad õpilase arengut.Tagasiside antakse põhiliselt suulise või kirjaliku selgitusena. Õpetajad reageerivad juhtumitele, mis on vastuolus üldtunnustatud väärtuste ning heade tavadega, tehes koostööd direktsiooniga, lapsevanematega jt. tugisüsteemidega.
Õpilane kaasatakse enesehindamisse, et arendada tema oskust eesmärke seada ning oma õppimist ja käitumist eesmärkide alusel analüüsida ning tõsta õpimotivatsiooni.
Üheaegselt kujundava hindamisega võrreldakse õpilase ainealaseid teadmisi ja oskusi õppe aluseks olevas ainekavas toodud oodatavate õpitulemustega ja tema õppele püstitatud eesmärkidega. Ainealaseid teadmisi ja oskusi võib hinnata nii õppe käigus kui ka õppeteema lõppedes.
Hindamisel viie palli süsteemis:
1) hindega „5” ehk „väga hea” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui saavutatud õpitulemused vastavad õpilase õppe aluseks olevatele taotletavatele õpitulemustele täiel määral ja ületavad neid;
2) hindega „4” ehk „hea” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui saavutatud õpitulemused vastavad üldiselt õpilase õppe aluseks olevatele taotletavatele õpitulemustele;
3) hindega „3” ehk „rahuldav” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui saavutatud õpitulemused võimaldavad õpilasel edasi õppida või kooli lõpetada ilma, et tal tekiks olulisi raskusi hakkamasaamisel edasisel õppimisel või edasises elus;
4) hindega „2” ehk „puudulik” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui õpilase areng nende õpitulemuste osas on toimunud, aga ei võimalda oluliste raskusteta hakkamasaamist edasisel õppimisel või edasises elus;
5) hindega „1” ehk „nõrk” hinnatakse vaadeldava perioodi või vaadeldava temaatika õpitulemuste saavutatust, kui saavutatud õpitulemused ei võimalda oluliste raskusteta hakkamasaamist edasisel õppimisel või edasises elus ning kui õpilase areng nende õpitulemuste osas puudub.
Viie palli süsteemis hinnatavate kirjalike tööde koostamisel ja hindamisel lähtutakse põhimõttest, et kui kasutatakse punktiarvestust ja õpetaja ei ole andnud teada teisiti, koostatakse tööd nii, et hindega „5” hinnatakse õpilast, kes on saavutanud 90–100% maksimaalsest võimalikust punktide arvust, hindega „4” 75–89%, hindega „3” 50–74%, hindega „2” 20–49% ning hindega „1” 0–19%.
Kui hindamisel tuvastatakse kõrvalise abi kasutamine või mahakirjutamine, võib kirjalikku tööd, suulist vastust , praktilist tegevust või selle tulemust hinnata hindega „nõrk”.
Kui kirjalikku tööd, suulist vastust , praktilist tegevust või selle tulemust on hinnatud hindega „puudulik” või „nõrk” või on hinne jäänud panemata, antakse õpilasele võimalus järelevastamiseks või järeltöö sooritamiseks. Järelevastamise ja järeltööde sooritamiseks on õpilasel aega 10 õppepäeva arvates hinde teadasaamise kuupäevast. Õpetaja võib tähtaega pikendada mõjuvatel põhjustel.
11. FÜÜSIKA
11.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgid
Põhikooli füüsikaõpetusega taotletakse, et õpilane:
1) tunneb huvi füüsika ja teiste loodusteaduste vastu ning saab aru nende tähtsusest
igapäevaelus ja ühiskonna arengus;
2) on omandanud argielus toimimiseks ja elukestvaks õppimiseks vajalikke füüsikateadmisi
ning protsessioskusi;
3) oskab probleeme lahendades rakendada loodusteaduslikku meetodit;
4) on omandanud ülevaate füüsika keelest ja oskab seda lihtsamatel juhtudel kasutada;
5) arendab loodusteadusliku teksti lugemise ja mõistmise oskust, õpib teatmeteostest ning
internetist leidma füüsikaalast teavet;
6) väärtustab ühiskonna jätkusuutlikku arengut ning suhtub vastutustundlikult loodusesse ja
ühiskonda;
7) on omandanud ülevaate füüsika seosest tehnika ja tehnoloogiaga ning vastavatest
elukutsetest;
8) arendab loodusteaduste- ja tehnoloogiaalast kirjaoskust, loovust ja süsteemset mõtlemist
ning on motiveeritud elukestvaks õppeks.
11.2. Õppeaine kirjeldus
Füüsika kuulub loodusainete valdkonda ning sellel on oluline koht õpilaste loodusteaduste- ja
tehnoloogiaalase kirjaoskuse kujunemises. Füüsika tegeleb loodusnähtuste seletamise ja vastavate mudelite loomisega ning on tihedalt seotud matemaatikaga. Füüsika paneb aluse tehnika ja tehnoloogia mõistmisele ning aitab väärtustada tehnilisi elukutseid.
Füüsikaõpetuses lähtutakse loodusainete (füüsika, keemia, bioloogia, geograafia) lõimimisel
kahest suunast. Vertikaalselt lõimuvad need õppeained ühiste teemade kaudu, nagu areng
(evolutsioon), vastastikmõju, liikumine (muutumine ja muundumine), süsteem ja struktuur;
energia, tehnoloogia, keskkond (ühiskond). Vertikaalset lõimimist toetab valdkonna spetsiifikat arvestades õppeainete horisontaalne lõimumine.
Põhikooli füüsikakursus käsitleb üksnes väikest osa füüsikalistest nähtustest ja loob aluse, millel hiljem tekib tervikpilt füüsikast kui loodusteadusest. Füüsikaõppes seostatakse õpitavat
igapäevaeluga, matemaatiliste oskustega, tehnika ja tehnoloogiaga ning teiste loodusainetega.
Nähtustega tutvumisel eelistatakse katset, probleemide lahendamisel aga loodusteaduslikku
meetodit. Õppeprotsessis kujunevad õpilasel õpioskused, mida vajatakse edukaks (füüsika)õppeks.
Lahendades arvutus-, graafilisi ning probleemülesandeid ja hinnates saadud tulemuste reaalsust, luuakse alus kriitilisele mõtlemisele.
Füüsikat õppides saab õpilane esialgse ettekujutuse füüsika keelest ja õpib seda kasutama.
Õpilaste väärtushinnangud kujunevad probleemide lahendusi teaduse üldise kultuuriloolise
kontekstiga seostades. Seejuures käsitletakse füüsikute osa teadusloos ning füüsika ja selle
rakenduste tähendust inimkonna arengus.
Õpitav materjal esitatakse võimalikult probleemipõhiselt ning õpilase igapäevaeluga seostatult.
Õppes lähtutakse õpilaste individuaalsetest iseärasustest ja võimete mitmekülgsest arendamisest, suurt tähelepanu pööratakse õpilaste õpimotivatsiooni kujundamisele. Selle saavutamiseks kasutatakse erinevaid aktiivõppevorme: probleem- ja uurimuslikku õpet, projektõpet, arutelu, ajurünnakuid, rollimänge, õuesõpet, õppekäike jne. Õppetööd planeerides võib õpetaja muuta käsitletavate teemade järjekorda, seejuures tuleb jälgida, et muudetud teemade järjestus jälgiks õpilaste arengulisi iseärasusi ning õpetamine toimuks abstraktsuse kasvamise printsiibi kohaselt.
Teemade järjekorra muutmisel tuleb tagada motivatsioon füüsika õppimiseks ja seeläbi loodetav parem õpitulemuste saavutamine. Kõigis õppeetappides kasutatakse tehnoloogilisi vahendeid ja IKT võimalusi.
Uurimusliku õppega omandavad õpilased probleemide püstitamise, hüpoteeside sõnastamise, töö planeerimise, vaatluste tegemise, mõõtmise, tulemuste töötlemise, tõlgendamise ja esitamise oskused. Tähtsal kohal on uurimistulemuste suuline ja kirjalik esitamine, kaasates verbaalseid ning visuaalseid esitusvorme. Olulisel kohal on erinevate teabeallikate, sh interneti kasutamise ja neis leiduva teabe kriitilise hindamise oskus.
11.3. 8.KLASS
Õpitulemused
Valgus ja valguse sirgjooneline levimine
Õpilane:
1) selgitab objekti Päike kui valgusallikas olulisi tunnuseid;
2) selgitab mõistete valgusallikas, valgusallikate liigid, liitvalgus olulisi tunnuseid;
3) loetleb valguse spektri, varju ja varjutuste olulisi tunnuseid, selgitab seost teiste nähtustega;
4) teab seose, et optiliselt ühtlases keskkonnas levib valgus sirgjooneliselt, tähendust.
Valguse peegeldumine
Õpilane:
1) teab peegeldumise ja valguse neeldumise olulisi tunnuseid, kirjeldab seost teiste
nähtustega ning kasutab neid praktikas;
2) nimetab mõistete langemisnurk, peegeldumisnurk ja mattpind olulisi tunnuseid;
3) selgitab peegeldumisseadust, s.o valguse peegeldumisel on peegeldumisnurk võrdne
langemisnurgaga, ja selle tähendust, kirjeldab seose õigsust kinnitavat katset ning kasutab
seost praktikas;
4) toob näiteid tasapeegli, kumer- ja nõguspeegli kasutamise kohta.
Valguse murdumine
Õpilane:
1) kirjeldab valguse murdumise olulisi tunnuseid, selgitab seost teiste nähtustega ning
kasutab neid probleemide lahendamisel;
2) selgitab fookuskauguse ja läätse optilise tugevuse tähendust ning mõõtmisviisi, teab
kasutatavat mõõtühikut;
3) kirjeldab mõistete murdumisnurk, fookus, tõeline kujutis ja näiv kujutis olulisi
tunnuseid;
4) selgitab valguse murdumise seaduspärasust, s.o valguse üleminekul ühest keskkonnast
teise murdub valguskiir sõltuvalt valguse kiirusest ainetes kas pinna ristsirge poole või
pinna ristsirgest eemale; selgitab seose Df=1tähendust ning kasutab seost probleemide
lahendamisel;
5) kirjeldab kumerläätse, nõgusläätse, prillide, valgusfiltrite otstarvet ning toob kasutamise
näiteid;
6) viib läbi eksperimendi, mõõtes kumerläätse fookuskaugust või tekitades kumerläätsega
esemest suurendatud või vähendatud kujutise, oskab kirjeldada tekkinud kujutist,
konstrueerida katseseadme joonist, millele kannab eseme, läätse ja ekraani omavahelised
kaugused, ning töödelda katseandmeid.
Mehaanika . Liikumine ja jõud
Õpilane:
1) kirjeldab nähtuse liikumine olulisi tunnuseid ja seost teiste nähtustega;
2) selgitab pikkuse, ruumala, massi, pindala, tiheduse, kiiruse, keskmise kiiruse ja jõu tähendust ning mõõtmisviise, teab kasutatavaid mõõtühikuid;
3) teab seose l = vt tähendust ja kasutab seost probleemide lahendamisel;
4) kasutab liikumisgraafikuid liikumise kirjeldamiseks;
5) teab, et seose vastastikmõju tõttu muutuvad kehade kiirused seda vähem, mida suurem on keha mass;
6) teab seoseVñ = m tähendust ning kasutab seost probleemide lahendamisel;
7) selgitab mõõteriistade mõõtejoonlaud, nihik, mõõtesilinder ja kaalud otstarvet ja kasutamise reegleid ning kasutab mõõteriistu praktikas;
8) viib läbi eksperimendi, mõõtes proovikeha massi ja ruumala, töötleb katseandmeid, teeb katseandmete põhjal vajalikud arvutused ning teeb järelduse tabeliandmete põhjal proovikeha materjali kohta;
9) teab, et kui kehale mõjuvad jõud on võrdsed, siis keha on paigal või liigub ühtlaselt sirgjooneliselt;
10) teab jõudude tasakaalu kehade ühtlasel liikumisel.
Mass kui keha inertsuse mõõt. Aine tihedus. Kehade vastastikmõju. Jõud kui keha kiireneva või
aeglustuva liikumise põhjustaja. Kehale mõjuva jõu rakenduspunkt. Jõudude tasakaal ja keha
liikumine. Liikumine ja jõud looduses ning tehnikas.
Kehade vastastikmõju
Õpilane:
1) kirjeldab nähtuste vastastikmõju, gravitatsioon, hõõrdumine, deformatsioon olulisi
tunnuseid, selgitab seost teiste nähtustega ning kasutab neid nähtusi probleemide
lahendamisel;
2) selgitab Päikesesüsteemi ehitust;
3) nimetab mõistete raskusjõud, hõõrdejõud, elastsusjõud olulisi tunnuseid;
4) teab seose F = m g tähendust ning kasutab seost probleemide lahendamisel;
5) selgitab dünamomeetri otstarvet ja kasutamise reegleid ning kasutab dünamomeetrit
jõudude mõõtmisel;
6) viib läbi eksperimendi, mõõtes dünamomeetriga proovikehade raskusjõudu ja
hõõrdejõudu kehade liikumisel, töötleb katseandmeid ning teeb järeldusi
uurimusküsimuses sisalduva hüpoteesi kehtivuse kohta;
7) toob näiteid jõududest looduses ja tehnikas ning loetleb nende rakendusi.
1. Keha ainelise koostise uurimine (tuntud ainete tiheduse määramine).
2. Raskusjõu ja hõõrdejõu seose uurimine dünamomeetriga.
Rõhumisjõud looduses ja tehnikas
Õpilane:
1) nimetab nähtuse ujumine olulisi tunnuseid ja seoseid teiste nähtustega ning selgitab
seost teiste nähtustega ja kasutamist praktikas;
2) selgitab rõhu tähendust, nimetab mõõtühikuid ja kirjeldab mõõtmise viisi;
3) kirjeldab mõisteid õhurõhk ja üleslükkejõud;
4) sõnastab seosed, et rõhk vedelikes ja gaasides antakse edasi igas suunas ühteviisi
(Pascali seadus) ning et ujumisel ja heljumisel on üleslükkejõud võrdne kehale mõjuva
raskusjõuga;
5) selgitab seoste S
p = F ; p = ñ g h ; Fü = ñ Vg tähendust ja kasutab neid probleemide
lahendamisel;
6) selgitab baromeetri otstarvet ja kasutamise reegleid;
7) viib läbi eksperimendi, mõõtes erinevate katsetingimuste korral kehale mõjuva
üleslükkejõu.
Mehaaniline töö ja energia
Õpilane:
1) selgitab mehaanilise töö, mehaanilise energia ja võimsuse tähendust ning määramisviisi,
teab kasutatavaid mõõtühikuid;
2) selgitab mõisteid potentsiaalne energia, kineetiline energia ja kasutegur;
3) selgitab seoseid, et:
a. keha saab tööd teha ainult siis, kui ta omab energiat;
b. sooritatud töö on võrdne energia muutusega;
c. keha või kehade süsteemi mehaaniline energia ei teki ega kao, energia võib vaid
muunduda ühest liigist teise (mehaanilise energia jäävuse seadus);
d. kogu tehtud töö on alati suurem kasulikust tööst;
e. ükski lihtmehhanism ei anna võitu töös (energia jäävuse seadus lihtmehhanismide
korral);
4) selgitab seoste A = F s ja t; N = A tähendusi ning kasutab neid probleemide
lahendamisel;
5) selgitab lihtmehhanismide kang, kaldpind, pöör, hammasülekanne otstarvet, kasutamise
viise ning ohutusnõudeid.
Võnkumine ja laine
Õpilane:
1) kirjeldab nähtuste võnkumine, heli ja laine olulisi tunnuseid ja seost teiste nähtustega;
2) selgitab võnkeperioodi ja võnkesageduse tähendust ning mõõtmisviisi, teab kasutatavaid mõõtühikuid;
3) nimetab mõistete võnkeamplituud, heli valjus, heli kõrgus, heli kiirus olulisi tunnuseid;
4) viib läbi eksperimendi, mõõtes niitpendli (vedrupendli) võnkeperioodi sõltuvust pendli pikkusest, proovikeha massist ja võnkeamplituudist, töötleb katseandmeid ning teeb järeldusi uurimusküsimuses sisalduva hüpoteesi kohta.
Õppesisu
Valgus ja valguse sirgjooneline levimine
Valgusallikas. Päike. Täht. Valgus kui energia. Valgus kui liitvalgus. Valguse spektraalne koostis.
Valguse värvustega seotud nähtused looduses ja tehnikas. Valguse sirgjooneline levimine. Valguse
kiirus. Vari. Varjutused.
Valguse peegeldumine
Peegeldumisseadus. Tasapeegel, eseme ja kujutise sümmeetrilisus. Mattpind. Esemete nägemine.
Valguse peegeldumise nähtus looduses ja tehnikas. Kuu faaside teke. Kumer- ja nõguspeegel.
Valguse murdumine
Valguse murdumine. Prisma. Kumerlääts. Nõguslääts. Läätse fookuskaugus. Läätse optiline
tugevus. Kujutised. Luup. Silm. Prillid. Kaug- ja lühinägelikkus. Fotoaparaat. Valguse murdumise nähtus looduses ja tehnikas. Kehade värvus. Valguse neeldumine, valgusfilter.
Põhimõisted: täht, täis- ja poolvari, langemis-, murdumis- ning peegeldumisnurk, mattpind,
fookus, lääts, fookuskaugus, optiline tugevus, tõeline kujutis, näiv kujutis, prillid.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Läätsede ja kujutiste uurimine.
2. Läätsede optilise tugevuse määramine.
3. Täis- ja poolvarju uurimine.
4. Valguskiire murdumist kinnitavate nähtuste uurimine.
5. Värvuste ja värvilise valguse uurimine valgusfiltritega.
Mehaanika . Liikumine ja jõud
Mass kui keha inertsuse mõõt. Aine tihedus. Kehade vastastikmõju. Jõud kui keha kiireneva või
aeglustuva liikumise põhjustaja. Kehale mõjuva jõu rakenduspunkt. Jõudude tasakaal ja keha
liikumine. Liikumine ja jõud looduses ning tehnikas.
Kehade vastastikmõju
Gravitatsioon. Päikesesüsteem. Raskusjõud. Hõõrdumine, hõõrdejõud. Kehade elastsus ja plastsus.
Deformeerimine, elastsusjõud. Dünamomeetri tööpõhimõte. Vastastikmõju esinemine looduses ja
selle rakendamine tehnikas.
Rõhumisjõud looduses ja tehnikas
Rõhk. Pascali seadus. Manomeeter. Maa atmosfäär. Õhurõhk. Baromeeter. Rõhk vedelikes
erinevatel sügavustel. Üleslükkejõud. Keha ujumine, ujumise ja uppumise tingimus. Areomeeter.
Rõhk looduses ja selle rakendamine tehnikas.
Mehaaniline töö ja energia
Töö. Võimsus. Energia, kineetiline ja potentsiaalne energia. Mehaanilise energia jäävuse seadus.
Lihtmehhanism, kasutegur. Lihtmehhanismid looduses ja nende rakendamine tehnikas.
Võnkumine ja laine
Võnkumine. Võnkumise amplituud, periood, sagedus. Lained. Heli, heli kiirus, võnkesageduse ja
heli kõrguse seos. Heli valjus. Elusorganismide hääleaparaat. Kõrv ja kuulmine. Müra ja
mürakaitse. Võnkumiste avaldumine looduses ja rakendamine tehnikas.
Põhimõisted: tihedus, kiirus, mass, jõud, gravitatsioon, raskusjõud, hõõrdejõud, elastsusjõud,
rõhk, üleslükkejõud, mehaaniline töö, võimsus, potentsiaalne energia, kineetiline energia,
kasutegur, võnkeamplituud, võnkesagedus, võnkeperiood, heli kõrgus.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Keha ainelise koostise uurimine (tuntud ainete tiheduse määramine).
2. Raskusjõu ja hõõrdejõu seose uurimine dünamomeetriga.
3. Üleslükkejõu uurimine.
4. Pendli võnkumise uurimine.
11.4. 9.KLASS
Õpitulemused
Elektriõpetus
Elektriline vastastikmõju
Õpilane:
1) kirjeldab nähtuste kehade elektriseerimine ja elektriline vastastikmõju olulisi tunnuseid ning selgitab seost teiste nähtustega;
2) loetleb mõistete elektriseeritud keha, elektrilaeng, elementaarlaeng, keha elektrilaeng, elektriväli olulisi tunnuseid;
3) selgitab seoseid, et samanimeliste elektrilaengutega kehad tõukuvad, erinimeliste elektrilaengutega kehad tõmbuvad, ja seoste õigsust kinnitavat katset;
4) viib läbi eksperimendi, et uurida kehade elektriseerumist ja nendevahelist mõju, ning teeb järeldusi elektrilise vastastikmõju suuruse kohta.
Elektrivool
Õpilane:
1) loetleb mõistete elektrivool, vabad laengukandjad, elektrijuht ja isolaator olulisi
tunnuseid;
2) nimetab nähtuste elektrivool metallis ja elektrivool ioone sisaldavas lahuses olulisi
tunnuseid, selgitab seost teiste nähtustega ja kasutamist praktikas;
3) selgitab mõiste voolutugevus tähendust, nimetab voolutugevuse mõõtühiku ning selgitab
ampermeetri otstarvet ja kasutamise reegleid;
4) selgitab seoseid, et juht soojeneb elektrivoolu toimel, elektrivooluga juht avaldab
magnetilist mõju, elektrivool avaldab keemilist toimet ning selgitab seost teiste nähtustega
ja kasutamist praktikas.
Vooluring
Õpilane:
1) selgitab füüsikaliste suuruste pinge, elektritakistus ja eritakistus tähendust ning
mõõtmisviisi, teab kasutatavaid mõõtühikuid;
2) selgitab mõiste vooluring olulisi tunnuseid;
3) selgitab seoseid, et:
a. voolutugevus on võrdeline pingega (Ohmi seadus)
b. jadamisi ühendatud juhtides on voolutugevus ühesuurune I = I1 = I2 = ... ja ahela
kogupinge on üksikjuhtide otstel olevate pingete summa U =U1 +U2 ;
c. rööbiti ühendatud juhtide otstel on pinge ühesuurune U = U1 = U2 = ... ja ahela
kogu voolutugevus on üksikjuhte läbivate voolutugevuste summa I = I1 + I2 ;
d. juhi takistus S R = ñ l
4) kasutab eelnevaid seoseid probleemide lahendamisel;
5) selgitab voltmeetri otstarvet ja kasutamise reegleid;
6) selgitab takisti kasutamise otstarvet ja ohutusnõudeid ning toob näiteid takistite kasutamise kohta;
7) selgitab elektritarviti kasutamise otstarvet ja ohutusnõudeid ning toob näiteid elektritarvitite kasutamise kohta;
8) leiab jada- ja rööpühenduse korral vooluringi osal pinge, voolutugevuse ja takistuse;
9) viib läbi eksperimendi, mõõtes otseselt voolutugevust ja pinget, arvutab takistust, töötleb katseandmeid ning teeb järeldusi voolutugevuse ja pinge vahelise seose kohta.
Elektrivoolu töö ja võimsus
Õpilane:
1) selgitab elektrivoolu töö ja elektrivoolu võimsuse tähendust ning mõõtmisviisi, teab
kasutatavaid mõõtühikuid;
2) loetleb mõistete elektrienergia tarviti, lühis, kaitse ja kaitsemaandus olulisi tunnuseid;
3) selgitab valemite A = I U t, N = IU ja A = N ⋅ t tähendust, seost vastavate nähtustega ja kasutab seoseid probleemide lahendamisel;
4) kirjeldab elektriliste soojendusseadmete otstarvet, töötamise põhimõtet, kasutamise näiteid ja ohutusnõudeid;
5) leiab kasutatavate elektritarvitite koguvõimsuse ning hindab selle vastavust kaitsme väärtusega.
Magnetnähtused
Õpilane:
1) loetleb magnetvälja olulisi tunnuseid;
2) selgitab nähtusi Maa magnetväli, magnetpoolused;
3) teab seoseid, et magnetite erinimelised poolused tõmbuvad, magnetite samanimelised poolused tõukuvad, et magnetvälja tekitavad liikuvad elektriliselt laetud osakesed (elektromagnetid) ja püsimagnetid, ning selgitab nende seoste tähtsust sobivate nähtuste
kirjeldamisel või kasutamisel praktikas;
4) selgitab voolu magnetilise toime avaldumist elektromagneti ja elektrimootori näitel, kirjeldab elektrimootori ja elektrigeneraatori töö energeetilisi aspekte ning selgitab ohutusnõudeid nende seadmete kasutamisel;
5) viib läbi eksperimendi, valmistades elektromagneti, uurib selle omadusi ning teeb järeldusi elektromagneti omaduste vahelise seose kohta.
Soojusõpetus. Tuumaenergia
Aine ehituse mudel. Soojusliikumine
Õpilane:
1) kirjeldab tahkise, vedeliku, gaasi ja osakestevahelise vastastikmõju mudeleid;
2) kirjeldab soojusliikumise ja soojuspaisumise olulisi tunnuseid, seost teiste nähtustega
ning kasutamist praktikas;
3) kirjeldab Celsiuse temperatuuriskaala saamist;
4) selgitab seost, et mida kiiremini liiguvad aineosakesed, seda kõrgem on temperatuur;
5) selgitab termomeeri otstarvet ja kasutamise reegleid.
Soojusülekanne
Õpilane:
1) kirjeldab soojusülekande olulisi tunnuseid, seost teiste nähtustega ja selle kasutamist
praktikas;
2) selgitab soojushulga tähendust ja mõõtmise viisi, teab seejuures kasutatavaid
mõõtühikuid;
3) selgitab aine erisoojuse tähendust, teab seejuures kasutatavaid mõõtühikuid;
4) nimetab mõistete siseenergia, temperatuurimuut, soojusjuhtivus, konvektsioon ja
soojuskiirgus olulisi tunnuseid;
5) sõnastab järgmised seosed ning kasutab neid soojusnähtuste selgitamisel:
a) soojusülekande korral levib siseenergia soojemalt kehalt külmemale;
b) keha siseenergiat saab muuta kahel viisil: töö ja soojusülekande teel;
c) kahe keha soojusvahetuse korral suureneb ühe keha siseenergia täpselt niisama
palju, kui väheneb teise keha siseenergia;
d) mida suurem on keha temperatuur, seda suurema soojushulga keha ajaühikus
kiirgab;
e) mida tumedam on keha pind, seda suurema soojushulga keha ajaühikus kiirgab ja
ka neelab;
f) aastaajad vahelduvad, sest Maa pöörlemistelg on tiirlemistasandi suhtes kaldu;
g) ning kasutab neid seoseid soojusnähtuste selgitamisel;
6) selgitab seoste ( ) 2 1 Q = c m t − t või Q = c m Ät , kus 2 1 Ät = t − t tähendust, seost
soojusnähtustega ja kasutab seoseid probleemide lahendamisel;
7) selgitab termose, päikesekütte ja soojustusmaterjalide otstarvet, töötamise põhimõtet,
kasutamise näiteid ning ohutusnõudeid;
8) viib läbi eksperimendi, mõõtes katseliselt keha erisoojuse, töötleb katseandmeid ning teeb
järeldusi keha materjali kohta.
Aine olekute muutused. Soojustehnilised rakendused
Õpilane:
1) loetleb sulamise, tahkumise, aurumise ja kondenseerumise olulisi tunnuseid, seostab neid
teiste nähtustega ning kasutab neid praktikas;
2) selgitab sulamissoojuse, keemissoojuse ja kütuse kütteväärtuse tähendust ja teab
kasutatavaid mõõtühikuid;
3) selgitab seoste Q = ë m, Q = L m ja Q = r m tähendusi, seostab neid teiste nähtustega
ning kasutab neid probleemide lahendamisel;
4) lahendab rakendusliku sisuga osaülesanneteks taandatavaid kompleksülesandeid.
Tuumaenergia
Õpilane:
1) nimetab aatomi tuuma, elektronkatte, prootoni, neutroni, isotoobi, radioaktiivse
lagunemise ja tuumareaktsiooni olulisi tunnuseid;
2) selgitab seose, et kergete tuumade ühinemisel ja raskete tuumade lõhustamisel vabaneb
energiat, tähendust, seostab seda teiste nähtustega;
3) iseloomustab α-, β- ja γ-kiirgust ning nimetab kiirguste erinevusi;
4) selgitab tuumareaktori ja kiirguskaitse otstarvet, töötamise põhimõtet, kasutamise näiteid
ning ohutusnõudeid;
- selgitab dosimeetri otstarvet ja kasutamise reegleid.
Õppesisu
Elektriõpetus
Elektriline vastastikmõju
Kehade elektriseerimine. Elektrilaeng. Elementaarlaeng. Elektriväli. Juht. Isolaator. Laetud
kehadega seotud nähtused looduses ja tehnikas.
Elektrivool
Vabad laengukandjad. Elektrivool metallis ja ioone sisaldavas lahuses. Elektrivoolu toimed.
Voolutugevus, ampermeeter. Elektrivool looduses ja tehnikas.
Vooluring
Vooluallikas. Vooluringi osad. Pinge, voltmeeter. Ohmi seadus. Elektritakistus. Eritakistus. Juhi takistuse sõltuvus materjalist ja juhi mõõtmetest. Takisti. Juhtide jada- ja rööpühendus. Jada- ja rööpühenduse kasutamise näited.
Elektrivoolu töö ja võimsus
Elektrivoolu töö. Elektrivoolu võimsus. Elektrisoojendusriist. Elektriohutus. Lühis. Kaitse.
Kaitsemaandus.
Magnetnähtused
Püsimagnet. Magnetnõel. Magnetväli. Elektromagnet. Elektrimootor ja elektrigeneraator kui
energiamuundurid. Magnetnähtused looduses ja tehnikas.
Põhimõisted: elektriseeritud keha, elektrilaeng, elementaarlaeng, elektriväli, elektrivool, vabad laengukandjad, elektrijuht, isolaator, elektritakistus, vooluallikas, vooluring, juhtide jada- ja rööpühendus, voolutugevus, pinge, lüliti, elektrienergia tarviti, elektrivoolu töö, elektrivoolu võimsus, lühis, kaitse, kaitsemaandus, magnetväli.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine
1. Kehade elektriseerimise nähtuse uurimine.
2. Juhtide jada- ja rööpühenduse uurimine.
3. Voolutugevuse ja pinge mõõtmine ning takistuse arvutamine.
4. Elektromagneti valmistamine ja uurimine.
Soojusõpetus. Tuumaenergia
Aine ehituse mudel. Soojusliikumine
Gaas, vedelik, tahkis. Aineosakeste kiiruse ja temperatuuri seos. Soojuspaisumine.
Temperatuuriskaalad.
Soojusülekanne
Keha soojenemine ja jahtumine. Siseenergia. Soojushulk. Aine erisoojus. Soojusülekanne.
Soojusjuhtivus. Konvektsioon. Soojuskiirguse seaduspärasused. Termos. Päikeseküte. Energia jäävuse seadus soojusprotsessides. Aastaaegade vaheldumine. Soojusülekanne looduses ja tehnikas.
Aine olekute muutused. Soojustehnilised rakendused
Sulamine ja tahkumine, sulamissoojus. Aurumine ja kondenseerumine, keemissoojus. Kütuse
kütteväärtus. Soojustehnilised rakendused.
Tuumaenergia
Aatomi mudelid. Aatomituuma ehitus. Tuuma seoseenergia. Tuumade lõhustumine ja süntees.
Radioaktiivne kiirgus. Kiirguskaitse. Dosimeeter. Päike. Aatomielektrijaam.
Põhimõisted: soojusliikumine, soojuspaisumine, Celsiuse skaala, siseenergia, temperatuurimuut, soojusjuhtivus, konvektsioon, soojuskiirgus, sulamissoojus, keemissoojus; kütuse kütteväärtus, prooton, neutron, isotoop, radioaktiivne lagunemine, α-, β- ja γ-kiirgus, tuumareaktsioon.
Praktilised tööd ja IKT rakendamine:
Kalorimeetri tundmaõppimine ja keha erisoojuse määramine.
11.5. Õppetegevus
Õppetegevust kavandades ja korraldades:
1) lähtutakse õppekava alusväärtustest, üldpädevustest, õppeaine eesmärkidest, õppesisust ja
oodatavatest õpitulemustest ning toetatakse lõimingut teiste õppeainete ja läbivate
teemadega;
2) lähtutakse sellest, et õpilase õpikoormus (sh kodutööde maht) on mõõdukas, jaotub
õppeaasta ulatuses ühtlaselt ning jätab piisavalt aega puhkuseks ja huvitegevusteks;
3) võimaldatakse nii individuaal- kui ka ühisõpet (iseseisvad, paaris- ja rühmatööd,
õppekäigud, praktilised tööd, töö arvutipõhiste õpikeskkondadega ning veebimaterjalide ja
teiste teabeallikatega), et toetada õpilaste kujunemist aktiivseteks ja iseseisvateks
õppijateks;
4) kasutatakse diferentseeritud õppeülesandeid, mille sisu ja raskusaste toetavad
individualiseeritud käsitlust ning suurendavad õpimotivatsiooni;
5) rakendatakse nüüdisaegseid info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatel põhinevaid
õpikeskkondi ning õppematerjale ja -vahendeid;
6) laiendatakse õpikeskkonda: looduskeskkond, arvutiklass, kooliõu, muuseumid, näitused,
ettevõtted jne;
7) kasutatakse erinevaid õppemeetodeid, sh aktiivõpet: rollimängud, arutelud, väitlused,
projektõpe, õpimapi ja uurimistöö koostamine, praktilised ja uurimuslikud tööd (nt
loodusobjektide ja protsesside vaatlemine ning analüüs, protsesse ja objekte mõjutavate
tegurite mõju selgitamine, komplekssete probleemide lahendamine) jne.
11.6. Füüsiline õpikeskkond
1. Praktiliste tööde läbiviimiseks korraldab kool vajaduse korral õppe rühmades.
2. Kool korraldab valdava osa õpet klassis, kus on soe ja külm vesi, valamud, elektripistikud,
spetsiaalse kattega töölauad ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogilised
demonstratsioonivahendid õpetajale.
3. Kool võimaldab ainekavas nimetatud praktiliste tööde läbiviimiseks katsevahendid ja -
materjalid ning demonstratsioonivahendid.
4. Kool võimaldab sobivad hoiutingimused praktiliste tööde ja demonstratsioonide
läbiviimiseks vajalike materjalide kogumiseks ja säilitamiseks.
5. Kool võimaldab vastavalt kooli õppekavale vähemalt korra õppeaastas õpet väljaspool kooli territooriumi (looduskeskkonnas, muuseumis ning laboris).
6. Kool võimaldab vastavalt ainekavale õppimist arvutiklassis, kus saab läbi viia ainekavas
loetletud töid.
11.7.Hindamine
Hindamisel lähtutakse vastavatest kooli õppekava üldosa sätetest. Hinnatakse õpilase teadmisi ja oskusi suuliste vastuste (esituste), kirjalike ja/või praktiliste tööde ning praktiliste tegevuste alusel, arvestades õpilase teadmiste ja oskuste vastavust ainekavas taotletud õpitulemustele.
Õpitulemuste hindamisel kasutatakse sõnalisi hinnanguid ja numbrilisi hindeid.
Kirjalikke ülesandeid hinnates arvestatakse eelkõige töö sisu, kuid parandatakse ka õigekirjavead, mida hindamisel ei arvestata.
Õpitulemuste kontrollimise vormid peavad olema mitmekesised ja vastavuses õpitulemustega. Õpilane peab teadma, mida ja millal hinnatakse ning milliseid hindamisvahendeid kasutatakse ja millised on hindamise kriteeriumid.
Füüsika õpitulemusi hinnates on oluline hinnata nii erinevate mõtlemistasandite arendamist
füüsika kontekstis kui ka uurimuslike ja otsuste tegemise oskuste arendamist. Nende suhe hinde moodustumisel võiks kujuneda vastavalt 80% ja 20%. Mõtlemistasandite arendamisel peaks 50% hindest moodustama madalamat järku ning 50% kõrgemat järku mõtlemistasandite oskuste rakendamist eeldavad ülesanded.
Uurimuslikke oskusi võib hinnata nii terviklike uurimuslike tööde käigus kui ka üksikuid oskusi eraldi arendades.
Põhikoolis arendatavad peamiseduurimuslikud oskused on probleemi sõnastamise, taustinfo kogumise, uurimisküsimuste sõnastamise, töövahendite käsitsemise, katse hoolika ja organiseeritud tegemise, mõõtmise, andmekogumise, täpsuse tagamise, ohutusnõuete järgimise, tabelite ja diagrammide koostamise ning analüüsi, järelduste tegemise ning tulemuste esitamise oskused.
